1.6 C
Rapla
Kolmapäev, 17 apr. 2024
PersoonKutseõpetaja Anne Kersna: ehitame koos õpilasega üles tema tulevikku

Kutseõpetaja Anne Kersna: ehitame koos õpilasega üles tema tulevikku

“Vaadake, mis kutseõppekava esimese kursuse õpilased mulle Valgetähe V klassi teenetemärgi saamise puhul kinkisid. Lõpuks on mul ehtne kokapõll, kus on aasad töövahendite kinnitamiseks. Aga siia on lisatud veel teenetemärgi kujutis. Õpilased ütlesid, et nad tahavad mind iga päev selle medaliga näha, aga kandmise reglement seda ei luba, ja siis “kleepisid” nad teenetemärgi kujutise põllele,” alustab Anne Kersna kohtumisel hoogsalt vestlust.

Annet saabki kogu ruum täis, kui ta sisse astub, on öelnud üks ta õpilasi. Temas on kirge, sarmi, enesekindlust, sära. Kunagi soovis Anne saada näitlejaks, aga isa laitis mõtte maha ja soovitas õppida ameti, mis leiva lauale toob. Õpetajaametist Anne ei unistanud, aga nüüd ütleb, et see on parim töö, mida teha. „Et ma õpetajaks olen saanud ja see on maailma huvitavaim amet, on tänu sellele, et saime Turu Ametiinstituudis õppida. Kui saad tööriistad ja eriala sulle sobib, siis oled iga päev nagu lavastaja. Paned õpilased rollidesse, ja kui mõni roll ei lähe, siis lükkad takka ja tunnustad õnnestumise korral.
Tunnustamine on tähtis, sest noor põlvkond saab vähe tähelepanu. Nad on saanud palju haiget ja maha tehtud. Mõne õpilasega ei saa algul mitu kuud silmsidet. Kui näeksime igas õppijas natukenegi positiivset. Tagasiside andmisel soovitan kaasõpilastel või kolleegidel tuua esmalt välja mitte kriitika, vaid selle, mis õnnestus,“ peab Anne oluliseks.
Presidendi tunnustusest sai Kehtna kutsehariduskeskuse toitlustusvaldkonna juht Anne Kersna teada laevareisi ajal Soome, kui telefonist hakkas tulema õnnitlusi. Rohkem selgust tõi kooli direktori õnnitluskiri ja kui kolleeg võttis ette presidendi kantselei nimekirja.
Kolleegide sõnul olnud Anne mitu minutit sellise moega, et võib kokku kukkuda. Pärast esimese ehmatuse möödumist oli asjade loomulik käik hakata mõtlema, kes on ta välja pakkunud. Selgus, et seda tegi Eesti Peakokkade Ühendus, kust esitati tunnustamiseks kokanduse edendaja ja õpetaja Anne Kersna ning tema kunagine õpilane Rudolf Visnapuu.
„Mu esimene mõte oli, et nii palju on tublisid tegijaid, aga siis jõudis kohale, et tunnustamiseks esitamisel on märgiline tähendus: kui peakokad esitavad tunnustamiseks  ühe tegevkoka ja teiseks selle kooli esindaja, kus õpetatakse kokki, siis tähendab see, et ka nemad väärtustavad väljaõppinud kokka,“ paneb Anne Kersna tunnustamise laiemasse taustsüsteemi.
Vastastikku vahetati õnnitlusi. Rudolf kirjutas, et üks väike killuke tunnustust kuulub Kehtna kutsekoolile, „kes motiveerib mind, kutsub külla ja hindab minu tegemisi. Äge on see, et hakkame kuuluma ühte klubisse ja saame seda rõõmu omavahel jagada“. Anne omakorda jagab mõttes suure tunnustuse heade kolleegidega ja väga toetava abikaasaga.
Kolleeg Liis Läll esitas Anne eelmisel sügisel aasta õpetaja elutööpreemiale, mis päädis nominatsiooniga. Aastal 2005 sai Anne Kersna aasta kutseõpetajaks. Siis oli ka kutseõppeaasta Eestis ja Anne oli esimene selle tiitliga kutseõpetaja. “Väga huvitavalt on läinud, et märgatakse asju, millel on omavahelised seosed,” leiab tunnustatu.
Anne on kogu oma elu Kehtna kooliga seotud. Ta vanemad suunati siia tööle. Isa õpetas agronoomiat ja ema oli muusik, kes õhtuti juhatas koore ja ansambleid. Tütar n-ö kasvas ametikoolis üles. Pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist jõudis Anne töötada ametikoolis veel kümmekond aastat koos isaga, nüüd juba kolleegidena. 2025 täitub naisel Kehtnas 40 aastat pidevat tööstaaži.
1989. aastal tuli õpet alustada nullist. Siis võeti Kehtnas esimest korda vastu kodumajandusõpetajaid. 400 soovijat kandideeris, sealhulgas oli 11 kuldmedalisti, 30 sai alustada. „Kool ei olnud sel hetkel valmis neid õpilasi vastu võtma. Veel ei olnud ühtki õppekööki, käsitöö- ja õmblusklassi. Õppekava koostasime jooksvalt, tuginedes TPI ja Peda õppekavadele. Konspektid kirjutasime käsitsi, õpilased järgmine päev kirjutasid need oma kaustikutesse,“ meenutab Anne algust.
Seitsmekuuse tütre kõrvalt ta veel tunde andma ei hakanud, aga panustas õppeköögi väljaehitamisse. Raha tollal oli, aga asju polnud saada. Küll maksis naturaalkaup. Kehtnas olid „valuutaks“ munad ja vorstid. Ägedad õppijad vahendasid kontakte, kellelt ja kust aga midagi vajalikku sai. Tallinna mööblimaja juhataja oli kellegi tuttav, ühe tüdruku onu oli mööblitegija, Jõgeval oli ehituskaupluse juhataja, kust sai materjali. Saadud kangastest õmbles Anne kardinad ja käterätid.
Köök tuli ehitada ja ära mahutada õpilaskodu kitsukesse keldrisse. Seal pidi olema kolm kraanikaussi, mis võtsid palju ruumi ära, lisaks kolm pliiti ja siis jäi järele peaaegu olematu tööpind. Potid-pannid olid eraldi ruumis. Esimese õppeaasta lõpuks oli köök valmis.

Kolm priimat kolleegi

„Elu suurim rõõm on see, et mu kõrvale on sattunud kolm väga õiget kolleegi. Esimene on Sirje Rekkor, kellega koos nullist alustasime. Teadsime, et ruumid ja vahendid koolile kunagi tulevad, otsustasime, et meie teeme sisu. Hakkasime ise õppima: läksime Tallinna Pedagoogikaülikooli, 1995 pääsesime Turu Ametiinstituuti kokaõpetajaks õppima. Soomest saime metoodika ja didaktika. Hakkasime kohe rakendama aktiivõppe meetodeid ja projekttöid. Sirjega töötasime koos 15 aastat, siis läks ta edasi Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakooli direktoriks ja seejärel Tallinna Ülikooli õppejõuks.
Tema järel tuli Liis Läll. Nägin kohe, et ta on inimene, kellega on võimalik kõike teha. Liisil on ohtralt uusi ideid ja mõtteid. Kolmas oluline inimene on haridusministeeriumis töötanud Ülle Parbo.“
Ülle ütles, et õpikuid on vaja. Anne ja Sirje jagasid teemad koos kolleegidega teistest koolidest ja tööandjatega ning tänaseks on vajalikud materjalid olemas. Samuti kaasas Ülle nad riikliku õppekava tegemisse. Iga viie aasta järel tuleb uus kutsestandard ja sellele vastavalt tuleb õppekava teha. Ülle viis ka ametikoolid omavahel kokku – teeme ju ühist asja. Ta viis ka kutsekoja tööandjatega kokku ja paika sai kutseeksamite korraldus.
„Kool ei saa üksi midagi teha, peab olema koostöö. Kuna koostasime õpikuid ja rakendasime uusi meetodeid, palus Ülle, et hakkaksime õpetajatele kõike seda edasi andma. Juba kümmekond aastat on üks õppepäev meie majas, kui tulevad kokku Tallina Ülikooli kohanemisaasta kutseõpetajad. Tänavu 8. märtsil on nad jälle siin. Alati teeme näidistunni, analüüsime seda, räägime hindamisest, praktilise töö ja praktika korraldamisest,“ jätkab Anne oma tegemiste ülevaadet.

Suur pilt ja süsteemsus kõrgkoolist

Anne lõpetas TPI-s ühiskondliku toitlustuse tehnoloogia ja organiseerimise eriala. Ta on tänulik kõrgkoolile, mis andis suure pildi nägemise oskuse ja süsteemsuse. Suurele pildile ehk erialaõppe korraldusele laiemalt osutab juba eelpool kirjutatu. Selle kõrvalt püüab Anne kõigile gruppidele tunde anda, sest tema hooleks on ka praktika korraldus. „Kui ma tunnen õppijat, siis saan teda paremini suunata õigesse kohta,“ kõlab kommentaariks.
Praktikakohti on õpetaja sõnul praegu kerge leida, kusjuures kool saadab praktikandi ainult tunnustatud ettevõtetesse. See tähendab, et kohapeal on mitte lihtsalt praktik, vaid kokapaberitega juhendaja, kes tunneb terminoloogiat, süsteemi, oma tööd ja oskab õpilast juhendada. Teiseks, et ettevõttes on võimalik praktikaülesandeid täita. Kodukööki pole mõtet kedagi saata, seal ei arene edasi.
Juba üle paarikümne aasta seisab Anne selle eest, et tervislik, täisväärtuslik ja tänapäevane menüü jõuaks sihtrühmadeni, kes ise seda mõjutada ei saa. „Kõige tähtsam on inimene, kellele sa toitu teed,“ ütleb ta. Algust tehti koolide ja lasteaedade toiduga, edasi võeti vaatluse alla ka hooldekodudes ja haiglates pakutav. Alustades paluti saata lasteasutustel oma menüüd, siis neid veel digitaalselt näha ei saanud, järgmiseks käidi asutused läbi. Üle viie aasta nõustab komisjon koole ja lasteaedu. Nüüd on juba mitu aastat olemas ka märgis „Tunnustatud koolitoit“ ja „Tunnustatud lasteaiatoit“. Samasugune tunnustusprotsess on alanud Järvamaal. Neil on esmalt ees koolide tunnustamine.
„Pakkusin tunnustamise süsteemi välja, sest märkasin, et köök oli tihti omaette üksus. Kool võttis seda kui teenuse pakkujat, aga mitte kui olulist osa õppe- ja kasvatustööst. Kodu me muuta ei saa, küll saame teha seda, et lasteaia ja kooli arengukavasse ja sealt tulenevalt erinevatesse tegevustesse tuleb suurema osatähtsusega sisse toitumine,“ hindab Anne.
Tervise Arengu Instituut nägi Raplamaa tegemisi ja tahtis selle idee muuta üleriigiliseks. Sedagi on nüüd pilooditud Põlvamaal ja Lääne-Virumaal.
Peagi minnakse koos kolleegiga Kose valda, kus on kümme lasteaeda ja kooli, kööke üle vaatama ja nõu andma. Neil on plaan luua keskusköök, sest igas majas kööki sisustada ja pidada on väga kallis.

Maitsemälu algab lapsepõlvest

„Tänapäeva lapsed on üles kasvanud näputoitudega, kus nad saavad toidu struktuuri ka käega katsuda. Aga kui salat on peeneks riivitud, mahlaga läbi immutatud ja sööjat oodates seisnud, mis sest siis järele jääb. Uudishimu etapis peaks õpetama last erinevaid tooraineid sööma. Sellega peab kaasas käima innustav õpetamise pool. Hea näide on siin Kohila lasteaed Sipsik.
Praegune laps tahab toitu valida – nagu me isegi – ja kui suudaksime selle sammu teha, et menüüd on vaheldusrikkamad ja salatid on suuremate tükkidega, nii et laps saab valida, mida ta võtta tahab, ja salatikastmeid saab ise lisada, siis oleme suure sammu edasi astunud. Maitsemälu saab alguse lapsepõlvest. Eesti restoranimaastikul on kiire edasiminek, aga igapäevatasemel on palju teha. Oleme veel siiski nagu nõukaaega kinni jäänud. Kardetakse uusi tooraineid,“ kõneleb Anne kirglikult.
Talle endale meeldib väljas söömas käia, siis eelistab ta kala ja mereande. Söögikohta valides huvitab õpetajat, mis on saanud endistest õpilastest ja ta astub sellistesse kohtadesse sisse. Ta on suur eesti toidu kummardaja ja erialase eesti keele hoidja. Õpilastel palub ta ikka kasutada eestikeelseid toiduainete nimetusi. Kindlasti pakuvad huvi uued kohad. Välisreisidel naudib Anne kas külade lihtsaid söögikohti või just tipprestorane.

Unista suurelt!

Õpetajana on Anne ajas muutunud, sest on kogenud, kuidas sõna mõjub. Mõnd õpilast võib ta tagant sudida otsesõnu, sest see paneb noore tegutsema. Kes seda ei talu, selle kutsub eraldi vestlusele, et koos arutada, kuidas raskustest üle saada. „Õpilased on öelnud, et mu hääletoonis on siis see miski, mis ütleb, et asjad tuleb ära teha. Nad ütlevad, et olen nõudlik nende, aga ka enda vastu. Ma ei saa ühtki asja ära unustada, mis olen lubanud.“
Anne ütluste varamus on mõttetera, et alati tuleb suurelt unistada, siis jõuad unistuseni. „Siin majas on mul kogu aeg silme ees mõni järgmine eesmärk. Praegu on mu sihiks, et Eestis saaks toitlustuse valdkonnas anda kõrgharidust. Meil lõpeb praegu õpe 5. kutsetasemega, edasi saab võtta erialaseid mikrokraade. Meil on väga head kokad, aga tuleb jõuda selleni, et ka kõrgkoolid tulevad kaasa ja toetavad majandamise ja finantside alal. Eesti Hotellide ja Restoranide Liit toetab mu mõtet, aga riigis on poliitiliselt muud asjad esiplaanil. Näiteks Rootsis saab kolmes ülikoolis meie valdkonnas õppida kuni doktoritasemeni.
Toidutrendidest rääkides on praegu üks suundumus jagamine – lauda tuuakse eri suupistete valik, mida sööjad saavad jagada, kasvab tänavatoidu osa ja tekivad pop-up söögikohad.
„Perekesksusega on vaja Eestis veel palju vaeva näha. Minu unistus on, et söögikoha valikus on mehe, naise ja lapse portsjonid, et laps sööb vanematega sama toitu, et toitlustusettevõtted arvestavad peredega. Võiks ka teha koos kokkamisi. Meil on palju ägedaid ettevõtteid ja tähtpäevadel on söögikohad alati täis. Ma jälgin meie söögikohtade menüüsid. Siin tehakse põnevaid asju. Rõõmustan meie maakonna väikeettevõtjate üle. Näiteks on meil Minna Marmelaad või Jäämari, aga need peaksid saama rohkem tähelepanu,“ leiab Anne.
Koka eriala Kehtnas on populaarne ja praegu on õppijatest kaks kolmandikku poisid. Konkurss on siin pigem kutse- ja täiendõppesse. Kokakoole on Eestis koguni 16. Nüüd on ministeeriumil plaan ka selles osas kärpeid teha, sest peale kasvab väiksema sündide arvuga põlvkond. Õpetaja pooldab otsust, et ametikoolis läheb põhihariduse baasil õpe taas pikemaks, kus üldainete maht on suurem.
„Oleme ametikoolis alati mõelnud, mida me teha saame, me ei ole kurtnud, et seda või teist pole. Minu jaoks on õpilane kõige tähtsam – ehitame koos üles tema tulevikku. Mu elu on huvitavaks teinud see, et on võimalus töötada noorte inimeste, aga ka elukogenud inimeste keskel. Kõige suurem rõõm on, kui õpilastel läheb hästi,“ kinnitab Anne Kersna.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare