Mitmesuguste esemete kaunistusviisidest oleme siin-seal โKรคsitรถรถlaseโ numbrites ikka juttu teinud. Erinevalt meie ajastu lihtsaist kokkuvuristatud rรตivastest on minevikus olnud vรคhe tekstiile, puidust tarbe- vรตi piduesemeid, mis on lihtsalt valmis saanud, ilma mustritriibu vรตi kirjata. Just sรตna kirjatud on olnud mรตiste, mida on kasutatud esemete kaunistuste kohta.
Keel ja sรตnad on teadupoolest pรคris kaua pรผsinud ja paljutki muistsest maailmapildist ja elust saame keeleuuringute abil teada. Kirjaoskus meie tรคnases mรตistes on oluliselt hilisem nรคhtus, ulatudes kรผll tagasi meie esimeste kroonikakirjutajateni keskaja alguses. Massiliselt talurahva seas levis aga alles seoses koolide tekkega. Kas siis enne meie esivanemad ei saanudki oma tundeid ja soove vรคljendada?
Tundub, et neil siiski oli oma keel ja kirjaoskus. Loodi erinevate ornamentidega kirju ja mustreid, mida kanti nii riidekirstudele kui ka kindapaarile ja kirivรถรถle. Ja mitte ainult. Meie esivanemate kirjamiskultuuri on pรตhjalikumalt uurinud nรคiteks ehtekunstnik Kรคrt Summatavet ja tema kirjutised ja loengud sellel teemal on tohutult pรตnevad. Erinevaid kรคsitlusi on teisigi kunstiloolaste ja etnoloogide sulest. Kรตik need autorid tรตestavad, et ka igal tรคpil ja kriipsul vana riidekirstu peal on olnud tรคhendus ja selle jรตusse on siiralt usutud.
