Heli Kendrale oli muusikaõpetaja amet justkui saatuse poolt ette määratud. Tema vanemad panid vastsündinud tüdrukule just sellise eesnime lootuses, et tema elutee saab olema seotud muusikaga. Just nii läkski. Kendra juhendab Kohilas omanimelist muusikastuudiot ning tema käe all õpib muusikat 30 kohalikku last. 2023. aasta sügisel täitus Helil selles rollis 20 aastat ning Eesti Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp määras talle tubli töö eest aastapreemia.
Neljapäev, 22. veebruar 2024. Märjamaa rahvamajas jagatakse pidulikul galaõhtul “Raplamaa tänab” tunnustusi tublidele raplamaalastele väga erinevates eluvaldkondades. Kohal on ka Heli Kendra. Aastapreemia saamise puhul suruvad tema kätt kultuurkapitali juhataja Margus Allikmaa ja Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Tanel Viks. Seejärel ujutatakse naine üle lillesülemitega ja siis tuleb poseerida juba fotograafile.
Pidulik õhtu jääb kindlasti kauaks meelde. “Rõõmustav oli see tunnustus kindlasti. Ilus õhtu oli ka,” meenutas Heli Kendra. Ega keegi talle täpselt öelnud, mis selle tunnustuse tõi, aga aimata muidugi võib. Möödunud aasta sügisel täitus Kendral kakskümmend aastat muusikaõpetuse andmisest Kohilas. Esimese hooga tegi ta seda Kohila koolituskeskuses, mis tegutses Tohisoo mõisas, seejärel MTÜ-na üüripinnal tegutsedes. Seejärel ostis ta Kohilasse Posti tänavale korteri ning just seal viib ta tunde läbi praegugi.
Mõnes mõttes on see harjumatu – teha korterist muusikastuudio. Väga võimalik, et kusagilt mujalt sellist korterstuudiot ei leiagi. Mida naabrid sellest arvavad, kui iga päev käib pillimäng? Ei tea, tal pole nendega sellest juttu olnud, ütles muusikaõpetaja. Stuudio seina katavad igatahes müratõkked, et vähendada muusika läbikostvust. Just sellistes tingimustes Heli Kendra muusikastuudio tegutseb. Praegu õpib seal 30 õpilast, enamik neist Kohila valla lapsed. Üks õpilane käib Kendra juures ka Saku vallast, aga temagi õpib Kohila mõisakoolis.
Töö lastega sobib
Õppida saab stuudios väikekannelt, kromaatilist kannelt, plokkflööti, viiulit ja klaverit. Lisaks pillimängule on õppekavas ka solfedžo. Kõiki neid õpetab Kendra ise. Varem õpetas ta ka kitarrimängu, aga nüüd teeb seda Kohila Kunstide Koolis teine õpetaja. Muide, ka Heli Kendra Muusikastuudio kuulub juriidiliselt Kohila Kunstide Kooli alla, kuid õppetöö käib ikka stuudioruumides Posti tänaval.
Praegu on käsil eriti kiired ajad, sest valmistutakse Muusikastuudio kontserdiks. Paar korda aastas antakse kontserte, kus esinevad kõik stuudio õpilased üheskoos. Järgmine kontsert toimub juba kolmapäeva, 20. märtsi õhtul Tohisoo mõisas ning selleks praegu valmistumine käibki. Tüüpilisel päeval annab Kendra tunde üheksale-kümnele õpilasele. Kohtudes esmaspäeva hommikul tema stuudios, hakkas ta just tegema ettevalmistusi, et anda tunde üheksale õpilasele.
Suure osa oma elust on Kendra töötanud noorte inimestega ja see talle sobib. Olles Jakob Westholmi gümnaasiumis (toonase nimega Tallinna 22. keskkool) seitsmenda klassi õpilane, pani ta enda jaoks paika, et ühel päeval saab temast muusikaõpetaja. Süda kutsus töötama just selles valdkonnas. Ja nii läkski, muusikaõpetaja temast saigi. Oli aeg, kui ta tegi seda tööd Raplas, aga siis tundis, et vaja oleks rohkem vabadust. Seejärel saabuski kutse tulla tööle Kohilasse. Mingi aja töötas ta paralleelselt Raplas ja Kohilas, kuid peagi sai selgeks, et õige suund on Kohila.
Õnnelikud on need inimesed, kelle töö ja hobi kattuvad. Heli Kendra on üks neist. Selle illustreerimiseks sobib lugu sellest, kuidas ühel õpetajate päeval viskas õpilane õhku kiusliku mõtte, et mis oleks, kui jätaks õpetajate päeva puhul kõik tunnid ära. Kendra reaktsioon oli täpselt vastupidine: “Õpetajate päeval teeme just nimelt kõik tunnid ära.” Poiss küsis vastu, et kas talle siis meeldib tunde anda. “Muidugi meeldib. Vastasel juhul teeksin midagi muud,” vastas õpetaja.
Muusika on iseenesest juba meeldiv valdkond, kus töötada, aga suurema võlu annavad juurde inimesed, kellega koos seda tööd teha. “Lapsed on vahetud ja siirad. Nad on nagu käsnad. Kõik, mis sa neile annad, selle nad sisse imavad,” sõnas Kendra.
Õpetajaid, ja eriti huvihariduse õpetajaid, tunnustatakse ning kiidetakse liiga harva. Küllap ongi õpetaja jaoks suurim tunnustus see, kui tema õpilane omandab pidevalt midagi uut ja muutub oma valdkonnas järjest osavamaks. Sedasi on enamiku õpilastega, aga on ka neid, kes jätavad õpingud pooleli. Ühe täiendkoolituse ajal koostas Kendra uurimuse, miks jätab osa õpilasi muusikaõpingud pooleli. Põhiline vastus, mis välja koorus, oli see, et õpingud jäävad pooleli, kui ülesanded on liiga rasked. “Minu uurimusest tuli väga selgelt välja, et kui ühel hetkel laps tunneb, et ta ei saa hakkama, siis järgmisel hetkel kaob ka huvi,” sõnas Kendra. Seega on oluline leida tasakaal keerulisemate ja lihtsamate ülesannete vahel.
Muidugi ei saa kõik olla ainult lihtne, sest siis ei teki arengut. Tasakaalupunkti leidmine on kohati päris keeruline ja palju sõltub ka lapsest endast. Igal juhul võib öelda, et Heli Kendrale sobib töö lastega väga hästi ja see tõdemus ulatub tegelikult tagasi juba sellesse aega, kui ta veel põhikoolis käis ja enda jaoks paika pani, et ühel päeval saab temast õpetaja.
Koroonaperiood tõmbas hoo maha
Enamasti saab iga laps ise valida pilli, mille peal harjutada, aga teinekord jagab soovitusi ka õpetaja. Näiteks viiuli õppimise eeldus on viisipidamisoskus. Kendra tõi hiljutisest ajast näite, kui üks laps tahtis väga viiulit mängida, kuid ta ei suutnud viisi pidada. “Pakkusin välja, et ta võiks esialgu mõne muu pilli valida. Ta hakkaski mängima kannelt, aga iga kord liikus silm ka viiuli peale,” rääkis Kendra. Unistus viiulit mängida püsis elus. Kevadel oligi näha, et ta on õppinud viisi pidama ning võikski soovi korral viiuli peale üle minna. Ja nii läkski, nüüd harjutab ta viiulil.
See on hea näide sellest, kuidas kannatlikkus viib sihile. Me kõik teame, et maailm liigub ülikiiresti ja ümberringi on üüratult palju informatsiooni, mis tähelepanu väga kergelt kõrvale tõmbab. Heli Kendra tõi välja, et muusikaõpingute üks suuremaid plusse on keskendumine. Koos keskendumisega on vaja ka järjepidevust, sest muidu uusi oskusi ei omanda. Ja kui pilliõppest saad kaasa oskuse keskendunult tegutseda, siis on sellest kasu ka kõigil teistel elualadel.
Selle kahekümne aasta jooksul, mil Heli Kendra on Kohilas pilliõpet jaganud, on ette tulnud nii kergemaid kui ka keerulisemaid aegu, aga keerulisim oli koroonaperiood. Õnneks on see nüüd möödas. Aga ainuüksi selle aja peale tagasimõtlemine tekitab naises frustratsiooni. Niipea kui 2020. aasta kevadel koroonapiirangud peale tulid, pandi õpe kohe seisma. Teadmatust tuleviku osas oli nendel päevadel palju. Kui alguses jäid tunnid üldse ära, siis mingil hetkel mindi üle distantsõppele. Ainult et ekraani vahendusel kellelegi pillimängu selgeks ei tee. “Ma ütleks, et see oli lausa lollus,” sõnas Kendra.
Ühest küljest saab ta seda väita oma kogemusest, aga ka selle põhjal, mida ta teiste õpetajatega on arutanud. Laps pani kodus telefoni salvestama, mängis pilli ja tegi õpetajale otseülekannet. Heast helikvaliteedist polnud mõtet rääkida, enamasti kostis salvestuse kaudu ainult pirinat, mille järgi õpetusi jagada oli võimatu. “Mustematel hetkedel oli selline tunne, et viskaks arvuti aknast välja,” nentis Kendra. Kurb on tõdeda sedagi, et koroonaperiood viis mitu õpilast muusikaõpingute juurest ära. Kendra ütles, et temal endal on selline kogemus, aga sama on ta kuulnud ka kolleegidelt. Nad on andekad lapsed, aga koroona tõi õpingutesse pausi ning pärast seda nad tagasi pole tulnud. Stress oli õpetajates ja õpilastes.
Ehkki see periood on nüüd loodetavasti lõplikult möödas, on kahju tehtud ning tagasi pöörata pole seda enam võimalik. “Mul endal õnnestus see haigus 2020. aasta lõpus üsna kergelt läbi põdeda. Kui distantsõpe 2021. aastal uuesti tuli, siis ütlesin välja, et kuna mina olen läbi põdenud selle, siis kes ei karda, võib tulla tundi. Hoian akna kenasti lahti, et värske õhk oleks toas. Päris paljud tegelikult tulid. Need, kes kaugemal elasid, muidugi tulla ei saanud,” meenutas Kendra.
Hindeid ei panda
Tema muusikastuudios on oluline nüanss see, et õpilastele hindeid ei panda. Kendra selgitas, et ta lihtsalt ei tea, kuidas muusikat hinnata. Mõni õpilane on laisk nagu lohe, aga samas väga andekas. Teine jällegi murrab täiega tööd teha, kuid laisk ja andekas mängib ikkagi paremini. Kuidas seda siis hinnata? Seega ongi muusikastuudios hindamine viidud miinimumini. See aitab stressi vältida nii õpilasel kui ka õpetajal. Kaks korda aastas, jõulude ajal ja kevadel, õpilased siiski tunnistuse saavad, aga seal on tagasiside sõnaline.
Selline õppeviis oli ka üks põhjusi, miks Kendra üldse Kohilasse õpetama tuli. Kui ta selle välja pakkus, lubati siin seda rakendada. Muusikastuudios ei koolitata tingimata elukutselisi muusikuid. See ei ole eesmärk omaette. Pigem on eesmärk anda lastele laialdast huviharidust, mis hilisemas elus kasuks tuleb. Aga teisest küljest võttes – kui uksest astub sisse niivõrd andekas laps, kellest võiks tulevikus muusik saada, siis saab Heli Kendra Muusikastuudiost edasiste õpingute tarvis tugeva põhja alla. Nii näiteks on stuudio vilistlastest läinud edasi laulmist õppima Tiina Adamson, kes on osalenud saates “Eesti otsib superstaari” ja on praegu laulja ja laulukirjutaja. Kendra juures õppis ta plokkflööti.
“Mõne poisi puhul olen kuulnud, et ta teeb oma sõpradega bändi. Teeb küll südame soojaks, kui tead, et kunagised õpilased jätkavad muusikas,” sõnas Kendra. 2023. aasta suve lõpul ilmus tema sulest laulik “Laule ja seadeid segakoorile” ning lähiajal on ilmumas laulik lastelauludega. Kendra loodab, et see võiks ilmuda tänavu kevadel.
***
Heli Kendra seitse põhjust, miks õppida noores eas muusikat
– Avardab silmaringi. Muusikat õppinud inimene oskab kontserdil kuulata teoseid palju teadlikumalt, ta orienteerub erinevates stiilides ja tajub teose loomise ajastut.
– Õpetab keskendumisoskust, sihikindlust ja kannatlikkust, mis on tänapäeva kiirustavas ja pealiskaudseks kippuvas maailmas väga vajalik.
– Esinemiskogemused arendavad väljendusoskust ja esinemisjulgust.
– Ansamblimängus areneb oskus kaaslastega arvestada, teisi aktiivselt kuulata ja koostööd teha.
– Teadlaste sõnul paranevad pillimängu õppima asunud lapse õpitulemused, järelikult mõjutab muusika õppimine aju tööd positiivselt.
– Iga oskus avardab valikuvõimalusi tulevases elus. Pillimänguoskus võib jääda toredaks hobiks sõpradega bändi teha või kooris laulda (noodilugemise oskus annab võimaluse oma partiid kiiresti selgeks saada näiteks). Või kui mõnel loovama vaimuga õpilasel tuleb idee luua mõni laul või pillilugu, siis on tore, kui ta oskab selle ise nootides kirja ka panna.
– Ja mingil moel on muusikaõpingud ka kuritegevuse ennetus. Ma ei usu, et lapsena aktiivselt muusikaga tegelenud inimene läheks huligaanitsema, tänavalaternaid lõhkuma. Selle võiks liigitada isegi hingehariduse alla.
