6.6 C
Rapla
Esmaspäev, 4 märts 2024
LisalehtAasta loom on saarmas ja lind kägu

Aasta loom on saarmas ja lind kägu

Igal aastal pühendame erilist tähelepanu väljavalitud loomaliikidele. Aasta loom 2024 on harilik saarmas (Lutra lutra) ja lind kägu (Cuculus canorus).

Saarma rahvakeelne nimi on udras. See veelembene loom tunneb end tänaseks Eestis taas hästi ja on siin arvukas. Sellest hoolimata peab temaga kohtumiseks head õnne olema. Saarmas on ettevaatlik loom, kellel on hea kuulmine ja haistmine. Selleks, et aasta looma oma silmaga näha, peab varuma kannatlikkust mõne jõe või oja kaldal, kus saarmas end kõige mõnusamalt tunneb.
Saarmat märgates tasub meeles hoida, et tema olemasolu annab tunnistust naabruskonna üsna heast ökoloogilisest seisundist. Tema kadumine viitab aga elukeskkonna halvenemisele. Tänavuse aasta loomaks valiti saarmas just selleks, et rõhutada selle ainulaadse olendi tähtsust ning suurendada teadlikkust tema elupaikade kaitsest ja säilitamisest.

Suurim oht on inimtegevus
Harilik saarmas on saleda ja pikliku kehaga kärplane, kellel on lühikesed jäsemed ja pikk jäme saba. Tema karvkate on pruun, seljapool tumedam ja kõhupool heledam. Saarmas on poolveelise eluviisiga, eelistades ojasid, kraave, jõgesid ja järvi oma elupaikadena. Ujumisel kasutab ta ujulesti, mis asuvad nii esi- kui ka tagajalgade varvaste vahel.
Enamasti on saarmas aktiivne öösel või hämaral ajal, tehes jahiretki, mis võivad ulatuda 3-10 km kaugusele. Saarmas toitub peamiselt kahepaiksetest ja kaladest, kuid võib süüa ka närilisi, linnupoegi, vähilaadseid ning erinevaid putukaid ja limuseid. Varjumiseks kasutab saarmas urgusid, mis asuvad sageli veekogude kaldal.
Saarmas paaritub enamasti varakevadel, kusjuures emasloomad ei saa poegi igal aastal. Pärast 61-63 päeva pikkust tiinust sünnib 1-3 poega, kelle eest hoolitseb emasloom üksi. Isasloom kaitseb territooriumi ja elab eraldi urus pesakonna lähedal.
Tema suurus võib varieeruda tüvepikkusest 60-120 cm, saba pikkus 35-45 cm ning kaal keskmiselt 10 kg isastel ja 7 kg emastel.
Saarma levila hõlmab kogu Euroopat ja mitmeid piirkondi Aasias, välja arvatud kõrbe- ja stepialad. Läänemere piirkonnas on saarma arvukus pärast 1960. aastaid oluliselt vähenenud. Seetõttu on saarmas kantud rahvusvahelisse punasesse nimestikku ohustatud liigina ning alates 1975. aastast on ta Eestis III kaitsekategooria liik. Liigi küttimine on meil praeguseks keelatud.
Kuigi saarmatel pole looduslikes tingimustes palju vaenlasi, võivad nad talvel sattuda kiskjate saagiks, kuna nad vajavad lahtist vett saagi püüdmiseks ning peavad vahel selleks läbima pikki vahemaid.
Suuresti mõjutab saarma arvukust just elupaikade kvaliteet ehk peamiselt mitmed inimtegevusest tulenevad ohud. Olulist mõju avaldavad maaparandus- ja ehitustegevus, samuti keskkonnamürgid. Lisaks võivad saarmale saatuslikuks osutuda erinevad inimtegevusega seotud ohud, näiteks sattumine lüüsidesse, kanalisatsiooni- ja reoveetorude suudmetesse, kalapüügivõrkudesse ja -konksudesse ning koprapüünistesse. Teedevõrgu laienemine on samuti suurendanud ohtu autorataste all hukkuda.
Kuna ohte liigile on palju ja tegu on hea veekogude seisundi indikaatoriga, seiratakse saarmat igal aastal. “Liigi arvukus Eestis on olnud nii madal kui 300 isendit, kuid viimastel aastatel on selleks hinnatud ligi 2000 looma ning liik on jõudnud ka suurematele saartele,” kommenteerib saarmaspetsialist ja Eesti Terioloogia Seltsi liige Remek Meel. “Eestis läheb saarmal praegu küllaltki hästi, kuid oma hoolimatuses võime teda siiski ohustada, mistõttu on vaja siinset asurkonda pidevalt jälgida,” lisab Meel.
Aasta looma (täpsemini imetajat) on valitud alates 2013. aastast. Koostöörühma kuuluvad MTÜ Aasta Loom, Eesti Terioloogia Selts, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Jahimeeste Selts, Tallinna Loomaaed, Looduskalender ja Eesti Loodusmuuseum.

Salakaval kägu
Kägu on küll rahvapärimuses laialt tuntud, kuid tema bioloogiast ja ökosüsteemis mängitud rollist teatakse siiani vähe. Nii nagu heal lapsel, on ka käol rahvasuus hulgaliselt erinevaid nimesid – kukulind, jürilind, suvilind, metsakukk, hõbenokk, kuldnokk, odralind, kägukull, tsirkhaugas, kägi, kagu, käägu, kjägo.
Käo võlu peitub tema elavas ja omapärases olemuses. Ta on keskmiselt 32-36 cm pikk, tema tiibade siruulatus on 54-60 cm ning kaal vahemikus 80-160 grammi.
Ta on levinud kogu Euraasias, isegi polaarjoonest põhjas. Eestisse saabub kägu tavaliselt mai esimestel päevadel. Isaslinnud on emaslindudest 3-4 päeva varem kohal, hõivates endale eelmise aasta territooriumi. Kägu võib olla pruun või hall. Kevadel kohatud pruunid käod on aga kindlasti emaslinnud.
Käo välimus on omanäoline. Tal on välja kujunenud mimikri ehk teist liiki jäljendav välimus. See tähendab, et kägu võib segi ajada väikepistriku või raudkulliga. Tema sarnasus röövlindudega aitab tal pesast eemale peletada linnud, kellele ta oma poega kasvatada tahab sokutada.
Kägu on teatavasti pesaparasiit. Emaslind võib muneda kuni 20 muna, sokutades neid värvuliste pesadesse. Käopoeg koorub tavaliselt teistest varem, on pesakaaslastest veidi suurem ja kasvab väga kiiresti. Tavaliselt vabaneb ta oma kasuõdedest ja -vendadest kolmandal või neljandal päeval. Need, kes alles jäävad, surevad enamasti nälga, sest nõudlik käopoeg ahnitseb kõik endale.
Kägu lahkub Eestist augustis, kuid meie kägude talvitusalad on senini saladuseks jäänud. Briti saartel GPS-saatjatega varustatud kägude liikumiste jälgimine on näidanud, et vähemalt osa Euroopas pesitsevate kägude populatsioonist talvitub lõuna pool Sahara kõrbe Kongo jõestiku vihmametsades. Tänavu saavad ka Eesti käod GPS-saatjad külge, et uut infot koguda.
Kägu on Eestis tuttav külaline ja levinud liik. Hinnanguliselt on Eestis 100 000 kägu, kuid nende arvukust on raske täpselt hinnata, sest neil puudub pesakeskne territoorium.
Kuigi kägu ei ole looduskaitse all, näitavad rahvusvahelised ohuhinnangud, et tegu on soodsas seisundis oleva liigiga, kuid tema arvukus on kahanemas. Intensiivne põllumajandus ja kliimamuutused on ohutegurid, mis võivad mõjutada nii käo saakputukate kui ka pesaperemeeste arvukust.
Aasta lindu valib Eesti Ornitoloogiaühing 1995. aastast ja kägu on järjekorras kolmekümnes aasta lind. Aasta linnu valimise eesmärk on tutvustada avalikkusele üht Eestis esinevat linnuliiki või liigirühma, samuti kaasata loodushuvilisi valitud liigi uurimis- ja kaitsetegevustesse. Käo valimine aasta linnuks annab võimaluse uurida lähemalt tema pesitsusbioloogiat ja rännet.

Veel tänavuse aasta tegijaid…
Aasta seen on kamperriisikas. Riisikad on olulised kaaslased meie metsapuudele, kuna nad moodustavad puudega kooselus seenjuure ehk mükoriisa. Riisikate viljakehades leiduvad erilised käigud, millest vigastamisel eritub piimataoline aine. Riisikate perekond on liigirikas ja kuulub pilvikulaadsete seente hulka.
Eestis leiduv kamperriisikas on tavaline, kuid paljud seenekorjajad ei pruugi seda hästi tunda. Kamperriisikas on väike seen, mille kübar võib olla kuni 5 cm lai ja on õhuke. Selle värvus varieerub tumepruunist mustjaspruunini. Seeneliha lõhnab nagu karri või kuivatatud sigur ning maitseb omapäraselt vürtsikalt, eritades vigastamisel valget piimmahla. Kamperriisikat ei ole vaja kupatada, vaid pigem soovitatakse kuivatada ja kasutada toidu maitsestamiseks. Kamperriisikas kasvab koos okaspuudega, nii kuusikutes kui ka okas-segametsades, ja viljakehi võib leida juulist oktoobrini.
Aasta seent valib Eesti Mükoloogiaühing, kes soovib tänavu kamperriisikaga tähelepanu pöörata ka teistele sarnastele riisikatele, eriti männiriisikale ja lutikariisikale.

Aasta kala on koha. Koha on hinnatud toidukala, mille liha peetakse väga maitsvaks. Ahvenaliste sugukonda kuuluv kala elab kiiresti soojenevates ja vähese veeläbipaistvusega hapnikurikastes veekogudes. Eestis on koha kõige rohkem levinud Võrtsjärves, Peipsi järves, Kagu- ja Lõuna-Eesti järvedes, Emajões, Narva jões ning Läänemere magestunud veega lahtedes.
Koha on Eesti üks kallimaid kalu, mis teeb temast suure püügisurve objekti. Kala suurus lisab talle atraktiivsust ja kutselised kalurid hindavad koha selle müügist saadava tulu tõttu. Harrastajatele pakub kohapüük põnevat väljakutset, kuna suure koha püüdmine nõuab rohkem oskusi kui haugi püüdmine.
Kohavarude olukorra parandamiseks ja taastamiseks on koha asustatud mitmesse sisemaa järve. Kõige suurem Eestist püütud ja ametlikult registreeritud koha kaalus 16,93 kg ja oli 94,2 cm pikk. Tavaliselt on kohad kuni 70 cm pikad ja kaaluvad kuni 4 kg.
Aasta kala valitakse ajakirja Kalastaja eestvedamisel internetis rahvahääletusega. Tänavu valiti Eestis aasta kala kuuendat korda.

Aasta liblikas on kirju-tumesilmik. Kirju-tumesilmikud on Lätis tavalised liblikad, kes saabusid Pärnumaale 2018. aastal ja on siin kiiresti levinud. Sagedamini võib neid päevaliblikaid kohata kuni Võrtsjärveni, kuid üksikisendeid on märgatud isegi Soome lahe rannikul. Kirju-tumesilmikute põhivärvus on kuldselt kollakaspruun ja seda kaunistavad nimele vastavalt silmalaigud – esitiival on üks ning tagatiival kolm kuni neli heleda tuumaga silmalaiku. Nende tiibade siruulatus jääb vahemikku 35 kuni 45 mm.
Liblikad kuuluvad kahe põlvkonna valmikute hulka, keda võib kohata juba juuni alguses ja teist põlvkonda augusti- ja septembrikuus. Kirju-tumesilmikud eelistavad elupaikadena kuiva pinnasega hõredaid männikuid, kuid neid võib kohata ka avamaastikel. Eestis on kokku teada 114 liiki päevaliblikaid.
Aasta liblikat valib Eesti Lepidopteroloogide Selts.

Tänavuse aasta orhidee on vööthuul-sõrmkäpp. See on Eesti üks tavalisemaid käpalisi ja on kesksuvel levinud üle kogu riigi. Teda võib kohata hulgakesi nii hõredamates metsades, sooservades, niitudel kui ka maanteekraavide nõlvadel ning metsaojade kallastel. See orhidee eelistab lubjarikkamaid muldi ja niiskemaid kasvukohti. Õitsemist alustab juuni keskpaigas ning õitseaeg kestab kuni juuli teise pooleni.
Vööthuul-sõrmkäpal on iseloomulikud pealtpoolt täpilised, altpoolt hõbedase varjundiga lehed. Mõnikord võivad lehtedel täpid puududa. Alumine leht on äraspidi munajane, laiem ja lühem kui ülemised lehed. Õisik on paljuõieline, tüüpilisel vööthuul-sõrmkäpal on õie huul sügavalt kolmeks osaks jaotunud, sisselõiked ulatuvad vähemalt kolmandikuni huule pikkusest ja huule keskmine hõlm on külgmistest pikem, kitsas-kolmnurkse kujuga.
Õied on mitut tooni lillakasroosad tumedama mustriga õiekattelehtedel ja huulel. Muster võib olla väga varieeruv – koosneda rõngastest, kriipsukestest või täppidest. Esineb ka peaaegu mustrita või isegi puhasvalgeid õisi. Valgeõielise vööthuul-sõrmkäpa kasvukoht Tuhalas on praegugi alles ja pideva vaatluse all. Taime kõrgus on tavaliselt 40-50 cm, kuid võib ulatuda kuni 75 sentimeetrini.
Vööthuul-sõrmkäpp eraldati iseseisva liigina 1914. aastal, kuigi varem peeti teda kuradi-sõrmkäpa alamliigiks. Koos kasvamisel tekib vööthuul- ja kuradi-sõrmkäpa vahel väga sageli vahepealsete tunnustega ristandeid. Eestis on vööthuul-sõrmkäpp III kategooria kaitsealune liik. Aasta orhideed valib Eesti Orhideekaitse Klubi, et nimetatud liike laiemalt tutvustada, nende elu lähemalt uurida, saada täpsem pilt liikide levikust Eestis ja pöörata tähelepanu leiukohtade kaitsmisele.

Aasta muld on leostunud gleimuld. See on märg mullatüüp, mis on tekkinud püsivalt liigniisketel karbonaatsetel lähtekivimitel. Mullapinnal esineb toorhuumuslik või alla 10 cm paksune turbahorisont ning profiili keskosas on pruunikas sisseuhtehorisont.
Leostunud gleimullad on neutraalse reaktsiooniga ja rikkad toitainete poolest, kuid nende viljakus varieerub sõltuvalt lõimisest, korese- ja huumusesisaldusest, huumuskihi tüsedusest ning kuivenduse seisundist. Need sobivad hästi põllu- ja rohumaadeks, eriti toimiva kuivenduse korral. Metsas võib leida neid sõnajala, angervaksa või osja kasvukohatüübi lehtpuu- või leht- ja okaspuu segapuistutena. Kuivenduseta metsamaana on neid võimalik kasutada sobiva puistu koosseisu valiku korral.
Leostunud gleimullad moodustavad umbes poole kõigist gleimuldadest ja katavad ligikaudu 13% Eesti muldkattest, millest suurem osa (67%) asub metsade all.
Eesti Mullateaduse Seltsi ja Eesti Maaülikooli koostöös läbi viidava aasta mulla valimise eesmärk on laiemale avalikkusele teadvustada, et mullad ei ole kõik ühetaolised ja nende mitmekesisus seisneb väljanägemise, omaduste ja kasutussobivuse erinevustes. Aasta mulda on valitud alates 2014. aastast.

2 KOMMENTAARID

Subscribe
Notify of
2 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Roosi
11. jaan. 2024 10:33

Ikka on Eestimaa rahvuslinnuks, või loomaks kiskja, lind või loom. Mis on EESTIAMAA inimestel viga, muistsel aal tauniti kanakulli, karu. ilvest , susi, kägu- kes munes võõrasse pessa parasiitmune. Kas nüüdsel ajal pederastia, tapmine ja vägitsetegu in?

Uudu
27. jaan. 2024 21:50

Mis sul Roosi viga on, et sa nii negatiivne oled? Pole eestlased ei varem ega praegu ühtegi lindu või looma vihanud. Ja käo kukkumise järgi ennustatakse lausa alles jäänud eluaastaid. Pole tema süü, et Looja talle kindlat kodukohta pole ette näinud.

Kõik uudised
Kuulutused