Kogukonnaringi neljas ja viimane kohtumine keskendus kriisideks valmistumisele, seda eriti just kortermajades. Neil teemadel aitas kuulajaid suunata Kehtna priitahtlike pritsimeeste pealik Eno Hermann.
Inspiratsiooni selliseks teemavalikuks andsid Teenuse tragid naised. MTÜ Teenuse Naiste Ühendus on saanud valmis oma kodukoha kriisiplaani. „Julgen kindlalt väita, et Raplamaal on kõige paremini kriisiks valmis Teenuse naised,” ütles Hermann.
Mõningane toiduvaru on keerulisemateks olukordadeks ehk kodudes olemas, aga tihtipeale toidust kaugemale mõeldud ei ole. Kuidas seda toitu valmistada, kui pole elektrit? Mis saab, kui vett enam kraanist ei tule ja kanalisatsioon ei tööta? Kuidas saada infot, kui katkeb side? Mida saaks juba täna teha, et olla valmis oma kodust kiiresti lahkuma?
Kogukonnaringis osalejad said möödunud kolmapäeva õhtul omajagu mõtteid, kuidas ootamatusteks paremini valmis olla.
Kortermaja elanikud on kõige haavatavamad
Hermann alustas arutelu mõttega, et me kõik vastutame ise oma ohutuse eest. Hermann tõdes, et maal elavad inimesed saavad tõenäolisemalt kriisiga paremini hakkama, sest neil on kelder toitu täis, maja soojendab puupliit, millel ühtlasi süüa teha, ja õue peal on kuivkäimla. Kortermajas elavatel inimestel tuleb lahendada paljusid selliseid probleeme, mis maal elavate inimeste jaoks suur mure ei pruugi olla, ja see muudab nad haavatavaks. Seda olulisem on, et kriiside lahendamiseks on oma plaan nii riigil, omavalitsusel, korteriühistul või kogukonnal, perel ja ka indiviidil.
Pere (aga ka kriisimeeskonna) tasemel tähendab see näiteks seda, et kokku on lepitud mõni rahulikum koht, kus kriisi (ja side katkemise) korral kokku tulla. See koht võib olla kodu, aga ei pruugi. „Mõtelge selle peale, kus teie pereliikmed keset tööpäeva on, näiteks,” ütles Hermann ning lisas: „Alati peab olema ka varukoht, kus pere võib veel kokku saada.”
Pereliikmetel võiks olla ka evakuatsioonikott, milles on esmaseks hakkamasaamiseks vajalik (dokumendid või nende koopiad, kuivad riided, vahendid tule tegemiseks ja söögi valmistamiseks, paari päeva jagu toitu jne).
Kui enda ja pere kriisiplaan on enam-vähem paigas, tasuks laiemalt vaadata, kuidas ümbritsevate inimestega koos kriisiga toime tulla.
Kuigi see ei ole nõudena kuskil kirjas, jõudis Hermann tihti tagasi selle juurde, et ka korteriühistul peaks olema oma kriisiplaan koos konkreetsete inimestega (ja nende asendajatega), kes selle täitmise eest vastutavad. „Inimesed on need, kes kriisi ära lahendavad, aitab küll ka tehnika,” tõdes Hermann.
Keegi peab teadma, mida teha, kui keset talve kaob veevarustus või keskküte, et torud katki ei külmuks. Vastasel juhul võib elutähtis teenus küll tagasi tulla, kuid maja ei saa sellegipoolest enam kütta.
Või näiteks, kuidas lahendada vahepealset olukorda, kui neid teenuseid pole. Kanalisatsiooni puudumisel tasuks kasutada kilekotte, kuid kus need kokku koguda ja kes need maja juurest ära viib? Kust saada vett? Kui majal (või ka kogukonnakeskusel) on oma generaator, siis kes teab, kus see on ja kuidas see töötab? Kes seda hooldab ja selles kütust vahetab?
Paraku näitab elu, et inimesed tunnevad üksteist kortermajades aina kehvemini. Aina tihedamini juhib korteriühistut sisseostetud teenusena keegi, kes kohapeal ise ei ela ja kellest kriisiolukorras tõenäoliselt suurt kasu ei ole. Tallinnas tehtud evakuatsioonikatse näitas, et kolmandik inimesi ei tule kortermajast kriisiolukorras välja. Naabrid ei tea öelda, kes nende kõrval elavad ja kes tõenäoliselt abi võiksid vajada.
Kogukonna tasandil peaks samuti olema kokku lepitud esmane kogunemiskoht, kust kriisi olukorras edasisi juhtnööre saaks. Seal peaks olema toimiv WC ja soojad ruumid, ideaalis ka võimalus näiteks oma telefoni laadida.
Hermann jagas kohtumise vältel mõtteid, kuidas ta ise kriisiks valmistunud on, aga rääkis ka üldisemalt, mis plaane Kehtnas võimaliku kriisiolukorra lahendamiseks tehtud on. Ta rääkis näiteks, et Kehtna esmases kogunemiskohas ehk pritsumajas on võimekus ühe korra 200 inimest toitlustada. Samuti näiteks ka, kuidas on korraldatud generaatori kütuse vahetamine, et see vajadusel tõrgeteta töötaks.
Ei ole ilmselt palju korteriühistuid ja kogukondi, kus kõik need teemad sama detailselt ja selgelt läbi arutatud oleksid. Ka statistika näitab üsna kurba pilti, kriisiolukorraks on enam-vähem valmis kõigest 15% elanikkonnast. Järgmise kümne aasta jooksul pingutades võiks seda kasvatada 45 protsendini. Hermann küll lisas, et sealt edasi ei ole inimesed enam kuigi vastuvõtlikud.
Kogukonnaringide sari
Kogukonnaringi „Kodanikuks olemise ABC” korraldas kohalikul tasandil Rapla Rahvakool ja see koosnes neljast kolmetunnisest kohtumisest. Tegemist oli üleriigilise Eesti Rahvaülikoolide Liidu poolt ellu kutsutud projektiga, mis keskendus erinevatele kodanikuks olemise aspektidele.
„Valdavalt tulid kohale inimesed, kellele lähevad asjad korda,” ütles Raplamaal projekti vedanud Kaidi Kornak. Kuulajate seas oli erinevate seltside ja ühenduste esindajaid.
„Otsisin partnereid, kes saaksid inimesi võimestada,” rääkis Kornak. Kogukonnaringi esimene kohtumine leidis aset 25. oktoobril, kui esines Valter Uusberg, kes rääkis inimese ja koha sümbioosi tekkimisest. Teisel kogukonnaringi kohtumisel kõneles Teele Ojasalu vabaühendustest. Kolmandal kohtumisel tegi Kohila vallavanem Allar Haljasorg sissevaate omavalitsuse köögipoolele ja rääkis kodanikuühiskonnast kui omavalitsuse partnerist. Projektile tõmbas 15. novembril joone alla Eno Hermanni esinemine.
