Olukorrast Rapla (peldiku)rindel

Jüri Solman

Inimesel on üks väga oluline ja ülimalt tähtis vajadus siinses ilmalikus elus – vajadus peldikus käia, sest ta sööb ja lõhki ennast süüa ei saa.

Rapla on meie maakonna väärikas pealinn. Kunagi oli Kehtna kuum koht ja kui saabus kevad, oli Türi kõige ilusamaks kiidetud, aga praegu pean tunnistama, et Rapla on tohutult ilus väikelinn oma ilusate tänavaäärsete vanade puumajadega. Türi on toppama jäänud ja Kehtna on oma hiilguse juba ammu kaotanud.
Raplasse on mul asja vähemalt 3-4 korda nädalas ja kõik Rapla peldikud on mulle tuttavad.
“Esikohal” on Selveri (Rappeli keskus – toim) peldik. Kui nimetan WC-d peldikuks, siis sellepärast, et nii on neid asutusi eesti rahvas omal ajal maakeeli nimetanud ja et artiklile veidi vürtsi anda. Aga Selveri meeste WC on tõesti halvas mõttes peldiku nime väärt.
Talv. Suundun Selveri kehakergendusse, seljas talvejope, käes elegantne ehtsast nahast härrasmehe diplomaadikohver. Kabiin on, konksusid, kuhu riputada jope ja kohver, ei ole. Räägin asjast mitu korda Selveri letiteenindajatele. Tulemus oli null. Mõtlesin, Jürka, tungi salaja peldikusse. Võta kaasa Espakist ostetud tugevad poomiskindlad konksud, kodust akudrell ja muu vajalik ja kui keegi ei näe, suudad sa oma sabotaažiakti korda saata. Läks õnneks, seisavad siiamaani.
Ei tea, mis see naine jälle sisse söötis. Õnneks olin Selveris. Ruttu peldikusse. Asutis koristamata ja paberit ka ei ole. Näen, et kõrvaluksest, kuhu peaks pääsema invaliidid, tuleb välja ühe selle maja teise poe müüja. Tormasin sinna, aga uks oli lukus. Ühel õigel vanakooli härrasmehel on taskus alati üks või kaks ilusasti triigitud kaunist taskurätti. Suundusin olude sunnil tagasi oma alguspunkti – meeste peldikusse ja annetasin need kaks ilusat taskurätti Selveri kollektiivile, pannes need pruunistunud kaunidused põrandale, sest ka prügikastikest ei olnud ega ole siiani.
Praegu on rasked ajad. Rahaga ei ole kellelgi kiidelda. Mul on hea meel, et ka selles osas olen seda maja suutnud aidata. Neil ei ole vaja osta WC-paberihoidjat. Selleks sobib üks minu paigaldatud konks. Nii saab kokku hoida. Olen 100% kindel, et oma kogemuste juures suudan ma WC-paberihoidja salaja paigaldada.
Aga invaWC-d kasutavad ainult selle maja töötajad. Neil on selleks võti. Invaliid laseb vist maja nurga taha, aga temaga ei tohi riielda, sest tal muud võimalust ei ole.

“Teisel” kohal on Rapla Konsumi peldik. Seal on nüüd õnneks seinas nagi, nii et kui vaja, saad oma ürbi ilusasti sinna riputada. Õnneks on ruum küllaltki suur ja kandami saad ka kuhugi kuivale kohale sokutada.
Vaata, vanainimene on kerge ehmatama, kui sa ikka suures rahus potile istud, aga prill-laud koos sinuga äkki jeehat paneb. No võtab ikka südame alt külmaks küll. Enne pott ja prill-laud omavahel eriti sõbrad ei olnud. Seal ei olnud ühtegi kinnitust, mis neid omavahel seoks. Nüüd üks on. Hea seegi.
On jäänud veel kaks. Ma nimetaksin neid auväärselt klosettideks, sest nad on preemiumliigast. Need on Prisma ja Espak. Selleks, et kasvõi pürgida “esikolmikusse”, tuleb ikka natuke vaeva ka näha. Neis klosettides ei ole seda vaevaks võetud. Kõik on kogu aeg ilus, puhas, korras. Kõik vajalik kehakergenduseks ja hügieeniks on olemas. Ei ole kõige vähimatki, mille kallal hammast teritada.
Ja veel. Linna avaliku WC vajadusest on kirjutatud varemgi. Käisin turu ehitajatelt uurimas, kas ehk sinnagi midagi selles osas rahvale vajalikku tuleb. Tuleb. Aga mehed ütlesid, et kui keegi võtab hallata. See ongi kõige suurem probleem. Kui seda hallata nii, nagu seda tehakse Selveris, siis parem ärgu seda olgu. Tahaks ikka korralikku puhast WC-d, aga mitte peldikut.