28. jaanuaril 2024 lahkus meie hulgast teeneline tööstustöötaja, Järvakandi valla aukodanik, kauaaegne kombinaadi Järvakandi Tehased direktor Ando Lillioja.
Ando sündis Läänemaal Ristil. Tema isa Ivo Lillioja oli apteeker, aktiivne ühiskonnategelane, kaitseliitlane ja tuntud püssiõli leiutaja. 14. juunil 1941 küüditati Ristilt Lilliojade pere. 5. juunil 1942 lasti pereisa maha. Sugulaste abiga õnnestus Andol pärast sõda tagasi Eestisse tulla. Perel avanes see võimalus alles 1958. a.
Kõrghariduse omandas Ando Tallinna Polütehnilises Instituudis 1957. a mäeinseneri erialal. Pärast TPI lõpetamist töötas ta tootmiskoondises Silikaat ja ehitusmaterjalide tööstuse ministeeriumis. Tolleaegne minister suunas Ando Lillioja 1972. aastal Järvakandi Tehaste direktoriks. Kombinaadi direktor ei tähendanud ainult klaasi- ja puidutööstuse juhtimist. Kombinaadi direktori vastutusalaks oli praktiliselt kogu Järvakandi alevi elu alates tootmisest, sotsiaalvaldkonnast kuni kultuuri- ja spordieluni välja. Enamus alevi hoonetest ja rajatistest kuulusid kombinaadile, kus suurt tähelepanu nõudis alevi elamufondi laiendamine ja korrashoidmine. Tema teene on, et Järvakandis on Staadioni tänava kortermajade rajoon. Nende majade valmimisega said korteri paljud noored lastega perekonnad ja inimesed väga kitsastest korterioludest.
Klaasitootmises algas 1970-ndate aastate lõpus raske aeg. Tootsi turbatootmise mehhaniseerimine halvendas klaasivannide kütteks kasutatava turba kvaliteeti. Seda gaasistades ei saavutatud vajalikku temperatuuri ja otsustati minna üle vedelküttele. Ka see ei muutnud olukorda paremaks, kuna masuudi kvaliteet oli halb. Aga vaatamata raskustele suutis kombinaat varustada kogu Eestit ja Venemaa looderajoone klaasiga. Kombinaat andis tööd peaaegu tuhandele töötajale.
Ando elu tähtsündmus oli kindlasti uue klubihoone ehitus ja selle vastuvõtmine 7. detsembril 1987. Klubihoone ehitati ajal, mil Moskva oli keelanud kultuuriobjektide rajamise. Ehitati laohoone. Edasist meenutab väga värvikalt arhitekt Peep Jänes: “Järvakandi asula „kuningas“ oli toona Järvakandi Tehaste direktor Ando Lillioja, kes oli nii kange mees, et käis Moskvas toonase Ministrite Nõukogu esimehe Tihhonovi isiklikul vastuvõtul ja võttis tema käest allkirja, et erandkorras on laohoone õigus ümber ehitada klubiks.“
Tema aega jääb ka Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aegne kombinaadi privatiseerimine ja erinevate ettevõtete teke. Direktorina oskas Ando teha vägagi kõva häält, samas olla aga hooliv ja tähelepanelik kaastöötajate ja alevirahva vastu. Pensionile jäänuna ei olnud Andole alevi ja valla tegemised võõrad. Pikka aega osales ta AS Järvakandi Klaas juhatuse töös. Ando Lillioja oli mees, kes jättis sügava jälje Järvakandi ajalukku ja kellele miski inimlik ei olnud võõras. Eraelus oli Ando tubli pereisa, hobiaednik ja mesinik.
1987. a omistati talle teenelise tööstustöötaja aunimetus ja 2009. a valis vallavolikogu ta Järvakandi valla aukodanikuks.
Endiste kolleegide nimel Enno Alliksaar
