Kuidas kolm Balti riiki taas iseseisvusid 9.

Algus 03.05.2023, Koduloolane nr 5 (321)

Rapla maakond saab  lõpuks lipu ja vapi

Kõigil maakondadel olid oma lipud ja vapid selleks ajaks juba olemas, ainult Raplal mitte. Ajaleht Ühistöö nentis 1990. aasta 6. novembri numbris lipu saamist kirjeldades, et „vastuseis ühtsele Raplamaale on ägedam ja vihasem olnud kui näiteks Põlvas või Jõgeval, mis samamoodi Suurte Segaduste ajastul kunstlikult mitmest lapist üheks traageldati. Märjamaa ja Kohila on uhkelt Rapla ülemvõimu vastu seisnud, justkui olnuks nõukogude võimu „saavutusi” endiste maakondade piires kergem kannatada, justkui siis poleks jäädud ääremaaks. Ometi on nii, et läbikäidud teest ei saa ühtegi juppi maha kriipsutada. Ka siis mitte, kui seda väga tahaks. Kord on seda meiega juba katsetatud. Siis, kui ajalugu hakati kirjutama neljakümnendatest aastatest. Ja uuesti alustades ei ole võimalik lähtepunkti valida. Kaks korda ühte jõkke ei saa astuda, ütleb idamaine rahvatarkus ja luuletaja kordab selle üle: kestma jääb kaunis ja kestma jääb kole.”
See oli ka põhjus, miks lipu ja vapi kehtestamist hakati varakult ette valmistama. 27. oktoobri Ühistöös tuletas abimaavanem Mikk Sarv meelde: „Küllap on paljud tundnud võõristust sõnaühendi Rapla maakond juures. On ju Rapla vaid üks Harjumaa kihelkondadest ning muistse iseseisvuse ajal oli ta vaid keskmise suurusega, 8-adramaaline küla tollases Hageri kihelkonnas. Ometi läks ajalugu võõra võimu all edasi nõnda, et muistne Harju oma kolme kihelkonna – Hageri, Juuru ja Kosega liideti põhjapoolse Rävala maakonnaga, liitmaakonna nimeks jäi Harjumaa. Põlis-Harju muutus Tallinna tagamaaks/…/ Loode-Eesti loomuliku keskusena toiminud Muinas-Harju aladele moodustus uus, Rävalast eraldatud keskus alles seoses Rapla rajooni tekkimisega.”
Lepitust see käsitlus muidugi ei toonud. Ei aidanud seegi mitte, et lipu ja vapi õnnistamine Rapla kirikus pandi 31. oktoobrile ehk usupuhastuse pühale. Ühistöö püüdis seletada: 31. oktoobril 1517 lõi Augustinuse ordu tundmatu munk Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi ja kuulutas, et inimene saab oma hinge päästa ainult isikliku usu läbi, mille Jumal talle vahetult kingib.
Nelisada kaheksakümmend kolm aastat hiljem, kui Rapla kirikus valge-rohelist lippu õnnistatakse, on jälle reformatsiooni aeg. Ka Martin Luther kuulutus – INIMENE SAAB OMA HINGE PÄÄSTA AINULT ISIKLIKU USU LÄBI – on uuesti ajakohaseks saanud. Rasketel ja keerulistel aegadel ei saagi vist teisiti – sa kas usud ja suudad ning oledki päästetud või sa ei usu ja…”
Lipu ja vapi tõid Rapla kirikusse õnnistamiseks maavolikogu esimees Jüri Võigemast, Rapla esimene maavanem Harri Õunapuu ja maavalitsuse haldustalituse juht Raivo Kontson, jumalasõna ütlesid professor Evald Saag ja praost Esra Rahula. Siinkohal tasub ehk meenutada professor Evald Saagi õnnistussõnu: „Tuletan sulle meelde, Raplamaa rahvas, sinu maavanem ja ta abilised, et te kasutaksite seda lippu eesti rahva vabaduse taastamiseks. Tuletagu lipp omakorda teile meelde, et vabadust, õigust ja vaimuvalgust tuleb kaitsta ja kasvatada.”
See oli tolle heitliku aasta üks rahumeelsemaid hetki.

Meid juhitaks nagu ühest keskusest

Vytautas Barevicius Raseiniaist 17. novembril 1990 Ühistöös: „Oma informatsiooni Eestist tulevate teadetega võrreldes olen end vahel tabanud mõttelt, et kõiki meie tegemisi juhitakse (või vähemalt tahetakse juhtida) ühest keskusest. Sedavõrd sarnased ja ühte aega on need viidud.
Mõtlesin nõnda ka siis, kui kuulsin, et 4. novembril tegi Eestis grupp poliitikuid avalduse uue valitsuse moodustamise asjus.”

Täpsustus
26.-27. oktoobril toimunud Eesti Kongressi III istungjärgul kritiseeriti teravalt valitsuse tegevust ja valitsusjuhi Edgar Savisaarega rahulolematud saadikud tegid ettepaneku avaldada talle umbusaldust. Pärast ägedat arutelu lahkusid Rahvarindesse kuuluvad saadikud saalist. Kongressi lõhenemise vältimiseks delegeeriti küsimus Eesti Komiteele, kes avaldas Savisaarele umbusaldust ning kutsus üles alustama konsultatsioone rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamiseks. 4. novembril tegid kaheksa poliitikut – Tunne Kelam, Kaido Kama, Vardo Rumessen ja Sirje Endre Eesti Komiteest ning Indrek Toome, Jaak Allik, Siim Kallas ja Toivo Kuldkepp „Vaba Eesti” nime all, tegelikult EKPst (Eestimaa Kommunistlikust Parteist) – avalduse, milles kutsusid üles moodustama rahvusliku ühenduse valitsust. Ettepanekut ei õnnestunud ellu viia, küll hakati Eesti Komiteed süüdistama koostöös kommunistidega („enamlaste ja kelamlaste liit”).

Vytautas Barevicius jätkab: „Novembri esimestel päevadel toimus meil midagi umbes samasugust. Rea parteide juhte (Vabaduse Liigast venemeelsete kommunistideni) alustasid aktsioone, mis olid suunatud Prunskiene kabineti vastu. Miitingutel ja demonstratsioonidel nõuti praeguse valitsuse tagasiastumist ja uue, koalitsioonivalitsuse moodustamist. Vastukaaluks tegid Sajudis, sotsiaaldemokraatlik partei ja Leedu-meelne kompartei omapoolse avalduse. Selles põhjendati, miks ei tohiks praegusel kriitilisel ajal, mil Moskva on lootuses liidulepingut läbi suruda, oma survet Balti riikide vastu kahekordistanud, valitsust vahetada. Avaldati arvamust, et valitsuskriisi tekitamine mängib trumbid just nimelt vastaspoole kätte.
Tänaseks on valitsusvastased demonstratsioonid ja miitingud Prunskiene aktsiaid veel tõstnud. Rahvas mõistab, et see ei ole midagi muud peale võimuvõitluse. Sellega seoses on hakatud kategoorilises toonis nõudma eriti ägedalt valitsust ründavate saadikute tagasikutsumist. Vastav seadus on praegu Leedu Ülemnõukogus ettevalmistamisel. Pole ainult selge, millal selle vastuvõtmiseni jõutakse. Seni on paljude vajalike seaduste ja valitsuse ettepanekute vastuvõtmine jäänud toppama just sellepärast, et ülemnõukogus on gruppe, kes võitlevad valitsuse vastu. Ollakse nagu suletud ringis.
Leedulased valmistuvad uueks majandusblokaadiks. On üldine veendumus, et see tuleb. Vahest küll mitte selline otsene, nagu kevadel, vaid hoopis varjatum ja võib-olla sellepärast isegi raskem. Aga me oleme raskusteks valmis. Ometi ei tähenda see passiivset ootust. Blokaadiks valmistudes nõuame läänepiiri avamist ja ootame sõnumeid Pariisist. Praegu me veel loodame sealt häid teateid kuulda.
Majanduslik olukord muutub iga päevaga keerulisemaks. Kaubapäevadel piiravad kauplusi pikad järjekorrad, mida valvavad miilitsapatrullid. On ette tulnud kaupluste uste ja akende lõhkumist. Rahvas on ärritatud. 1. novembrist saame liha ja lihatooteid ainult talongi alusel, kolmandiku võrra on vähenenud piimasaaduste müük, juustu ei ole üldse enam, harva on lettidel mune.
Aga kes on öelnud, et vabadus tuleb raskusteta.”

Eestis püütakse end idanaabri eest majanduspiiriga kaitsta

Seadus Eesti idapiirile majanduspiiri rajamisest avalikustati 1. novembril, ettevalmistused olid muidugi juba varem alanud, kuid selget ettekujutust sellest, mis ja milleks see vajalik võiks olla, ikka veel polnud. Ilmselt segas mõistmist ka kunstlikult Kaitseliidu ja Kodukaitse vahel tekitatud konflikt. Raplas näiteks oldi valdavalt Kaitseliidu usku ja et valitsus oli usaldanud majanduspiiri kaitsmise ainult Kodukaitsele, siis tundus ettevõtmine tervikuna kohe kahtlane olevat.
Et koosseisulist piirivalvet Eestil veel ei olnud, jagati piir maakondade ja suurte linnade vahel lõikudeks. Raplale kinnistati Meremäe piiripunkt Võru maakonnas Meremäe-Petseri maanteel. Oktoobri lõpus komandeeriti piiripunkti neli Rapla militsionääri. Grupi juhiks oli määratud miilitsakapten Manivald Kasepõld, kes oli muide aktiivne kaitseliitlane. Koos nendega olid kohal ka kaks piiriteenistuse meest, paraku siiski mitte Raplast, sest esimesele Tallinnas korraldatud piirikaitse seminarile, kus kiirkorras piiriteenistuse ohvitsere ette valmistati, Raplast soovijaid ei olnud. Vabatahtlikke piirivalvureid ka ei olnud.
Abimaavanem Aivar Künnapää on 30. oktoobri Ühistööle majanduspiiri mehitamisest rääkides õige kuri olnud: „Kõnedes ja lauludes on kõik Eesti asja eest väljas, kui jõutakse aga konkreetsete tegudeni, siis paraku… Kui meist asja ei ole, tulevad Meremäele kas harjakad või Tallinna mehed ja piir saab kinni. Nii et tegelikult saab Eesti piir ka Rapla maakonna meesteta kaitstud.”
Piiriga oli muidugi kiire ja sellepärast oli kogu ettevalmistus üsna rabe ja mitmel puhul ka lõpuni läbi mõtlemata. Nii näiteks ei olnud Rapla meeste tarbeks esialgu keset lagedat välja seisvas piiripunktis veel soojakutki. Ametlik kiri soojaku ehitamiseks oli laekunud Rapla KEKile alles 26. oktoobriks. Et suusõnaliselt oli sellest varem märku antud, olid tööd kirja saabumise ajaks juba alanud. Soojak loodeti novembri lõpuks valmis saada, kuigi Rapla KEKi juhataja Avo Lillemäe ei osanud 30. oktoobri lehe tarbeks veel öelda, kust võiks tulla raha töö- ja materjalikulude katteks. Aga sellised pisiasjad ei takistanud tol ajal vabatahtlikuks hakkamist, asi oli kinni rohkem usus ja usalduses.
Kõigile segadustele ja arusaamatustele vaatamata saadi 27. novembri Ühistöös raporteerida, et esimene Rapla vabatahtlike grupp jõudis 24. novembril Meremäele: „Esimeste au langeb kuuele mehele: Leonhard Lilleojale (meeskonna vanem), Enn Treierile, Ugo Luksile, Tõnu Luisule, Toomas Kadarikule ja Andres Lukasele. Viimane on tööteenistuse poiss, kel kavas piiriteenistuse allohvitseride kursustele minna. Pooled esimestest on Raikküla kolhoosi mehed.
Paraku ei taha majand meeste sõnul neile piiril oldud päevade eest töötasu säilitada. Juhatusest öeldud, et Raikkülas toetatakse Kaitseliitu, piiriteenistust aga mitte.” Lehest ei selgu, kuidas see tüli lahenes, küll anti aga teada, et riik (mida tegelikult ju veel ei olnud) soovis vabatahtlike abiga majanduspiiri hoida järgmise, 1991. aasta aprilli alguseni, siis pidid piirile jõudma juba ka esimesed tõelise ettevalmistuse läbinud noormehed.

Leedus on talude taastamine seiskunud

Vytautas Barevicius 22. novembril Ühistöös: „Eelmise jutu lõpetasin kaubanduses valitseva olukorra kirjeldamisega. Paraku on selline määramatus iseloomulik ka kõigil teistel aladel. Raseiniai rajoonis, nagu küllap mujalgi Leedus, käivad ägedad diskussioonid põllumajanduse tuleviku üle. Paljud ootavad maareformi ja sellest tulenevaid kardinaalseid muudatusi. Teised jällegi arvavad, et suurmajandite lõhkumiseks ei ole aeg veel küps. Kardetakse, et nendeta jääks Leedu nälga, sest muud tootmisvormid pole Leedu külas veel jalgu alla saanud.
Seiskunud on talude taastamine. Raseiniai rajoonis on tänase seisuga vaid 85 talumajapidamist. Juurde ei paista neid tulevat, sest põllumajandustehnikat ei ole, ehitusmaterjale ei jätku ja laenu praegu ka veel ei saa. Ülemnõukogu otsustas kolhoosniku aiamaa piirsuuruseks määrata 3 hektarit, aga paljud pole veel otsustanud, kas nad nii suurt maad tahavadki, sest sellega kaasneb küllalt kõrge maks. Kardetakse, et kolmelt hektarilt toodetu realiseerimisest pole võimalik tehtud kulutustele katet saada. Sellepärast peetakse õigemaks piirduda väiksema maalapiga, millest kogutud saagist piisab oma pere vajaduste katmiseks.
Pealegi on realiseerimisega ka juba omad hädad. Seni oleme Vene turgu üleolevalt põhjatuks pidanud ning sealt liha ja piimasaaduste eest kõike vajalikku vahetamas käinud. Nüüd tundub, et põhjatusele on põhi alla tulemas. Mitmed meie varustajad on Venemaalt nukratena tagasi tulnud – loodetud kasulik kaup on katki jäänud, sest Leedu pekile ja vorstile on sealkandis vastu seatud Jaapani ning Suur-Saksamaa hõrgutisi. Tundub, et rikkad Läänemaad on venelaste toitmise tõsiselt oma mureks võtnud.
Ometi ei tähenda kogu see segadus ja näiline lootusetus, et leedulased kavatsevad Moskva survele järgi anda. Me oleme oma tee valinud ja sellest ei taganeta, ükskõik kui suured raskused ka ei ootaks. Juba kevadise blokaadi ajal sai meile selgeks, et vabadust ei anta kellelegi hõbekandikul – selle eest tuleb võidelda ja kui vaja, siis ka ohvreid tuua.”

Maaelu asjadega tegeldi ka Eestis

Rapla maavalitsuses võeti kusagilt lauasahtlist välja 1978. aastal ENSV Ministrite Nõukogus kinnitatud perspektiivsele arendamisele kuuluvate maa-asulate nimekiri. Ester Šank kirjutas sellest 24. novembri Ühistöös: „Rapla rajoonist pääses sellesse (nimekirja – T. T.) vaid 15 nime. Ülejäänud said mitteperspektiivseteks. Siiani pole keegi toda määrust veel kehtetuks kuulutanud, vahest ainult tegelik elu ise pole päris täpselt selle järgi läinud. Õnneks. Nüüd tegi Rapla maavalitsus oma määruse: „Peatada perspektiivsele arendamisele kuuluvate nimekirja rakendamine, kuna Rapla maakonnas pole mitteperspektiivseid maa-asulaid. Vabariigi valitsuse poole pöördutakse ettepanekuga tühistada oma eelkäija määrus.”
Kahjuks pole teada, kas toonane vabariigi valitsus seda alt tulnud määrust üldse märkas, küll aga on selge, et Rapla maakonnas unustati see dokument koos 1989. aasta detsembris valitud maavolikogu tegevuse lõpetamise ja tolleaegse maavalitsuse reorganiseerimisega 1993. aastal – tulemuseks on tõsiasi, et suur osa praegu veel eksisteeriva maakonna territooriumist on üsna halli tooni ehk siis perspektiivitu ääremaa.
Surnult sündinud otsuseid tehti ka Tallinna peamajades. Eeltsiteeritud Ester Šanki loost loeme: „Kehtiva maakoodeksi ja taluseaduse alusel andis maavalitsus erandina loa hakata kasutama maad enne maaeralduse lõplikku vormistamist ja maakasutust tõendavate dokumentide väljaandmist seitsmele talupidajale (toonases Käru vallas – T. T.) Jõekülas ja Kullimaal. Tegemist on asundustalude piirkonnaga, mille kasutuselevõtuks on riik eraldanud vahendid. Kohalike inimeste seas on hulk talutegemisest huvitatuid, kuid kahjuks ei ole veel möödas taluseadusega endistele omanikele antud mõtlemisaeg. Päris selge, et tähtaja määramine alles tuleva aasta lõppu on põhjendamatu viivitamine, mis pärsib maaelu korraldamist. Ent pole parata, säärasena seadus tehti ja seetõttu on maavalitsuse määruses punkt: „Endiste talude maadel talu rajavail uustalunikel võtta teatavaks, et taluseaduse § 8 lõikes 2 toodud tähtaja jooksul on endistel taluomanikel või nende seadusjärgsetel pärijatel õigus oma endisi talumaid tagasi saada.””

Ilusaks populistlikuks unistuseks see jäigi. Toonane peaminister Edgar Savisaar soovis astuda president Konstantin Pätsi saabastesse ja sellega rahvalt igavest tänulikkust teenida, kuid ei arvestanud reaalaja võimaluste ja kohustustega – täna ei mäleta 1990. aasta asundustalude asutamise lugu enam keegi. Aga eks suurte muutuste ajal juhtub ikka, et kõik plaanid ei realiseeru nii nagu kavandatud või jäävad hoopis täitmata.
Täpsustus:
Asundustalu (ka asunikutalu, asunduskoht) oli Eestis 1919. aasta maareformi käigus endisele mõisamaale rajatud talu. Asundustalude kogumit nimetati asunduseks.
Aastatel 1919-1939 rajati üle 56 000 talu. Nende talude suurus oli enamasti 10-15 ha. Asunikutalu omanikud olid sageli senised maatamehed või pärit linnast ja neil ei olnud sageli põlvest põlve edasi antud majandamiskogemust. Riik andis neile küll pikaks ajaks ja odavalt laenu, kuid nii mõnigi asunik jäi oma kohal kiratsema.
Ja lõpetuseks:

Rapla õpetajad nõuavad palka ning ähvardavad streigiga

Väga võimalik, et äsjalõppenud õpetajate streigi alged olid Raplas. 1990. aasta novembri lõpus saatsid Rapla 1. ja 2. keskkooli õpetajad maavolikogule kirja, milles hoiatasid, et võtavad endale õiguse pikendada talvist koolivaheaega kuni palgatõusuni. Toona hoiatusest siiski kaugemale ei jõutud. Ilmselt mingeid läbirääkimisi siiski peeti, kuid ajalooannaalidesse pole need jõudnud.

Täpsustus
Rapla 1. Keskkool kandis vahepeal Rapla Ühisgümnaasiumi nime, tänaseks on sellest saanud Rapla Kesklinna Kool. Rapla 2. Keskkool oli pikka aega Rapla Vesiroosi Gümnaasium, praegu lihtsalt Rapla Vesiroosi Kool. Ka märgid arengust. Rapla Gümnaasiumist siis veel ei räägitud.