Talisuplus kui spirituaalne elamus

“See on hetk, kui ei ole aega ega võimalust mõelda igapäevategevuste ega kohustuste peale. Talisupluse juures ongi see kõige ilusam,” rääkis Anni Vahter, kes tegeleb talisuplusega nüüd juba neljandat talve järjest. Mis paneb inimesi miinuskraadide käes end ujumisriiete väele koorima, et siis jääauku hüpata?

Talisuplus on Raplas populaarsust kogunud viimasel neljal-viiel talvel. Selle ajaga on välja kujunenud oma seltskond, kes jääaugus end karastamas käib. On neid, kes hindavad koos seltskonnaga vees käimist, ja on ka neid, kes eelistavad seda teha üksinda. Kogenud talisupleja Anni Vahter eelistab käia jääaugus koos teistega ja hindab selle juures just seltskondlikku külge.
Iga inimene ei julge külmakraadide käes paariks minutiks külma vette minna. Eks see ongi eneseületus, kuid Vahteri sõnul ongi see üks osa naudingust. “Iga jääauku minek eeldab iseenda kokkuvõtmist ja julgust. On tore endale   regulaarselt tõestada, et ma suudan seda teha,” rääkis ta ning lisas: “Rapla puhul on hästi äge just kogukondlik osa, et meil on tekkinud äge seltskond talisuplejaid.”
Mõni käib külmas vees iga päev, teised harvemini. Vahter nimetab ennast pühapäevasuplejaks, mis tähendab, et vees käib ta tavapäraselt ühe korra nädalas. Aga väike hirmufaktor käib talisuplusega kaasas iga kord. Ega vees olemine iseenesest teab mis mõnus olegi. Aga kui parajasti sajab lund, tuul puhub ja võib-olla tuiskabki, võib sellest vabalt kujuneda spirituaalne elamus. Sa oled ainult ujumisriiete väel keset kõledat loodust, kohe valmis külma vette astuma ning sel hetkel taipad, kui väeti ja õbluke on üks inimene looduse ees.
“Samas on ka see tundmus, et sa oledki üks osa sellest suurest loodusest,” sõnas Vahter. Mõnel teisel korral on see jällegi argine kogemus – saad lihtsalt tuttavatega kokku ja lülitad korraks aju välja. Mõnes mõttes saab talisuplust võrrelda meditatsiooniga. Näiteks see, et teadlikult tuleb kontrollida oma hingamist. Kui ikka esimest korda külma vette lähed, siis on ajul piltlikult öeldes surm silme ees ning siis on oluline säilitada rahu ja teadlikult hingata. Algaja puhul on hea, kui kõrval on keegi, kes aitab hingamist taastada.

Erilist varustust pole

Kogenumad talisuplejad võivad ka kahekümne miinuskraadi juures vette minna, kuid algaja seda tegema ei peaks. Vahter meenutas, et ühe korra on ta käinud vees siis, kui väljas oli kaheksateist külmakraadi. “Pärast tekkis härmatis naha peale,” meenutas ta. Kõige kauem on ta järjest külmas vees olnud 12 minutit. See on küll isiklik rekord, aga talisuplejad selliste asjadega ei uhkusta. See ei ole õige asi, mille nimel üle pingutada. Pealegi toimus rekordipüstitus ajal, kui väljas olid vaid mõned miinuskraadid.
Tavapärane on vees olla paar-kolm minutit, aga kõige olulisem on kuulata oma keha. Mingit erilist varustust talisuplejatel ei ole. Seljas on samasugused ujumisriided nagu suvelgi. Kes soovib, võib jalga panna ujumiseks mõeldud sussid, kätte kindad ja pähe mütsi. Sussid on head selleks, et kui jalad liivast pinda puudutavad, ei hakka varbad kohe külmetama. Kindad võivad olla tavapärased, aga ka spetsiifiliselt ujumiseks mõeldud. Valik sõltub sellest, kas tahad sõrmed vee alla pista või mitte.
Üldiselt ei soovitata pead vee alla panna, sest siis külmuvad pärast juuksed ära. Aga kes soovib üleni vee all ära käia, ega keelata saa. Oluline on see, et pärast oleks käepärast rätik kuivatamiseks ja fliis pealetõmbamiseks. Vahter tõi välja, et niisama istuma jääda samuti ei tohi, vaid peab pärast liikuma. Näiteks pakkus ta välja jalutuskäigu Vesiroosi ujumiskoha kõrval terviserajal. Muidugi võib pärast ka tagasi autosse kiirustada, et sooja saada.

Vabariigi aastapäev

Raplas on kõige populaarsem talisupluspaik
Vesiroosi ujumiskoht. Lähiümbruses on ka teisi kohti, näiteks Räägu järv Kehtna vallas. Muide, oluline on vahet teha talisuplejatel ja taliujujatel. Ujujad on need, kes lähevad külma vette päris ujumisliigutusi tegema. Neid on ka, aga Anni Vahter peab ennast ikkagi suplejaks – peaasi, et vees käidud saab. Taliujumine on keerulisem juba ka selle poolest, et selleks on vaja jääst vabastada suurem ala. Kui väljas on üle kümne kraadi külma, on seda keeruline lahti hoida. Jäätub kiiresti ära.
Augud tehakse tavaliselt sisse spetsiaalse jääsae, kirve või haamriga. Võib kasutada ka mootorsaagi, aga siis tuleb veenduda, et õli ega kütust järve ei tilguks. Anni Vahter ütles, et temalgi on olnud kirves autos kaasas, et kähku võtta oleks. Kui käiakse tihemini suplemas, ei lähe seda teinekord vaja, jää ei jõua uuesti tekkida.
Vabariigi aastapäev on pidupäev kõigile eestlastele, aga eriti talisuplejatele. Anni Vahterile tuleb naeratus näkku, kui ta sellest räägib. Traditsiooniks on kujunenud, et just 24. veebruaril tulevad talisuplejad Vesiroosi ujumiskohta kokku. Kohta kaunistavad sinimustvalged trikoloorid, inimesi on tavapärasest rohkem ning kõhutäiteks on kaasas kiluvõileivad. See on pidu jäätunud järve kaldal.
Vahter tõdes, et tegemist on ikka sellise sündmusega, mida pikisilmi oodatakse. Nüüd on selleni jäänud vähem kui kuus nädalat. Pärast seda terendab juba kevad ning hooaeg hakkab ühele poole saama.
Vahter ütles, et keset suve ta talisuplust taga ei igatse. See on niigi tema lemmikaastaaeg. Küll aga on nukker meel kevade saabudes, kui hooaeg läbi saab. Ja kui sügisel hakkavad ilmad taas külmemaks kerima, tahaks juba kähku vette minna. Hooaja avaürituse teevad Rapla talisuplejad samuti koos. See on tavapäraselt novembris, kui veesilmal jääkatet veel peal ei ole.