Tänavu möödub 80 aastat Eesti kaitselahingutest 1944. aastal. Kummaline oleks seda nimetada juubeliaastaks, aga ümmargune arv meid toonastest sündmustest tõepoolest eraldab. 2024. aastal korraldatakse mitmes Eesti paigas sündmusi Eesti kaitselahingute aastapäeva meenutamiseks. Esimene neist leidis aset kolmapäeval, 7. veebruaril Kirblas, kus päeva keskpunkti tõsteti Jüri Uluots.
Kirbla asub õige pisut Rapla maakonna territooriumilt väljas, Pärnu maakonna põhjaosas Lääneranna vallas. Just seal sündis ja kasvas tulevane peaminister vabariigi presidendi ülesandeis Jüri Uluots. Ja Kirbla kirik, kus toimus kaitselahingute aastapäeva üritus, oli tema lapsepõlvekirik. 7. veebruaril kogunes sinna ligikaudu 80 inimest. Kohale tuldi Läänemaalt, Saaremaalt, Tallinnast, muidugi olid esindatud kohalikud Pärnumaa inimesed ning samuti oli kohal Kaitseliidu Rapla maleva esindus eesotsas kindralmajor Manivald Kasepõlluga. Üritusel lehvis ka Vabadusvõitlejate Rapla Ühenduse uus lipp.
Pärastlõuna ning õhtupoolik olid karged ja termomeeter näitas kaheksat miinuskraadi. Ka kirikus oli parajalt jahe. Klassikalist jumalateenistust seal ei peetud. Selle asemel andis Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse liige Tiit Põder ülevaate 1944. aasta kaitselahingute algusest ja Jüri Uluotsa rollist mobilisatsiooni õnnestumises.
Seejärel lugesid Kaitseliidu Saaremaa maleva mehed ette 1944. aastal Jüri Uluotsaga tehtud intervjuu, kus ta kutsus Eesti mehi üles osalema mobilisatsioonis ja liituma Saksa sõjaväega, et idavaenlast tagasi hoida. Viimaks andis sündmusele vaimuliku mõõtme Lääne praost Kaido Saak, kes tsiteeris piiblit, ning ühiselt loeti meieisapalvet.
Küünlad Uluotsa kalmul
7. veebruari ürituse keskpunktis olid 1944. aasta sündmused ning väljakutsed, mis seisid eesti rahva ees toona. Samas ei saanud kuidagi jätta tähelepanuta ka Ukrainas vältavat sõda. Ka seal võitleb väiksem rahvus suure sissetungija vastu sooviga säilitada oma iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus.
Kirblas toimunud kokkusaamine ei möödunud kindlasti rõõmsates toonides. Õhus oli tunda tõsidust, teatavat mõtlikkust ja isegi pühalikkust. Oma jälje jättis kindlasti see, et kirikus lauldi ürituse alguses Eesti hümni ning lõpetuseks samuti kaunist isamaalist laulu “Hoia, Jumal, Eestit”.
Jüri Uluots põgenes 1944. aasta sügisel koos perega Rootsi, kus ta järgmise aasta 9. jaanuaril suri. Esmalt maeti ta Stockholmi, seejärel maeti ta Stockholmis ümber ning kolmandat korda maeti ta Kirbla kalmistule, mis asub kohe kiriku kõrval. Ümbermatmise tseremoonia leidis aset aastal 2008. Just Uluotsa kalmul tehti peatus ka 7. veebruaril. Tema kalmu ääristasid lipud, sinna asetati pärjad ja lipud ning samuti süüdati põlema küünlad. Lühikese sõnavõtuga esines ürituse korraldaja Heiki Magnus. Selle lõpetuseks ütles ta, et “nüüd suundume edasi Kirbla rahvamajja, kus saame kõik sooja”. See ütlus tõi osalejate näole kerge naeratuse. Külm oli õhtupoolik tõepoolest.
Miks just 7. veebruar?
Pärast ametliku osa lõppu jätkus koosviibimine juba vabamas vormis rahvamajas kohvilauas. Ka seal võis kohal olla hinnanguliselt 80 inimest. Heiki Magnus kordas sel päeval mitu korda, et nii suure hulga inimeste kohtamine teeb headmeelt. Kuigi kaitselahingute alguse aastapäeva on Kirblas peetud varemgi, olid paljud inimesed seal esmakordselt. Näiteks Saaremaalt tulnud mehed ütlesid, et nemad on Kirblas esimest korda.
Kokkusaamine rahvamajas keskendus Jüri Uluotsa ja tema perekonna elusaatuse viimastele kuudele ja nädalatele. Heiki Magnus on seda hobikorras uurinud ning tegi ettekande. Sellest tuligi välja, et mõni kuu pärast seda, kui Uluots esmakordselt Stockholmis maeti, kaevati tema säilmed välja ning maeti ümber väärikamasse asukohta.
Ent miks mälestusüritus just 7. veebruaril? Sellel kuupäeval aastal 1944 läks eetrisse Jüri Uluotsa raadiousutlus, kus ta julgustas Eesti mehi idavaenlasele vastu hakkama. Tsitaat sellest usutlusest: “Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi ütleb või mõtleb teisiti.”
Kirblas toimunud kokkusaamisega lükati käima üritustesari, millega aasta jooksul meenutatakse 1944. aasta kaitselahinguid Eesti pinnal. Suvel möödub 80 aastat lahingutest Sinimägedes. Ka selle meenutuseks saadakse kunagises lahingupaigas juuli lõpus kokku. Heiki Magnus on juba varem välja hõiganud, et kuna Sinimägede lahingutest möödub ümmargune arv aastaid, soovib ta selle korraldamise ette võtta suuremalt. Näiteks on ta rääkinud, et võiks korraldada koos kokkusaamisega ka ajalookonverentsi.
Septembris on oodata Puise rannal mälestuspäeva, et meenutada suurpõgenemise aastapäeva Nõukogude okupatsiooni eest.


