Reili Rand,
Riigikogu liige, SDE
Hiljutine õpetajate streik oli ajalooline sündmus, mis tõi esile tungiva vajaduse haridustöötajate paremate töötingimuste ja töötasu järele. Õpetajad tuletasid jõuliselt meelde, et peaaegu kõik erakonnad lubasid valimiste eel maksta haridustöötajatele Eesti keskmisest kõrgemat palka. Streik oli vajalik ka selle pärast, et tulevikus oleks õpetajaameti valijaid, kes meie lastele klassi ees tarkust jagaksid ja nii neile eluks paremad võimalused kindlustaksid.
22. jaanuarist 30. jaanuarini kestnud streik hõlmas kogu riigis 10 000 õpetajat ning pani valitsuse osapooled omavahel piike murdma. Nii oma ulatuse kui ka mõjukuse poolest ainulaadne streik lõppes pärast seda, kui valitsus nõustus eraldama sel aastal õpetajate palgarahaks täiendavalt 5,7 miljonit eurot, mis lubab tõsta õpetajate palga alammäära 1820 euroni. See kokkulepe ei ole kaugeltki rahuldav ega käsitle muid hariduselu võtmeprobleeme, aga tänases poliitreaalsuses oli tegu maksimumiga, mida hetkel saavutada. See kompromiss võimaldas taastada koolitöö ning saada aega juurde läbirääkimiste pidamiseks pikaajaliste lahenduste üle.
Tagantjärele on kriitikud püüdnud naeruvääristada, et kas tõesti oli 17 euro suurune palgatõus kuus kogu seda segadust väärt. Jah oli! Õpetajatel oli igati õigus streikida ja sel moel nõuda oma töö väärtustamist. Ühtlasi seisid nad laiemalt ühiskondliku heaolu ja selle kasvu eest. Vananeva rahvastikuga riigis sõltub majanduse ja ettevõtluse käekäik üheselt sellest, kui palju meil on haritud ja heade oskustega inimesi. Tunnustan õpetajaid, kes tegid raske südamega valiku tööseisaku kasuks. Nende „võitluse“ üks tulemus on see, et ühiskonnas on kinnistumas arusaam, et meie koolide tase ehk pühendunud ja motiveeritud õpetajad määravad suures plaanis ära Eesti arengu. Solidaarsus õpetajatega oli üllatavalt suur.
“Ise olete valitsuses, miks te midagi ei teinud?” – seda on minult viimastel kuudel aeg-ajalt küsitud. Tegime ikka küll. Sotsiaaldemokraadid olid palgatõusude külmutamise vastu riigieelarve koostamise ajal ja jätkasid lahenduste pakkumist ajal, mil streik hakkas üha selgemalt kätte jõudma. Ka poolteist nädalat kestnud õpetajate tööseisakule tõid lõpu sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 pingutused lisaraha leidmiseks. Mulle jäid aga lõpuni arusaamatuks peaministri erakonna jäigad ja kõrgid hoiakud selle töötüli ajal.
Eesti haridussüsteemi kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja nüüd terviklikku ja tulevikku vaatavat lahendust. Ees seisavad läbirääkimised, mis peavad andma õpetajatele kindluse lähituleviku palkade osas ja tooma haridusellu vajalikud muudatused.
Tööseisaku lõppfaasis hakkasid paremerakonnad nägema haridusreformis võluvitsa. Sotsiaaldemokraadid on siin märksa ettevaatlikumad. Esiteks on meie koolisüsteem olnud pidevates tõmbetuultes, mistõttu võivad reformi mõjud olla loodetule vastupidised, eriti kui minna rapsides muutma vaid muutmise enda pärast. Teisalt vajavad hariduselu puudutavad muudatused tööd ning kokkuleppeid ka kogukondadega, et jõuda parimate tulemusteni. Rääkimata sellest, et puuduvad igasugused arvutused selle kohta, kui palju võib isegi kõige karmim koolivõrgu kokkutõmbamine tegelikult rahalist võitu anda.
Olen veendunud, et võimalik rahaline kokkuhoid saab olema märksa väiksem tänasest soovmõtlemisest. Kindlasti ei saa lahendus peituda maakoolide tulede kustutamises. Tugevate maakoolide elushoidmisest sõltub otseselt maaelu säilimine.
