Neli kuud tagasi loodi Raplamaa Omavalitsuste Liitu (ROL) uus töökoht: haridusasutuste terviseedenduse spetsialist, kelleks sai Anabell Kinkar (36). Põline Raplamaa inimene panustab täna meie noorte tervisesse mitmel moel.
Kuivõrd Raplamaa oli kiireim eelmainitud ametikoha loomisel, sai just Anabellist Eesti esimene haridusasutuste terviseedenduse spetsialist. Riburada mööda lõid teisedki maakonnad sama ametikoha ning jaanuari lõpus ootab spetsialiste ees esimene ühine kokkusaamine-tutvumine.
Töö ROL-is hõlmab mitut elementi, alustades lasteaedadest ja lõpetades NEET-noortega (noored, kes ei tööta ega õpi). Varem olid sarnased tööülesanded jagatud tervist edendavate koolide ja lasteaedade ehk vastavalt TEK ja TEL koordinaatorite vahel, kuid Tervise Arengu Instituut koostöös Tervisekassaga otsustasid, et koordinaatoreid kui selliseid maakondades enam ei hoita, vaid luuakse täiesti uus töökoht omavalitsuste liidus. Neli kuud ametis olnud Anabellil on üks osa tööajast kulunud sisseelamiseks, kuid teine pool möödunud reaalseid samme astudes.
Peamine tööülesanne on kaardistamine, kus ta käib läbi kõik 37 Raplamaa haridusasutust, tutvub arengukavade ja terviseedenduse teemadega. Külastustele on ta joont alla tõmbamas Rapla vallas, pisut on õnnestunud käia ka Kehtna vallas. Esmajärjekorras on Anabell ette võtnud just TEK ja TEL koolid, et näha, kuidas asutuste tervisenõukogud tööd teevad ja millised on tegevuskavad.
„Kuulan nende mõtteid, probleeme, rõõme ja häid praktikaid. Head praktikad on need, mida saan jagada teiste koolide ja lasteaedadega. Näiteks kui külastan kedagi ja nad ütlevad, et üks või teine asi ei õnnestu, on mul kohe varrukast näide tuua, kuidas sama asjaga mujal on tegeletud,“ rääkis ta.
Siit-sealt on Anabell kuulnud, justkui oleks Raplamaale tema kujul tulnud päästeingel, kes kõiki probleeme haridusasutustes lahendama hakkab. See aga reaalne ei ole, ütleb ta ja lisab, et pigem otsib ta haridusasutuste vahel ühiseid näitajaid, millega edasi tööd teha. Siiani on enim kõrvu kõlama jäänud nii koolides kui ka lasteaedades erivajadustega lapsed rühmades-klassides, nende kaasamine ja õpetajate pädevused hakkamasaamisel.
„Otsitakse ja vajatakse just seda praktilist poolt. Eks see on üleüldine probleem ja otsused peaksid tulema riigi tasandil. Ma saan tegelikult aru, et perele on see oluline, et laps on tavakeskkonnas, aga kohati võib see olla lapsele, teistele kaaslastele ja ka õpetajatele raskem.“ Kuigi erivajadustega lapsed ei ole otseselt Anabelli tööpõld, seostab ta seda terviseedenduse ja laste-noorte heaoluga sellegipoolest. „See on üks osa sellest – õpetajate ja rühma- või klassikaaslaste heaolu.“
Esimese sammuna probleemiga tegelemiseks kirjutas Anabell alles hiljaaegu ROL-ile haridusprojekti suvekooli näol. Raplamaal on varemgi suvekoole tehtud, kuid selle projekti üks pool keskendub konkreetselt töötajate koolitamisele erivajadustega lastega toimetulekuks. Projekti teine osa on suunatud liikumisele. Sellele, kuidas veel rohkem saaks koolid ja lasteaiad liikumistegevusi ja -mänge lõimida erinevatessse tegevustesse.
Kuigi Anabell näeb, et liikumine ja toit peaksid olema tasakaalus, on koolitoidu muutmine tema sõnul liialt keerukas. Lasteaedades on veel oma kokad, aga koolide toitlustamine käib suuresti hangete kaudu ning neid reguleerida on raske. „Saab küll natukene nügida ja mõtteid tuua sisse, aga see on üldiselt keeruline,“ ütles ta. Raplamaal on ka kaks kutsekooli, kuid hetkel jäävad need projektidest välja. Küll aga on kaasatud näiteks Raikküla kool ja Kohila mõisakool.
NEET-noori on aina rohkem
Haridusasutuste terviseedendusele lisaks on Anabelli üks tööülesanne koordineerida NEET-noortega töötamist. NEET-noored on 16-26-aastased noored, kes ei käi koolis ega tööta. Rapla maakonna jaoks on Anabell kirjutanud vastava projekti, mis on saanud nii positiivse otsuse kui ka rahastuse. Nüüd on ta äraootaval seisukohal, sest projekti partnerid on kõik neli omavalitsust, kes peavad poole kohaga tööle võtma noorte heaolu spetsialisti. Just need inimesed hakkavad otse, vahetult omavalitsuse NEET-noortega suhtlema ja tegelema.
Raplamaal on selliseid noori veidi alla 300. Seal hulgas on aga ka need, kes on näiteks kaitseväes või võtnud vaheaasta Austraalias. Valla spetsialistide töö hakkab olema nende noortega ühenduse hoidmine ja töö leidmine. Kuidas aga need noored üles leida? „Mõnes mõttes on see nuhi töö. Kindlasti on keeruline neid noori kätte saada ja ma väga loodan, et tööle tulevad heaolu spetsialistid on väga head töötajad, vahetud ning saavad noortega hea kontakti. Muidugi võib see noor mõelda, et miks ma peaksin vastama, eriti kui siiani teda pole miski huvitanud. Juhtumikorraldajad peavadki siin olema tõesti väga head,“ tõi Anabell välja.
Tal on hea meel, et just igas KOV-is saab olema oma töötaja, kes tunneb kohalikku kogukonda ja saab kontakte luua nii-öelda tuttava tuttavate kaudu.
Suur osa nelja-aastase projekti eelarvest suunataksegi heaolu spetsialistide palgafondi. Teine osa läheb erinevatele teenustele, näiteks kui noorel on vaja kogemusnõustamist, psühholoogi abi, psühhiaatri abi vms. Lisaks soovitakse rõhku panna ka ennetustegevusele, kus juba 13-aastaste noorte puhul jälgitakse ohukohti koolist väljalangemisel. Nende noorte peal praktiseeritakse Gordoni perekooli. See on suhtlemiskoolitus lapsevanemale, kellel on tekkinud mured ja küsimused seoses laste kasvatamise ja peresuhetega.
Miks aga NEET-noori ühiskonda aina rohkem juurde tuleb? Anabell arvab, et noortel puudub pingetaluvus. See on asja vaimne pool, millega oleks naise sõnul vaja tegeleda. Teise murekohana näeb ta, et noortel puudub tööl käimise harjumus ja arusaam. Esimeste sammudena võiks noortele tutvustada, mida tähendab kaheksast viieni töötamine, esialgu kasvõi mõnel päeval nädalas. „Mulle tundub, et see on see, mida me peame hakkama tegema.“
Rapla maakonna NEET-projekti kohaselt peaks nelja aastaga sajast NEET-noorest tööle saama kakskümmend viis. Kas see ka õnnestub, näitab aeg. Anabell paneb südamele, et tegemist on üle-eestilise esimese katsetusega ning kuna elujõuliste naiste ja meeste töötus on riigile suur probleem, tuli kuskilt alustada. Kuigi projekti raames tehakse ennetustööd ka haridusteemadel, on peamine eesmärk siiski noored saada tööle.
Anabelli ametikoht on esialgu tähtajaga kolm aastat. Mis on tema tööalane unistus? Selle ajaga tahaks ta, et koolid, mis ei ole olnud TEK-is või TEL-is, teadvustaksid samuti, mida tähendab terviseedendus ning et neil oleks tegevuskava ja tervisenõukogu. „Kindlasti on meil kõik koolid tervist edendavad koolid, aga veel rohkem oleks vaja mõtestada, miks ja mida kelle jaoks tehakse. See oleks minu soov, et kolme aasta tööga oleks kõigil tegevuskavad ja tervisenõukogud.“
Terviseedenduse pagas suur
Terviseedenduse teemad on Anabellile tuttavad. Ta on töötanud varem Rapla vallavalitsuses spordi- ja terviseedenduse spetsialistina, olnud lasteaias liikumisõpetaja, Kehtna põhikoolis huvijuht ning omab magistrikraadi kehalise kasvatuse õpetajana. Suurest uudishimust küsin, miks Anabell vallavalitsusest töölt ära tuli. Ta ütleb, et temas ei ole ametniku verd.
„Tundsin, et jäin omaga ummikusse ja tekkis seisak. Mingid asjad ei läinud minu mõttemaailmaga kokku ja lahkusin omal soovil,“ põhjendab ta. Pärast ametnikutööd oligi Anabell terve aasta töötu. Selle aja mõtles ta pühendada oma kauaaegsele unistusele – saada kokaks. Ta asus õppima Kehtna kutsehariduskeskusesse koka erialal ning juba selle aasta juunis ootab ees lõpetamine. Mida ta omandatud haridusega edasi teeb, seda ta täpselt veel ei tea.
„Paljud mu sõbrad-tuttavad on Kehtnas käinud ja leidnud selle oma miski. Mina ei ole veel leidnud seda miskit. Sõbrad ikka kringleid ja kooke tellivad, aga see on ka kõik. Kuigi see valdkond mulle meeldib, siis päris kokana ma praegu ennast ette ei kujuta.“
Olgu öeldud, et Anabell on täiesti põline Raplamaa inimene. Käinud siin koolides ja veetnud enamuse oma eluaastatest. Vaid ülikooliaeg ja lasteaia töökogemus viisid teda mõneks ajaks Tallinna. Raplas elamist ja olemist peab ta väga positiivseks, oluline on talle lähedal olev tugivõrgustik. „Kui ma otsisin tööd, siis ikkagi väga otsisin Raplasse.“
Ka meelepäraseid hobisid saab ta harrastada just Raplamaal. Näiteks on ta Kaitseliidu Rapla maleva saalihoki naiskonna liige, samal ajal Kaitseliidu toetajaliige. Saalihokiga on Anabell tegelenud viimased kaheksa aastat ja tõdeb, et naiskonnal läheb väga hästi. „Me küll naljatame, et oleme vanemate naiste treeninggrupp, aga viimased aastad oleme Eesti tasemel kogu aeg võitnud,“ ütles ta. Naiskonnaga mängitakse esiliigas ning pronksmedal on omal ajal pandud kaela ka meistriliigas. Trenni tehakse kahel korral nädalas ning üle nädala on Eestimaa eri paikades võistlused.
Tihedasse ajagraafikusse mahub veel teinegi hobi, milleks on beebide ujumine. Iga pühapäev saab ta Valtu ujulas kokku kolmekuuste kuni kaheaastaste beebide ja nende vanematega, keda Anabell juhendab ujumises juba teist aastat. Ujumist nimetab ta igati tänuväärseks ja kasulikuks tegevuseks. Olles omandanud ujumistreeneri paberid ning hiljem end koolitanud beebide ujumises, saigi kaua kuklas tiksunud unistus ellu viidud.
Küsin Anabellilt, kas tal vahel tunde nädalas väheks ka jääb? Selle peale ütleb ta, et ühe vaheaastaga pärast vallas töötamist kogus ta energiat ning tegelikult on ta alati olnud selline, kellel on mitu rauda tules. „Mulle pigem sobib see. Mulle see „mitte midagi, mitte kuhugi” ei sobi üldse, eriti vaimselt. Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad, aga mida vähem teed, siis kuidagi üldse ei viitsi midagi teha,“ ütles ta. Kui vahel tekib tunne, et on vaja akusid laadida, on Anabelli jaoks olulisel kohal seltskond. Sõpradega olemine ongi tema jaoks parim viis lõõgastuda.
