Alates detsembri algusest on Raplamaal ja kaugemalgi näha olnud üht omamoodi ratastel poodi. Kel olnud julgust poodi sisse astuda, on avastanud, et seal on end sisse seadnud puutöömeister Raivo Lepaste, keda teatakse tema kaubamärgi, Lamba Antsu Wärkstuba järgi.
Raivo teekond käsitöömaastikul ei ole olnud just kuigi lihtne, kuid julgus, kastist välja mõtlemine ja heade koostööpartnerite leidmine on aidanud Lamba Antsu Wärkstoa kaubamärgil levida Rapla maakonnast kaugemalegi.
Oma juurtelt on Raivo tegelikult tartlane, kuid elu tõi ta ühel hetkel Kehtnasse. Puutööga meeldis Raivole ka varem tegeleda – ta ütles naerdes, et “väiksena olid mul näpud kogu aeg verised”. Nii et süda oli Raivol puutööle juba ammu antud ning aastatepikkune harjutamine tegi aina osavamaks. Kehtnasse kolides oligi tal soov leida korter, mille juurde kuulub võimalikult suur kelder, kuhu saaks luua oma puutöö hobitöötoa. Sellise korteri ja keldri ta leidiski.
“Vedasin eraldi voolu keldrisse, panin sundventilatsiooni ja ehitasin selle tööruumiks välja, muretsedes sinna hädapärased seadmed. Need ei ole küll nii professionaalsed nagu tööstuses, aga kodukasutaja jaoks on need piisavalt professionaalsel tasemel,” rääkis Raivo.
Pärast töötoa valmimist hakkas proovimine ja katsetamine puutööga pihta. “Eks ma olen sellise laia silmaringiga, vaatan ringi, mis meeldib ja kui näen midagi huvitavat, siis ma mitte ei kopeeri seda asja, vaid loon sellest oma versiooni. Näiteks puuviljaalused. Need ei ole midagi uut, neid tootis Eesti esimese vabariigi ajal Johannes Lorup klaasist, ma teen aga sama asja puidust. Ja ei ole need midagi paksemad või massiivsemad, kannatavad konkurentsi küll.”
Hobist sissetulekuallikaks
Kui oli olemas arvestatav hulk toote prototüüpe, otsustas Raivo poolnaljaviluks luua Facebooki lehe Lamba Antsu Wärkstuba, kuhu hakkas pilte üles panema ja tundus, et rahvale läheb tema loodud puukäsitöö peale küll.
“Aga paljude käsitööliste probleem on turunduslik külg, laadad ja muu. Kõrged laatade kohatasud aga suretavad laadad välja – ma ei lähe ju sinna selleks, et keegi teine teenida saaks. Siis ühel öösel voodis (seal ju tulevadki parimad ideed) lahtiste silmadega lebades hakkasin mõtlema, et teeks endale poe, aga mul pole mõtet tallata sellesama rea peal, mida tallavad kõik teised – teevad poe valmis, panevad sinna alla raha ja siis on kliente liiga vähe, üürid ja kommunaalid vajavad aga maksmist, nii et paari kuu pärast on uksed kinni ja käsitööline on oma rahast ilma.
Ja järsku tekkis mul idee, et võiks teha poe, mida saan ise opereerida tootmise kõrvalt ja mille halduskulud on madalad,” rääkis Raivo sellest, miks ja kuidas tekkis idee luua ratastel pood.
Hakates uurima sarnaste rändkaupluste kohta, sai Raivo aru, et sellist, nagu tal mõtetes mõlkus, kellelgi teisel Eestis ei ole. “Selleks, et hoida halduskulusid eriti madalal, soovisin poe teha järelveetava, et saaks selle autole sappa haakida. Sellise poe pluss on see, et saan vajadusel kasutada erinevaid autosid. Lisaks pole sellisel poel eraldi küttekulu, ei vaja erilist remonti ega liiga tihedat ülevaatust. Selline pood saab vabalt seista passiivselt töös mul kodu juures, silt küljes, et avatud nõudmisel.”
Sedasorti haagist, millest luua pood, ei ole aga teps mitte leida. Raivo saatis mitmele ettevõttele hinnapakkumised ja rääkis oma idee ära, kuid haakus sellega vaid üks, Tiki Treiler, mis lähtub sellest, et eestimaist peab toetama, suur peab väikest toetama ja eriti tuleb toetada alustavat ettevõtjat. Südamest tänulik on Raivo ka ettevõttele Reval Trepid, mis projekteeris ja tegi rändkaupluse jaoks valmis kokkukäiva trepi ja platvormi.
Ettevõtete kõrval mainib Raivo ära ka oma hea sõbra ja mentori Karl Kase, kes on ettevõtte loomisel aidanud teda turundusega.
Toeta kohalikku
Kui rändkauplus oli välja ehitatud ja oma puutööga sisustatud, sai Raivo aru, et ruumi jääb ülegi. “Kuulutasin siis, et võtan mõistliku komisjonitasu eest käsitööd müüki. Sellest pakkumisest sattusid hasarti Saarde valla käsitöölised, kes saatsid müüki kindaid, sokke ja kaisukaid. Samuti soovis koostööd teha ja tabas poe potentsiaali ära üks Kehtna valla mees, kes tegeleb laserehetega, ja üks naisterahvas Järvamaalt, kes tegeleb Läti rahvusmustritega kinnaste kudumisega. Need kindad on ka üks osa FrontLine Eesti ajalooliste lahingute taaslavastamisest, olles üks element tsaariarmee vormi juures.”
Rändkaupluse sünnipäevaks võib pidada eelmise aasta 2. detsembrit, kui pood pidulikult Kehtna Coopi parklas avati. Nüüdseks on pood ringi liikunud Kehtnas, Raplas, Alus, Kohilas, Kiilis, Sakus ja Türil ning uued kohad ootavad sel aastal vallutamist. Raivo sõnul on inimesed üldiselt rändava käsitööpoe soojalt vastu võtnud.
“Tekib aga küsimus, miks üldse eelistada kohalikku väiketootjat? Siinkohal ongi mul inimestele üleskutse, et enne, kui tormate Amazoni, Aliexpressi jm surfama, vaadake lahtisema pilguga enda ümber, et mis seal toimub. Tasub endalt küsida, kas on mõtet tellida kusagilt kaugelt ja toetada sellega võõrast.
Ma olen nõus, et kohaliku asja eest sa maksadki rohkem, kuna on selge, et meie käsitööline ei suuda konkureerida odava Hiina tööjõuga ja seepärast maksabki see rohkem. Kohaliku käsitöölise toetamise pluss aga on see, et sellega ei lase me enda kogukonnal välja surra. Kui aga tellid kusagilt kaugelt, siis ei ole mõtet ka viriseda, et meil midagi ei toimu, kõik on halvasti, kõik sureb välja ja inimesed rändavad ära,” sõnas Raivo, lisades, et kohaliku käsitöölise toodete puhul saad ka kindel olla, et tegemist on kvaliteetse kaubaga.
“Sa võid enda maine üles töötada, kuid juba paar negatiivset kommentaari, rahulolematut klienti võivad selle kõik nulli tõmmata. Nii et kohalik käsitööline müüb kvaliteetset kaupa, mis on tehtud hoole ja armastusega ning sellel on oma nägu. Minu toodetes ei ole ka ühtegi karvapealt samasugust asja – kuju ja vorm on samad, kuid kõik asjad on omal moel erinevad.”
Oma vajadusest lähtudes
Suurem osa tooteid, mis Raivo käe all valmivad, on igapäevaelus praktiliselt kasutatavad: puulusikad, võinoad, pannilabidad, lõikelauad, vaagnad, uhmrid, seljasügamisrehad ja käsitöötarvikud. “Väga paljud asjad on tulnud tootearendusse mu enda isiklikust vajadusest. Näiteks oli vaja head pannilabidat. Tegin ühe, sobis ja meeldis, kuna oli ergonoomiline ja mugav. Mõtlesingi siis, et kui mulle meeldib, siis ehk meeldib teistele ka. Puulusikatega oli samamoodi – oli vaja moosi segada ja selleks, et saaks ka poti põhjast segada ja poti servad puhtaks, mõtlesin sobiva lusika välja ja see on väga populaarseks osutunud,” rääkis Raivo.
Osa tooteid on tulnud ka sellest, et inimesed on neid soovinud. Nii juhtus võinugadega. Taheti sellist, mis oleks klassikalistest võinugadest laiem ja Raivo tegi sellise, arvestades ka, et seda oleks mugav peos hoida. Tema tehtud võinoad on lausa teravad ja vajadusel saab inimene ise neid liivapaberiga teritada.
Kõige populaarsemad tooted ongi Raivo sõnul need kõige praktilisemad – pannilabidad, võinoad ja puulusikad. Intervjuu tegemise päevalgi oli tal vaja ühele prouale üle anda eritellimusel tehtud puulusikad. Ka varem on eritellimusel valminud üks eriti tore segamislusikas, millel kaabits teises otsas ja mis mõõtmetelt enam kui 50 cm pikk. Selle hoidmise tarbeks valmistas Raivo veel juurde väikese varna, kuna selline lusikas ei mahu sahtlisse. Kingitustena lähevad Raivo sõnul väga hästi kaubaks seljasügamisrehad ja nostalgiast (ning ka praktilistest kaalutlustest) lähtudes ostavad prouad päris palju sokinõelumisseeni.
Teiste käsitööd tegevate inimeste rõõmuks teeb Raivo ka vöö kudumise tarvikuid, kedervarsi ja niplamispulki. “Ma võin käe südamele panna ja öelda, et ma olen nii tubli inimene, et ma olen ainukene, kes Eestis niplamispulkasid teeb. Rumala peaga kunagi kellelegi sai hakatud tegema tellimuse peale ja veel rumalama peaga panin pildid üles. Ja interneedus on ju selline, et seal levib asi nagu katk. Siis hakkas neid tellimusi aeg-ajalt tulema. Nende pulkadega on aga see häda, et nende tegemine võtab aega, need on nii peenikesed, et lähevad kergesti katki ja sellepärast keegi teine ei tahagi neid teha.”
Tarbeesemete kõrval valmivad Raivo käe all ka puidust kaelakeed ja väekate ruunimärkidega võtmehoidjad. Intervjuu ajal mõlkus Raivol mõtteis uus idee – lusikatest tuulekell. Mõni päev hiljem oligi esimene tuulekell valmis ja loetud minutite jooksul leidis ka endale omaniku. Tuulekella ristis uus omanik “Näljaste eestlaste tuulekellaks” ehk “Näljakellaks”. Vanadel eestlastel oli ka uskumus, et tuule käes klõbisevad lusikad peletavad ringihulkuvaid näljatonte eemale, kuna nälg saab aru, et lusikatel on kõvasti tööd teha ja temal pole sellesse peresse asja.
Kõige uuem Lamba Antsu Wärkstoa toode on aga meelelahutuslik koguperemäng “Ränirahn”, mille eesmärk on tammepuidust kive torni seada.
Ka väiketootja saab endast veel väiksemaid aidata
Olles ise kassiomanik, on need loomad Raivole eriti südamelähedased. Seepärast soovib ta kasse aidata nii palju, kui tema võimuses. Eelmise aasta lõpul toimus esimene heategevuskampaania, mille käigus igalt Lamba Antsu Wärkstoa 20-euroselt ostult läks euro Rapla kassitoa Felise heaks. Samuti sai heast südamest ja vabast tahtest korjanduskarpi lisaks oma panuse anda. Nii saadi kokku üle 60 euro. Praegugi on naistepäeva annetuskampaania Wärkstoa poes käimas. Annetuspurk on aga poes olemas igal ajal.
“Kui ajapikku koguneb sinna suurem summa, siis teen summa pooleks – üks osa läheb Rapla Felise toetamiseks ja teine pool läheb ilmselt Pisi Aphrodite fondile, kes aitab hädas loomaomanikke arvete tasumisega. Kuna olen ise ka kassiomanik, ei tea ma kunagi, millal minul võib nende abi vaja minna. Lähtun põhimõttest, et anna ise ja ka sulle antakse,” sõnas Raivo.
Rääkides toorainest, mida Raivo kasutab, ütles ta, et see on peamiselt kohalik, pärinedes suures osas Kehtna vallast. “Mul on tekkinud kontaktid kohalike külameestega, kes on nõus mõistliku hinna eest materjali loovutama. Samuti on osa puidust taaskasutus. Kasutan Reval Treppide tootmisjääke ja omakorda ise viin enda tootmisjäägid neile tagasi,” sõnas Raivo. Taaskasutuseks saab pidada ka seda, et tootmisest tekkinud saepurulaastud jagab Raivo kohalikele loomapidajatele.
Puuliigid, mida Raivo peamiselt kasutab, on saar, tamm, vaher ja natukene ka kaske. “Lusikad, võinoad, pannilabidad teen eranditult vahtrapuust, kuna see ei võta rasva endasse ning ta on väga tugev ja ilus, mitmete värvivariatsioonidega puu,” rääkis Raivo. Puuviljaaluseid, vaagnaid ja topse meeldib talle teha tammest, kuid ka saarest tehtud esemed, eriti küünlajalad, on ilusad ja vastupidavad. Puiduliigid, mida Raivo ei ole väga kasutanud, on mänd ja kuusk, kuna nii pehmetele puuliikidele ei ole ta head rakendust leidnud.
Hea meelega kasutaks Raivo punast puitu, kuid punase puu tolm tekitab tal palavikku. Samuti tahaks ta proovida midagi teha pöögist ja kui kusagilt õnnestuks saada musta tamme, siis ka sellest.
Kõik on siiski võimalik
“Olen kõikide oma toodete üle natukene uhke, aga selle üle, et mul tehniliselt õnnestus hakkama saada jala peal seisva puuviljaalusega, mis on Lorupi tootest inspiratsiooni saanud, olen eriti uhke. Üldse tunnen suurt uhkust oma saavutatu üle. Mulle hakkab alles praegu kohale jõudma, et ma tegingi selle kaupluse valmis, kuigi vahepeal oli küll suhteliselt lootusetu tunne. Olen tänulik RAEK-i koolitajatele, neilt saadud tarkus on olnud suureks abiks, et saada alustava ettevõtja toetust. Selle saamine oli ikka päris karm, paras tuuleveskitega võitlemine,” rääkis Raivo.
Ta lisas, et esialgu leiti, et ta on suure riskiga ettevõte. Vastu tahaks Raivo aga küsida, milline alustav ettevõte ei ole suure riskiga, ja tema on niigi riskid nii väikseks viinud, kui võimalik. “Kui mul kliente pole, siis mul lihtsalt pole raha, aga ma ei kaota poodi ega ettevõtet. Ma võin poe seisma panna iga kell, aga ma ei kaota seda, erinevalt tavapoest. Alustava ettevõtja toetuse ma aga lõpuks sain ja võib öelda, et ma olen juba nagu legend oma eluajal, kuna üldjuhul Töötukassa ei anna toetust veerevale, autode ja muude selliste asjadega seotud koosseisudele,” rääkis Raivo oma suurimast edusammust.
“Minu näol on selles mõttes ehe näide olemas, et kui midagi väga tahad, siis on kõik võimalik siin päikese all,” sõnas Raivo. Lõpetuseks lisas ta, et inimesed võiks üksteise vastu lahkemad ja sõbralikumad olla, üles näidata rohkem koostöövalmidust ja suuremad võiks rohkem väikseid tegijaid aidata, kuna koos tehes läheb lõppkokkuvõttes mõlemal hästi ja see tekitab hea tunde.
