Mitmesuguste esemete kaunistusviisidest oleme siin-seal „Käsitöölase“ numbrites ikka juttu teinud. Erinevalt meie ajastu lihtsaist kokkuvuristatud rõivastest on minevikus olnud vähe tekstiile, puidust tarbe- või piduesemeid, mis on lihtsalt valmis saanud, ilma mustritriibu või kirjata. Just sõna kirjatud on olnud mõiste, mida on kasutatud esemete kaunistuste kohta.
Keel ja sõnad on teadupoolest päris kaua püsinud ja paljutki muistsest maailmapildist ja elust saame keeleuuringute abil teada. Kirjaoskus meie tänases mõistes on oluliselt hilisem nähtus, ulatudes küll tagasi meie esimeste kroonikakirjutajateni keskaja alguses. Massiliselt talurahva seas levis aga alles seoses koolide tekkega. Kas siis enne meie esivanemad ei saanudki oma tundeid ja soove väljendada?
Tundub, et neil siiski oli oma keel ja kirjaoskus. Loodi erinevate ornamentidega kirju ja mustreid, mida kanti nii riidekirstudele kui ka kindapaarile ja kirivööle. Ja mitte ainult. Meie esivanemate kirjamiskultuuri on põhjalikumalt uurinud näiteks ehtekunstnik Kärt Summatavet ja tema kirjutised ja loengud sellel teemal on tohutult põnevad. Erinevaid käsitlusi on teisigi kunstiloolaste ja etnoloogide sulest. Kõik need autorid tõestavad, et ka igal täpil ja kriipsul vana riidekirstu peal on olnud tähendus ja selle jõusse on siiralt usutud.
