18.7 C
Rapla
Kolmapäev, 29 mai 2024
UudisedIn Memoriam. Tiit Petersoo (31. XII 1937 – 9. III 2024)

In Memoriam. Tiit Petersoo (31. XII 1937 – 9. III 2024)

Lahkunud on Rapla maakonna loodus- ja kultuurihoiu usaldusmees Tiit Petersoo. Selline teade tuli sümboolsel ja kurval Tallinna märtsipommitamise aastapäeval, mis meenutas, et ka Tiit oli noorukina seda sündmust üsna lähedalt pealt näinud. Nagu varem juuniküüditamist ja hiljem sõja lõpunädala vägivalda.
Oma metsavennast isa tosin aastat onuks kutsuma pidanud Tiidu meelsus sai sellises kasvukeskkonnas ühemõttelise lihvi. Need aastad õpetasid talle oskust vaikida ning ergutasid samas tema soovi leida piiratud raamide kiuste elus uut ja huvitavat. Tiitu kiskus kauguste, matkamise, seikluste, seoste otsimise poole. Ühesõnaga – geograafia, milles ta lõpetas Tartu ülikooli (1962).
Põlisest koolmeistrite perekonnast (isa Laiuse kandist, ema Ravilast) pärit Tiit oleks ajaloo teistsugusel kulgemisel võinud ka ise jätkata koolmeistriametiga, näiteks oma sünnikodu kõrval asunud Tallinna Raua tänava algkoolis (nüüd 21. kool). Et teisiti läks, tuli kasuks õpilastele Hiiumaal, kus Tiit pärast ülikooli alustas õpetajana Paladel ja jätkas Lauka kooli direktorina. Õpilased on hiljem tunnustanud tema rolli kodu-uurimise ja matkamise ergutajana.
Et teisiti läks, tuli kasuks ka Raplale, kus ta alates 1976. aastast töötas rajooni/maakonna erinevates looduskaitse ametites, kokku 27 aastat, kuni pensionile jäämiseni. Otseselt ametikohustustest tulenevat pole siinkohal mõtet kirjeldada. Esiteks on Tiit ise oma huvidest/tegemistest palju kirjutanud, teiseks ongi igal ametil omad, rangemalt või vähem kirja pandud ülesanded. Tiidule need kirjapandud asjad ei meeldinud, ta soovis näha ametiraamidest kaugemale.
Neil aastail sisaldas looduskaitsetöö ka omajagu kuulamist, veenmist, suhtlemist, kui vaja, ka sammu tagasi astumist. Ei olnud üksi paragrahvi rangeimat tõlgendust otsiv distantsilt toimuv menetlus, nagu ta seda on täna. Nii et põhitöö vaates oli Tiit veel vana aja tegelane ja uude ta ilmselt ei sobinukski.
Põhitöö kõrvalt tegutses Tiit ühiskondliku looduskaitseinspektorina, seda juba Hiiumaal, aga eriti Raplas, kus looduskaitsest sai juba ta põhitöö (alguses looduskaitseinspektor Rapla metsamajandis ja seejärel looduskaitseametnik eri nimega asutustes).
Tema töösse suhtumist peegeldanuks paremini vahest (ameti)nimetus looduskaitse usaldusmees, kui selline oleks veel kasutuses olnud. Ta hindas usalduse loomist ja hoidis seda. Rapla aastatega jõudis Tiit loodushoiu alal palju. Jälgijätvamad teod on olnud pärandkultuuri objektide inventeerimine, mitmete kaitsealade tutvustamine ja uute loomisele kaasaaitamine, maakonna tunnustaime (sile tondipea) propageerimine, teadlastelt nõu küsimine kohalike murede lahendamisel, ühiste välitööde korraldamine jne.
Tema kultuuriloolised huvid olid laialdased. Pole vähe neid tegelasi maakonnas või ka kaugemalt, kellest Tiit on kirjutanud väiksemaid uurimusi või aktiivselt erialalist sidet pidanud. Raplamaalt näiteks Aitsamid, Tapupere, Riismann, Aasamaa, Parnabas, Paidla jt. Ei ole Eestis olemas paika, nähtust ega inimest, kellel poleks üldse seoseid Raplamaaga – selline mulje võis tekkida Tiiduga pikemalt juttu puhudes.
Ainulaadne ettevõtmine oli kindlasti Nädalise lisalehe Lehmlõuke koostamine (koos Viio Aitsamiga) aastatel 1993–1998. Kokku ilmus sellest mitte ainult loodushoidu kajastavast lehest 35 numbrit. Tänaseks on tegemist ajaloolise lugemisvaraga, mis hästi iseloomustab loodushoiu suurte muudatuste kümnendit. Lehmlõukes kajastati probleeme ja nähtusi kohustusliku pressiteate retoorikast vabana, inimkeelselt – nii nagu see toimetajatele oluline tundus.
Teatav ise- või vastuvoolu hoiak, soov teha oma asja, oma huvi usaldamine – see sobis Tiidule. Sedavõrd kauge aja tagant vajab ehk meenutamist, miks just selline kummaline nimi nagu Lehmlõuke? Tegu oli Tiidu ühe lemmikpaiga, tema Kuusiku kodu lähedase Lipstu nõmmega, mis raba pool lõpeb Lehmlõuke nimelise astanguna. Seda paepealset põndakut uurisid omal ajal botaanikud Heinrich Aasamaa ja Teodor Lippmaa, tänu kellele moodustati Lipstus 1937. aastal esimene looduskaitseala tänase Raplamaa piires.
Tiit Petersoo on pälvinud mitmeid tunnustusi. Ta oli Eesti Geograafia- (2003) ja Looduskaitse Seltsi auliige (2013), olles juhtinud enne mitu aastat seltsi Rapla osakonda. 2009. aastal nimetati ta meie kõrgeima looduskaitselise auhinna – Eerik Kumari preemia – laureaadiks. Oma inimene oli ta ka kodu-uurijate ja hiljem genealoogide seas.
Eelnimetatud seltside suvistel ekskursioonidel ja mitmel teisel avalikul üritusel tekkis sageli olukordi, kus Tiit, enamasti päeva lõpu poole, esmapilgul justkui ootamatult sõna võttis. Otsekui püss seinal, mis etenduse lõpus pauku teeb. Ja alati koorus Tiidu üsna kaugelt hoogu üles keriva sõnaseadmise tuulest välja mõni huvitav detail ehk seoseniit. Üllatusena kõigile. Mõistatuseks jäi, kas Tiit oli need etteasted eelnevalt kodutööna valmis mõelnud või sündisid need tal kohapeal, lähtuvalt olukorrast.
Küllap sai see rännak tervikuna siiski kodutöö sepitsuse ja teadmiste edasi andmise vaimus. Head teed Sulle, Tiit!

Andres Tõnisson,
Seltsiline, Eesti Looduskaitse Seltsi Rapla osakond

2 KOMMENTAARID

Subscribe
Notify of
2 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Maire Raid
13. märts 2024 20:11

Tiit, oled olnud juba 1960-ndatest aastatest heaks ja mõnusaks teekaaslaseks Tartu Ülikoolis, loodusmatkadel, orienteerumas ja jooksuradadel. Raplamaa looduskaitseobjektide inventeerimisel möödus Sinu juhtimisel töine suvi. Mõnusamat, vaimukat ja heatahtlikumat inimest matkakaaslaseks annab otsida. Sa kuulusid kogu hingega tõeliste loodusesõprade sekti. Sind jääb mäletama hulk mõttekaaslasi ja sõpru.

Hetti Kask
19. märts 2024 13:44

Tiidule meeldis rääkida lugusid ja need olid kujundatud kõik läbi omapärase ja kordumatu huumori prisma. Tal oli anne märgata ja põimida kokku juhtumid, mis tema esituses said vürtsi ning jäid igaveseks meelde. Hea suhtlejana leidis Tiit inimestega ühise keele ja temale usaldati lugusid, mida igaühele ei räägitud. Pikaaegse töökaaslasena mäletan ma tänagi jutte Hiiumaa ajast (koolist, piirivalve omapärast, külaelust), looduskaitsetööst ning metsamajandist. Põhjaliku inimesena oli Tiidul meeles iga jututegelase ees- ja perekonnanimi, ka hüüdnimi, elukoht ning vanus. Ja nii sündiski ajalugu Tiidu poolt nähtuna ja suures osas ka leheveergudele jõudnuna, sest Tiit oli väga tubli sõnaseadja ja kui midagi lubas,… Loe edasi »