Naistepäeval kinodesse jõudva “Biwa järve 8 näo” kunstilist tausta pelgav vaataja võib ettevaatlikult küsida, mitme kuuga maastikuga on tegemist.
Konstantin Kuningas
Pealkirja “Biwa järve kaheksa nägu” kannavad paljud pildiseeriad ja luuletused, milles Jaapani kunstnikud ja luuletajad kujutavad selle järve ümbrust. Seda laadi seeriatest tuntuim on Hokusai “36 Fuji vaadet”. “Biwa” motiividena esinevad koju pöörduvad purjekad, ehapuna, esimene lumi, öine vihm, sügisene täiskuu, õhtune templikell, ootamatu tuuleiil ja metshanede äralend. Sakslane Max Dauthendey külastas Jaapanit ja kirjutas 1911. aastal sellenimelise raamatu, mis eesti keeles ilmus 2005. aastal.
Jaapan on maailmas populaarne, isegi kui nende viimase aja tähtsaim film “Poiss ja haigur” jõudis Ameerikas esikohale miniatuurse summaga. “Biwa” on sarnane unenäoline lugu, peategelane Hanake mõtleb raamatus mingist printsist. Mõtted raamatus muutuvad filmis sosinateks. Hanake kaela kohta kirjutab Dauthendey, et see oli painduv nagu haigrusulg. Haigru asemel on tema sõbraks papagoi.
Eestimaa on raamatus sees Venemaa-Jaapani sõjaga. Tegelasi hirmutatakse juttudega venelastest, kes jaapanlannasid röövivad. JG Ballardi raamatus “Millennium People” soovib üks seltskond kultuuri lammutada ja asendada tänavanimed Jaapani režissööride omadega. “Biwa” režissöör ja stsenarist Marko Raat teeb vastupidist, tõlgib Jaapani armastuslood-shunga’d Peipsi kalurite igatsuste keelde.
Ballard mõistis vanemaks saades, et maailma pole võimalik muuta. Samas soovis ta olla noor, sest noortel on lõbusam. Tarbija köitmiseks loob kapitalism üha süngemat kultuuri. Võib ju ka Raadi filmi võtta ühe loona surelikkusest. Režissöör Yasujiro Ozu hauakivil leidub ainult üks sõna: tühjus.
“Iha motiveerib, aga tõelise rahulduse annab romantika,” meeldib Raadile tsiteerida Nan Goldinit, kelle Art Review valis 2023. aastal kõige mõjukamaks kunstiinimeseks. Kui tavalist elu obsessiivselt vaadelda, muutub see huvitavaks. Kokonotsu supersudoku lisab tavalisele sudokule lisadimensioonid. Raat on kunstiarmastaja, kirjutanud Juhan Ulfsaki, Andres Maimiku ja Arbo Tammiksaare Kabaret das Lusti tegemistest, kureerinud näitust “Kehaline karistus”. 2008. aastal väntas “Toomiku filmi”.
Tudengifilmi “Öine navigatsioon” (1998) stsenaariumi kirjutas ta Jüri Ehlvestiga kahasse ja ütles Sirbis Maimikule, et see toimib tänu Ehlvesti tekstile, vastasel korral oleks ainult hämarad seisundid ja kaootilised ideefragmendid. “Avatud struktuurid on minu jaoks huvitavamad kui suletud skeemid,” tunnistas Raat.
Ta tegi enne “Biwat” kaks täispikka mängufilmi: “Agent Sinikael” (2002) ja “Lumekuninganna” (2010). Pikad vahed. Veiko Õunpuu “Viimased” võttis kümme aastat. Eks on ju üks põhjus tavaliselt ka raha. “Mängufilmi kallis ja lohisev masinavärk nii ahistab kui ka distsiplineerib mõtet,” ütles Raat 2010. aastal Eesti Ekspressile. 2021. aastal avaldas ta Sirbi vestlusringis nõutust, et film kui meedium peab Eesti kultuuris ikka veel kohta tõestama.
Filmiajakirjanikud valisid Raadi dokumentaalfilmi “Esteetilistel põhjustel” (1999) ja “Sinikaela” aasta filmideks. Kui me teaks, mida kunst öelda tahab, ei vajaks me kriitikuid, auhindu, reklaami. Raadi arvates on kahjuks meie teenijamentaliteedi olemus, et alles siis, kui härrad on asja heaks kiitnud, julgeb eestlane vaadata ja midagi arvata. “Miks üldse eeldatakse, et iga film saab kõigile meeldida ja peab kõigile meeldima?” on Raat küsinud.
*
“Biwa järve 8 nägu” on tõenäoline Eesti pretendent võõrfilmi-Oscarile ja režissööri intervjueerimisel prioriseeriti suuremaid väljaandeid, helilooja osas olid vabamad käed.
“Biwas” tundub muusika olulisem kui filmides keskmiselt. “Öises navigatsioonis” kasutatud Jaak Joala “Laul verelilledest” toob visuaali veel lähemale, lisab kurbuse ja katarsise. “Joala on emotsionaalne absoluut, millele eesti kultuuriruumis võimsamat alternatiivi ei ole,” ütles Raat 1999. aastal. 2004. aastal lavastas ta Sex Pistolsist rääkiva “Ainult võltsid jäävad ellu”, kus mängis “Biwa” üks peaosaline Tiina Tauraite.
Eestis ei leita muusikat filmidesse vist nii nagu Ameerikas, kus plaadifirmad helistavad kogu aeg ja pakuvad. Kui “Biwa” võtted algasid, oli heliloojaks märgitud Laura Hynninen. Mida Jakob Juhkam teeb, kui tuleb selline ettepanek? Ajab algul ka vastu, et mis nüüd mina, ent hakkab seejärel otsima, kuidas on Raat kasutanud muusikat. Loeb raamatut?
“Inspiratsiooni ja põhjusi saab leitud kõigest: Jaapani maalide vaatamisest, nende kohta lugemisest, Marko eelmiste filmide meenutamisest. Lapsepõlvest on just “Agent Sinikael” ja Janek Murru heliriba väga meelde jäänud,” nõustub Juhkam.
“Biwa” jaoks sai tehtud ligi kolm peaaegu täispikka versiooni, lõpptulemuses kõlab segu nendest. “Niiviisi see käibki: koostöös, ettepanekute ja ümberlükkamiste virvarris, teisisõnu loomingulises protsessis leitakse sobiv,” sõnab Juhkam. “Lähtusime alguses ühtedest põhimõtetest, filmi valmimise ajaks jõudsime sootuks teiste, isegi esimestele vastanduvate lahendusteni.”
Juhkam lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elektro-akustilise heliloomingu erialal. Tuntust kogus teatriheliloojana, läbi lõi 2022. aastal palu “8 elu” ja “Kuu ütleb kuu” sisaldava plaadiga “L”, millel osalesid teiste seas Riho Sibul, Eplikud ja Miša Panfilovi saksofonist Saša Petrov.
Lou Reed mainis 2000. aastal, et võiks teha kolm-neli plaati aastas. Juhkam vist võiks ka. Töö on uus puhkus, andekad ambitsioonikad ei oska puhata. “Teeksin sellist muusikat, kui oleksin andekas,” kirjutab keegi Youtube’is Trioski ja Jan Jelineki ühisplaadist, kus peal lood “On The Lake” ja “Distant Shore”. Ma teeksin vist sellist nagu Juhkam, manuaalse ja programeeritu vahel.
Juhkam ei nõustu eeldusega, et helilooja saab olla ainult illustraator või ainult tõlkija. “Helilooja peab olema valmis tegema seda, mida vaja, seda, mida materjal nõuab. Antud filmis on palju muinasjutulisust, unenäolisust ja meie maailmast pärit elementidest koosnevaid paralleelmaailmu,” ütleb ta. Muusika pidi seda ideestikku nii illustreerima kui ka tõlkima.
“Õigem oleks isegi öelda, et kõigepealt pidin seda endale tõlkima ja seejärel valima, mida illustreerida, mida toetada mõne üksiku vaevukuuldava tooniga, mida liialt rõhutada ja nii edasi. See film on erinevate olemasolevate ja väljamõeldud kultuurikeelte ja fantaasiate mäng,” lisab ta.
Kuivõrd lihtsam on muidu keerulist muusikat müüa pildiga? Võiks ju ka klaverikontserte saata visuaalid. Ka muusikavideo on film. Provotseerin Juhkamit natuke, sest ajakirjandus eksisteerib, kuni räägitakse huvitavalt.
“Kui kellelgi peaks olema filmile muusikat tehes peas mõtted lihtsast või keerulisest muusikast, selle edust ja müümisest, on põrumine garanteeritud nii ehk naa. Helilooja on seda tööd vastu võttes filmi taotluste teenistuses, see peaks olema ainus eesmärk,” räägib Juhkam. “Spetsiifilised valitavad žanrid, stiilid ja esteetikad on võttestik ja helilooja tööriistakasti osa ega tohiks leida kasutust muul põhjusel kui ainult selleks, et täiendada filmi.”
Vahel võib muusika visuaalse külje tõttu meeldima hakata, vahel võib see vist muusika edu takistada. Rene Reinumäe eelmise aasta ambient-suurteos “Tuhkatriinumäng” Bandcampis võis jääda tähelepanuta, kuna ta polnud muusika gatekeeper’ite silmis (veel) helilooja, võib-olla aga ei teatudki sellest.
Juhkam vabandab, et on pereelu tõttu veidi eemal viibinud aktiivsest Eesti kinokultuuri jälgimisest, aga väga on talle meeldinud viimase aja asjadest Panfilovi ja muu helikujunduse vahetu koostöö ja kirgas maailm multifilmis “Sierra”, samuti Sven Grünbergi ava- ja lõpupala “Viimastes”.
“Üleüldine tendents nii Eestis kui ka maailmas, eriti kommertsprojektides ja sarjades on filmimuusika mõnetine taandumine taustale nii-öelda toetavateks toonideks ja emotsionaalseteks akordideks. Olen selles suhtes väga vana kooli fänn, seega hea oli kuulda nende filmide puhul selget helikeelt ja eripärast tunnetust,” põhjendab ta.
Filmiheliloojate ümber on ikka hiilinud kiusatus kasutada orkestrit. Orkester on tavaliselt helisein, mis allutab vaataja, ent on kallis. Juhkami üks eeskuju Frank Zappa osutas, et nagu mitmetes rokibändides, nii ka orkestrites peavad paljud muusikud mängima muusikat, mis neile ei meeldi.
“See peegeldub tagasi sellesse, et orkester on tööriist ja võttestik,” arvab Juhkam. “Kahtlemata on nii-öelda maailmalaval filmide helikujundustes valdav orkestraalne helikeel, küll aga on kiusatus kuidagi sellesse sobituda ja osaks saada vale töölähtepunkt. Kui pilt ja sisu seda nõuavad, tuleb kasutada orkestrit. Kui filmi tunnetus seda ei luba, siis…”
Kujunduselemendina võib kasutada Hiroshiget.
