November on meie rahvakalendris hingedeaeg ning sestap on seda kuud nimetatud ka hingekuuks. Ehkki järjest enam poeb meie kultuuriruumi halloweeni tähistamine, tasub siiski mäletada ja elus hoida ka meie esivanemate traditsioone ning leida endale sobivaid ja kõnekaid viise, kuidas vanu traditsioone tänapäeva lõimida.
Nii nagu meie täna, tajusid ka vanasti meie esivanemad novembrit üleminekuajana ja seda nii looduses kui ka inimeste toimetustes. Ööd lähevad pikemaks ja pimedamaks, ilmad jahedamaks. Sügiseste andide kogumine saab ühele poole ning välitööd vahetuvad tubastega. Vanasti koondus pererahvas ahjusuu ümber ja algasid tüdrukute ühised käsitööõhtud, kus lisaks näputööle sisustati aega ka mõistatamise, laulmise ja lugude vestmisega. Algas ka kosjaskäimise periood ja tehti ettevalmistusi talvisteks töödeks.
Samuti langes sügistalvisesse aega videvikupidamise traditsioon. Videvikupidamiseks nimetati mõnetunnist puhkust pärast loomade talitamist kuni valguse süütamiseni. Neid hämaruses veedetud õhtutunde sisustas üheskoos lugude vestmine, mille eestvedajateks olid enamasti perekonna vanemad liikmed. Niisamuti võiks ju olla ka tänapäeval, et tuleme kokku sinna, kus on soe ja mõnus, ja kuulame ilma eredate ekraanide ja kõva lärmita üksteise lugusid.
