1.6 C
Rapla
Neljapäev, 22 veebr. 2024
LisalehtKoduloolaneKuidas kolm Balti riiki taas iseseisvusid 8.

Kuidas kolm Balti riiki taas iseseisvusid 8.

Algus 3.05.2023 Koduloolases nr 5 (321); 7.06.2023 nr 6 (322); 5.07.2023 nr 7 (323); 9.08.2023 nr 8 (324), 6.09.2023 nr 9 (325); 4.10.2023 nr 10, 1.11.2023 nr 11 (327)

Tõnis Tõnisson

Suitsukriisist  iseseisvusläbirääkimisteni

NSV Liidu majanduse kiire allakäik ja üldine ühiskondlik käärimine vallandas 1990. aastal keskvõimu visa vastuseisu muudatustele, seda nii varjatult kui ka avalikult. Moskva katsed jõuga hiigelriiki koos hoida toetasid tahtmatult ka Baltimaade iseseisvuspüüdlusi. Aga keskvõimu poolt ettevõetud katsed protsesse peatada olid kas juba hiljaks jäänud või lihtsalt vene kombe kohaselt pealiskaudselt ette valmistatud.
N. Liidu president Mihhail Gorbatšov sai küll 24. septembril erakorralised volitused NSV Liidu turumajandusele ülemineku korraldamiseks, kuid selget programmi selle suunise elluviimiseks ei olnud. Soov kiirkorras rakendada seni põlatud ja kapitalistlikuks igandiks nimetatud majandusmeetodit tõstis hoopis tagajalgadele vanameelsed kommunistid, kes püüdsid iga hinna eest reforme pidurdada. Selle varjus algas aga ettevõtete ümberjagamine ehk protsess, mida õige pea hakati nimetama ärastamiseks.
Reakodanikele läksid need probleemid esialgu vähe korda, hoopis olulisem oli see, mis inimesi vahetult puudutas. Näiteks suitsupõud, mis tegi keskmise nõukogude kodaniku, sõltumata sellest, kas tegemist oli mees- või naisseltsimehega, äärmiselt kurjaks. Septembris muutus tubakakriis sedavõrd tõsiseks, et hakkas mõne arvamuse kohaselt juba ka Venemaal riigikorda ähvardama.
Majandusajakirjanik Vassili Seljun kirjutas: „On täiesti mõistusevastane, missugustest pisiasjadest sõltub suurriigi saatus. /…/ Ärritatud rahvamassid on halvanud tervete linnade elu. Tursked mehemürakad on töö sinnapaika jätnud ning passivad tubakakioskide juures. Tõepoolest, mis mõtet oleks teenida päeval viis rubla, et see õhtul ärikatele sigaretipaki eest ära anda! On registreeritud inimeste hukkumisi metsistunud järjekordades.”
Iseenesest ei olnud ühe või mitme kaubaartikli puudumine ju N. Liidus midagi erakorralist. Enam-vähem samasugune olukord valitses suurriigi tarbekaupade turul juba aastakümneid. Ka sigarettide nappust oli varem ette tulnud. Seekordses suitsupõuas oli uus see, kui kirglikult sellesse suhtuti.
Baltimaades elati suitsupuudus kergemini üle, siin oli hulga muid probleeme, millega tegelemisse oma energiat uputada. Suitsumässusid keegi ei algatanud, küll aga suurendasid potipõllumehed oma suvilakruntidel tubakalehtede kasvatamise alasid.
Baltimaades liiguti, tõsi küll esialgu ikka veel pisikeste sammukestega, aga see-eest sihikindlalt oma kunagise iseseisvuse taastamise poole. Oluline oli, et baltlaste püüdlustesse oli hakatud tõsisemalt suhtuma ka teisel pool raudset eesriiet. 24. septembril avaldas Islandi välisminister Jon Baldvin Hannibalsson ÜRO-s toetust Balti riikide iseseisvumisele. Seda võis võrrelda esimese, kuigi väga varase pääsukesega, kes kaunist suve ennustas. Peagi järgnesid Islandile ka teised. 1.-2. oktoobril kohtusid New Yorgis Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel (OSCE) osalenud maade välisministrid. Tähtsamate päevakorrapunktide hulgas oli ka Baltimaade teema.
Balti riikide sõltumatuse taastamist toetasid Põhjamaad ja endised sotsialismimaad. Soome välisminister Pertti Paasio kinnitas, et Soome vaatab Balti riikide iseseisvumispüüdlusi suure sümpaatiaga ja loodab peagi nende riikide pääsu OSCE-sse. Rootsi välisminister Sten Andersson rõhutas omakorda, et ilma Eesti, Läti ja Leedu rahva osavõtuta on Rootsil raske ette kujutada ühtse Euroopa ülesehitamist. Kohal oli ka Eesti välisminister Lennart Meri, kes pidas kahepoolseid kohtumisi mitme riigi delegatsiooniga.
27. septembril allkirjastati Moskvas Eesti ja Vene NFSV koostööleping. Eesti poolt kirjutasid alla portfellita minister Endel Lippmaa ja Ülemnõukogu asejuhataja Marju Lauristin. 1. oktoobril Eesti-Venemaa läbirääkimised jätkusid. Arutati riikliku sõltumatuse ja kodakondsuse küsimusi. Piiride ja piirirežiimi probleem otsustati lahendada eraldi lepinguga. Uuesti kohtuti 4. oktoobril, nüüd juba, et rääkida „humanitaarteemadel” ehk nn inimõiguste olukorrast Eestis ja kodakondsuse probleemidest. Päev varem, 3. oktoobril, oli Vene Föderatsiooni ülemnõukogu istungjärgul pidanud Eesti-Vene poliitilise lepingu vastu kõne Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik Vladimir Lebedev. Tema väitel rikuti Eesti Vabariigis pidevalt inimõigusi, mõnel juhul olevat tegemist koguni hullema rassismiga kui Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Täpsustus
Suurt osa Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) ajaloos ja poliitikas on mänginud valgete ja mustade vahelised vaidlused, mille tulemusel tekkis apartheidiks nimetatud rassieraldus, millele pandi alus 1948. aastal, kui võimule tuli Rahvusliku Partei valitsus. Apartheidiseadused lükati ümber või tühistati 1990. aastal pärast kauakestnud ja mõnikord vägivaldselt lõppenud võrdõiguslikkust nõudvaid massiüritusi, mida korraldasid erinevad Rahvuskongressid. Enamikule mustanahalistele LAV-i elanikele anti valimisõigus alles 1994. aastal.

Rahvasaadik Vladimir Lebedev kas ei teadnud või ei tahtnud teada tõde ei LAV-is toimuvate muutuste kohta ega ka eestlaste soovidest.
Nii nähti asju Eestist vaadatult. Aga loomulikult olid igal liiduvabariigil ka omad mured.

Sünge ja vihmane Leedu sügis

Vytautas Barevicius 1990. aasta 4. oktoobri Ühistöös: „See sügis on Leedu jaoks sünge ja vihmane. Isegi vanad inimesed ei mäleta sellist aastat – põldudel on kasvanud hea saak, aga koristada ei saa. Meeldivaks erandiks oli ainult teisipäev, teine oktoober – hommikust õhtuni paistis ere päike. Selles on midagi sümboolset. Jõuti ju lõpuks nii kaugele, et Prunskiene (toonane Leedu Vabariigi peaminister – T. T.) ja Lasbergis (taasiseseisvuva Leedu Vabariigi esimene president – T. T.) kohtusid Moskvas Rõžkoviga (NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees – T. T.) ning leppisid kokku NSV Liidu ja Leedu vaheliste läbirääkimiste alguse asjus. Esialgne info oli lootust andev – tundub, et on valmis Balti riikide sõltumatust tunnistama.
Leedus endas on aga olukord keeruline. Järjest raskemaks muutuvat majanduslikku olukorda kasutab ära Ülemnõukogu ja valitsusega opositsioonis olev Leedu Vabaduse Liiga. Nende aktsioonid lähevad iga päevaga aina ägedamaks ja nõudmised aina resoluutsemaks. Tahetakse ei rohkem ega vähem kui Prunskiene ja kogu valitsuse tagasiastumist.
Neile sekundeerib Ministrite Nõukogu hoone ees grupp näljastreikijaid, kes nõuavad mõne endisest kommunistist Ülemnõukogu saadiku mandaadi äravõtmist. Ettevaatlikuks teeb see, et nimekirjas on ainult need, kes olid aktiivsed kompartei lõhenemise juures. Arvatakse, et nälgijate seljataga seisavad NLKP platvormile jäänud parteilased. Nii on Ülemnõukogu ja valitsuse vastu ühinenud kahe äärmusliku tiiva esindajad. Otstarve pühendab abinõu, nagu öeldakse.

Külalised Leedust

Vastastikused kontaktid Rapla ja Raseiniai piirkondade vahel olid sel aastal eriti tihedad. Üks aktiivsemaid sidemete loojaid oli Raseiniai rajoonivolikogu esimees Stasys Liatukas. Sedapuhku oli ta Eestis koos administratsiooni juhiga (kelle nimi on kahjuks vastuvõtjatel ununenud). Oktoobri alguses oli Liatukas juba kolmandat korda Raplamaal. Jätkame Ühistöö ajakirjaniku Tiia Truu vahendusel:
„Seekord tutvuti põhjalikumalt kaubandusega. Raseiniais organiseerib kabandustegevust rajooni liit, kuhu kuulub kolm kooperatiivi. Plaanis on ümberkorraldused ja seoses sellega tuldi kogemusi saama.
Käidi Rapla ehitusmaterjalide kaupluses ja Järvakandi kaubamajas. Viimases oli tavapärasest enam tööstuskaupu. Rapla kooperatiivi esimees Aivar Koitla ütles, et kaupa on enam seepärast, et pood on suurtest trassidest eemal. Paljud ostjad on tähele pannud, et Järvakandi müüjad on väga lahked ja sõbralikud.”

Jätkab Vytautas Barevicius: „Majanduslik olukord on äärmiselt keeruline. Seoses sellega on alates 17. septembrist kehtestatud ajutine siseturu kaitse seadus, mis näeb spekulatsiooni eest ette karme trahve. Trahvi alammäär on 1000 rubla. Paari nädala jooksul on ainuüksi Raseiniai rajoonis trahvitud kuut kaubanduseeskirjade rikkujat. Paraku tuleb tunnistada, et vahele jäävad siiski vaid väikesed hangeldajad. Suured haid on nende vastu suunatud aktsioonidest hästi informeeritud. Sellele vaatamata on maffia läinud pealetungile. Pühapäeva õhtul tulistati oma koduuksel Kaunase linna SORVVO (sotsialistliku omandi riisumise ja spekulatsiooni vastu võitlemise osakond miilitsas – T. T.) ülema asetäitjat, kes on kuulutanud avaliku sõja maffiale. Nii et mõnes asjas oleme juba Läänele järele jõudnud.

Praegu tehakse ettevalmistusi Leedu tollipiiri sulgemiseks, et selleläbi siseturgu kaitsta. Alanud on piirivalvesse astuda soovijate registreerimine. Paraku ei loodeta piiri sulgemisest siiski keskmisele kodanikule erilist kergendust. Seni on meeletu kiirusega tõusnud tööstuskaupade hinnad ja lähemal ajal oodatakse ka toidukaupade hindade kerkimist. Mis parata – vabadus tuleb meil endal kinni maksta ja seda ei saa odava raha eest.”

Ka Eesti hakkas endale piiri rajama

22. oktoobril võttis EV Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi majanduspiiri seaduse. Muu hulgas oli seal kirjas: „Eesti Vabariigi majanduspiir on kontrollpunktide süsteem Eesti siseturu kaitseks.” Isikute liikumist üle majanduspiiri kontrolliti esialgu valikuliselt. N. Liidu relvajõudude liikumist üle piiri kavatseti reguleerida N. Liiduga sõlmitavate erikokkulepete alusel. Piiril hakkasid kontrollima politsei-, piirikaitse- ja tolliameti töötajad.
27. septembril oli Eesti komitee hoiatanud, et terminit „majanduspiir” kasutatakse propagandavõttena okupeeritud Eestile Eesti Vabariigi nime all rahvusvahelise tunnustuse hankimisel.
Võitlusse astus ka interrinne. 1. oktoobril protestis Narva linnanõukogu kategooriliselt Eesti majanduspiiri eelseisva Ülemnõukogus seadustamise vastu, väites, et see tähendab Eesti riigipiiri tegelikku sulgemist. Majanduspiiri seadus ning otsus selle rakendamise kohta avalikustati 1. novembril. 13. oktoobril toimus Narva sillal Eesti ja Venemaa vahel majanduspiiri kehtestamise vastane interrindelaste protestiaktsioon.

Me taastame oma mälu ja õiglust

Vytautas Barevicius 23. oktoobri Ühistöös: Ööl vastu 5. oktoobrit kõmatas Tallinna-Kaliningradi maantee ääres Krišnainise asula lähistel plahvatus. Keegi oli pimeduse varjus sättinud võidukale N. armeele püstitatud mälestusmärgi alla lõhkekeha. Skulptuur sai kergelt kannatada ja vajus viltu. Nii on ta seal tänaseni seisnud. Kohe ei osatudki viga saanud sõjamälestisega midagi peale hakata ja mis siin ikka salata – pole meil ka niisugust tehnikat paugupealt võtta, millega suursugust kuju uuesti püsti ajada või siis hoopis teise kohta vedada.
Rahvas on asjasse rahulikult suhtunud. Ega see neile nii väga ootamatu olnudki. Mõni nädal varem Raseiniais korraldatud okupatsiooniohvrite ümbermatmise tseremoonial nõuti mälestusmärgi kohest likvideerimist. Rajoonivõimudele pandi tähtaegki ette – 16. oktoober pidi viimane tärmin olema, milleni vallutajate-vabastajate mälestust kannatada lubati. Aga ikka ei kannatatud. Nüüd on otsustatud upakil kuju maha võtta ja Plunge rajooni toimetada. Sinna kogutakse üle kogu Leedu kõik sellised mälestusmärgid. Ju peab sellestki ajast mingi mälestus jääma.”

Konstantin Pätsi põrm tuuakse kodumaale

Ka Eestis tegeldi mäluga. 21. oktoobril maeti Venemaal kinnipidamisel surnud Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi põrm ümber Tallinna Metsakalmistule. Õiglus sai lõpuks võidu.

Ja inimesed otsivad oma tõde ja õigust
Vytautas Barevicius: „12.-13. oktoobril peeti Vilniuses kärarikast külaelanike kongressi. Koos oli üle 3000 inimese. Raseiniaid esindas 70-liikmeline delegatsioon. Leedu külas on palju erinevaid organisatsioone, kes nii või teisiti peavad ennast maainimeste kaitsjaiks. Paraku on igaüks klammerdunud oma seisukohtade külge ega taha koostööst teistega midagi kuulda. Sellepärast kongressiks kokku tuldigi.
Ega siingi vaidlusteta hakkama saadud, aga mingite ühiste seisukohtadeni lõpuks ikkagi jõuti. Pandi pahaks, et reformid lähevad väga aeglaselt, et talunikel ei ole tehnikat, et maainimese ja küla probleemid on valitsus ning ülemnõukogu täielikult unustanud. Delegaadid arvasid, et kärsitus vana lõhkumisel ja uue asutamisel võib viia määramatute tagajärgedeni. Sellepärast mingu nagu läheb – küll aeg näitab, mis on õige. Veel avaldati üksmeelselt umbusaldust Leedu ülemnõukogu põllumajanduskomisjoni esimehele. Kuulukse, et enamik kongressi delegaatidest olid majandite juhid ja spetsialistid.
Vastukaaluks neile kogunevad 26.-27. oktoobril Kaunasesse endised ja praegused maavaldajad, et oma kongressi pidada. Üks peamisi nõudeid on saada valitsuselt hüvitust ebaseaduslikult ära võetud maade eest. Kindlasti räägitakse aga ka muust. Selle kongressi korraldajad on rahvaga eelnevalt tõsiselt nõu pidanud.
Selle kõige taustal läheb igapäevaelu omasoodu edasi. 1. novembrist minnakse lihakaubanduses üle talongisüsteemile. Kõik muu on juba ammu talongidel. Jätkub hindade tõus – turul tuleb kümne muna eest ära anda kolm rubla. Seapõrsas, kes veel mõni aeg tagasi oli saadav 40-50 rubla eest, maksab nüüd sajalise. Terve kuu on peetud ägedat võitlust spekulatsiooniga. Raseiniai rajoonis on tuhanderublase trahviga trahvitud 14 äritsejat ja aktsioon jätkub. Aga juba on selge, et nõnda saab karistada vaid pisikelme, suured haid ujuvad kaose sogastes voogudes rahulikult edasi. On ainult üks kohustus – nüüd lõpuks peaksime tõesti vabaks saama. Paraku teeb seegi muret: mis me oma vabadusega peale hakkame.”

Midagi poliitikavälist ka. Kui see ikka on poliitikaväline?

Alu jooks tegi 27. (?) oktoobril ajalugu. Ühistöö ajakirjanik Tiiu Luht on 3. novembri lehes kirjutanud: „Alu jooksule andis ilm õnnistuse. Seda kinnitati nagu ühest suust järgmisel päeval, kui vinge tuul ja kohatine lumelörts talve palet näitasid. Kurja ilmaga olnuks kindlasti vähem neid, kes jooksukingad jalga panid. Esimese ürituse puhul tahaks ju ikka, et kõik hästi läheks. Kokkuvõttes läkski /…/ Stardipauguga saadeti Alu ristteelt 154 rinnanumbriga jooksjat, nendest 49 naissoo esindajat. 25 meest läks 20 kilomeetrit vallutama, ülejäänud pingutasid 5,5 kilomeetri peal. Rajameister Rein Eigla oli oma töö teinud, liiklusküsimustes Andres Pärn kokku leppinud, et väikese ringi peal farmide juures takistusi ei tuleks./…/
Alu hüppas Eestist üle ja kutsus omade kõrvale välismaalasi. Nii see arvatavasti jääbki. /…/ Rootslased olid kutsutud vastukülaskäigule – mõni kuu tagasi käisid meie mehed nende jooksupeol – Olofsloppetil. Raseiniailastega seob meid muudelgi aladel sõprus, aeg oli sidemed sõlmida ka sportlaste vahel.
Rapla oli seekord ka Põhja ja Lõuna vahendaja (kui ilmakaari arvestada). Leedulastel ja rootslastel oli kohtumisi, kus nad omavahelisi sidemeid sõlmisid.
Kaugemalt külaliste aega on kombeks sisustada oma paikkonna vaatamisväärsusi tutvustades. Seekord sõidutati külalised Märjamaa spordiklubisse, Alfredas Grinaveckasel ei paistnud küsimused lõppevat: kui suur on klubi liikmemaks (15 rubla aastas), mis maksab inimesele võimla ühekordne kasutamine (50 kopikat, liikmetele tasuta), kas klubi majandab end ära (paarkümmend tuhat jääb puudu).
Klubi esimees Harri Koiduste andis põhjaliku ülevaate ja Raseiniai spordijuht lubas oma ülemustega koos Märjamaale tulla. Rootslastel oli üks ja suur küsimus: üks firma ehitab spordikompleksi ja kingib selle lihtsalt niisama spordiklubile. Meie rahva püüdlikest vastustest hoolimata ei saanud nad sellest vist lõpuni aru.
Seletamatu võlu on Sillaotsa muuseumil. Igal aastal on tal oma nägu. Ja perenaisel Maie Kusminil on jätkunud aega ja tahtmist külastajatele koduleiba küpsetada, mille kõrvale ta maapiima pakub.”

Aga tagasi poliitikalainele!

Vytautas Barevicius Raseiniaist 1. novembri Ühistöös: „Kõik meie praegused lootused on seotud tulevaste Leedu ja NSV Liidu läbirääkimistega. Praegu on Moskvas seda ette valmistavad töögrupid, kes peavad põhimõtteliste küsimustega novembri keskpaigaks valmis jõudma. Siis tahab Liidu pool läbirääkimiste laua taha istuda. Neil on asjaga kiire: kena oleks ju Pariisi nõupidamisele mingi pettepildike kaasa võtta, et vaadake – Baltimaade küsimus hakkab ka lahenema.
Nii nad tahaksid, aga vist ei saa, sest Moskvaga on kõik need 70 aastat sedasi olnud, et vasak käsi ei tea, mida parem just teha võtab. Nõnda on nüüdki – 23. oktoobril kirjutas Rõžkov alla ühele paberile, millega tehti kõik Leedus asuvad liidulised ettevõtted aktsiaseltsideks. Esimene uurimine näitas, et selle salapommi ettevalmistamisest polnud eelnevalt kuulnud isegi paljude kõnealuste tehaste juhtkonnad, kollektiividest rääkimata. Nii et segadus on soliidne. Loomulikult tegi selle peale Leedu valitsuse (23. oktoobrist peale on nüüd meilgi ministrite nõukogu asemel valitsus) juht Prunskiene avalduse, milles teatas, et Rõžkovi ootamatu samm võib pidurdada läbirääkimiste käiku ja et kogu vastutus selle eest langeb NSV Liidu Ministrite Nõukogule.
Muide, Moskva on lubanud Leedule järgmiseks aastaks 13 miljardi rubla eest kaupa. Seni pole aga päris selge, millises rahas need miljardid lauale tuleb laduda, kas väsinud vene rublades või hoopis kõvas valuutas. Olgu sellega esialgu, kuidas on – ütleme, et uudis on hea. Kohe järgneb aga halb teade. Nimelt keeldus USA senat enne aastalõpupuhkusele minekut Leedule kavandatud abist. Olime pingsalt lootnud teistsugust lahendust. Nüüd tuleb oodata, kuni härrased senaatorid puhkuselt värsketena tagasi tulevad, et siis uuesti alustada.
Leedu sisepoliitikas on pragu vaikne periood. Seoses lähenevate Vilniuse–Moskva läbirääkimistega on parteid asunud valitsust toetama ja koostöövõimalusi otsima. Erandiks on ainult meie kõige noorem erakond – senine 11. märtsi partei. Tegemist on äärmiselt parempoolse, esialgu veel väikesearvulise, aga kärarikka rühmitusega. Selle eesotsas on üks endisi Sajudise sekretäre, kes kevadisel võimutoolide jagamisel kogemata mugava istmeta jäi ja sellest hirmsasti solvus. Sõltumatu Partei on kategooriliselt koostöö vastu nii endiste kui ka praeguste kommunistidega ja nõuab Prunskiene tagasiastumist.
Meie ülemnõukogu jõudis lõpuks niikaugele, et langetas otsuse Leedu Vabariigi pühade asjus. Oli ka viimane aeg, sest muidu oleksime pidanud 7.-8. novembril punalippe heiskama. Pühadeks kinnitati 1. jaanuar – uusaasta, 16. veebruar – iseseisvuspäev (1918. a. kuulutati välja vabariik), kevadel kaks lihavõttepüha, 7. juunil Leedu esimese kuninga Mindaugase kroonimise päev, 1. november – kõigi pühakute päev, ja jõulud.
Ja lõpuks. Ööl vastu 5. oktoobrit võeti maha õhitud kuju, millest oli eespool juba juttu. Mälestusmärk paigutati esialgu rajooni kommunaalkombinaadi lattu. Skulptuuri likvideerimine käis imeoperatiivselt: kell 11.17 langetas rajooninõukogu otsuse ja 11.45 oli skulptuur juba veoauto kastis. Praegu on siiski veel lahtine, mis edasi saab. Paistab, et enamus tahab kuju ennistada (see kujutab vanikut hoidvat naist), muidugi N. armee kangelastegusid meenutavate tekstideta.”

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Kõik uudised
Kuulutused