On muljetavaldav hakata ritta seadma kõiki asju, mida inimesed koguvad, alustades kirjaklambritest ja lõpetades vanavaraga. Mahtra talurahvamuuseum seadis üles näituse asjadest, mida inimesed aastate jooksul kogunud on. Näituselt “Mida kõike me kogume…” leiab nii mõndagi nostalgilist, aga samas võib mõnel hetkel kulmu kergitada – kas tõesti kollektsioneeritakse ka nutitelefone?
Nii nagu paljud lapsed, hakkas ka Mahtra talurahvamuuseumi peavarahoidja Rait Talvoja noores eas koguma kommipabereid. Mõnel kogujal on kollektsioon tänase päevani alles. Pärast kommipabereid tulid postmargid ja siis ka ümbrikupildid. Osa neist on uuel näitusel ka üleval. Näitus “Mida kõike me kogume…” avati Mahtra talurahvamuuseumis reedel, 8. märtsil. Seal on üles seatud asju nii muuseumi kogust kui ka isiklikest arhiividest. Eksponaatide vahel ringi jalutades on nostalgilise tunde tekkimine garanteeritud.
Nostalgiat võivad tekitada nii kaunid ümbrikupildid kui ka üheksakümnendatest pärit telefonikaardid. Noored inimesed ei mäletagi aega, kui kõigil ei olnud mobiiltelefoni taskus ja selle asemel oli telefonikaart, mis võimaldas telefoniputkas kõnesid teha.
Üks osa näitusest, mis eriliselt pilku tõmbab, on välgumihklid. Väljapanekust leiab neid nii 20. sajandi algusaastatest kui ka hilisemast ajast. Üks uhkemaid neist on püstolikujuline, mille valmistas Harri Jaanimägi aastatel 1966 kuni 1969 Kaliningradi oblastis lennuväeteenistuses. Noorematele näitusekülastajatele tuleb kindlasti tuttav ette jalgpalliklubi FC Bayern Müncheni logoga välgumihkel. Seal samas kõrval on ka portsigarid ja tikutoosid – igaühel neist oma lugu ja tähendus.
Milleks üldse kasutati portsigarit? Need metallist ja kaunistustega karbid olid mõeldud selleks, et sigaretid püsiksid terved ja kuivad. Kohati kasutatakse neid tänapäevalgi. Tikutooside kogumine on küllaltki levinud. Mahtra talurahvamuuseumi näitusel on väljas toosid, mis on pärit Eesti esimese vabariigi päevilt, aga ka uuemad, mis pärit nõukogude perioodist ja ka hilisemast ajast.
Kui hakata mõtlema, siis mis on kõige tavalisemad asjad, mida inimesed kollektsioneerimise mõttes koguvad? Postmargid, pastakad, kleepsud? Kindlasti on need populaarsed, aga paljudel on koju kogunenud ka kollektsioon küünaldest, mida ei raatsita ära põletada. Nii on kollektsioneerimine saanud alguse peaaegu juhuslikult. Näituselt leiab ühe naisterahva küünlakollektsiooni, mida lihtsalt ei raatsita ära põletada. Nii on seal näiteks mitu jõuluvanakujulist küünalt, mitmed loomad ning inglid ja isegi üks saapakujuline küünal.
Aga miks üldse koostada näitus, mis koosneb asjadest, mida on lihtne koguda? Rait Talvoja selgitas, et mõte sellise näituse koostamiseks tekkis eelmisel aastal, kui tänavust plaani paika pandi. Esiteks olid muuseumi enda kogus paljud sellised asjad juba olemas. Teiseks oli teada, et muuseumi sõprade seas on inimesi, kes on talletanud oma kogud lihtsalt kodusesse arhiivi. Samas oleks hea need ka vaatamiseks välja panna. Veel rääkis Talvoja, et esialgne plaan oli panna näitusele nimeks “Mida kõike ei koguta…”, kuid eituse kasutamine pealkirjas ei tundunud õige. Niisiis muudetigi pealkiri jaatavaks.
Ühed kaunimad asjad sellel näitusel on ümbrikupildid. Enam neid õieti ei kasutatagi. Rait Talvoja meenutas, et lapsepõlves oli see kuum kaup, kui neid sai ümbrike pealt välja lõigata. Nende peal on kasutatud erksaid värve ja kujutatud kauneid looduspilte. Tegelikult on nende kõrval vähemalt sama ilusad ka kommipaberid. Tänapäeval on sedasi, et komm pistetakse suhu ja paber lendab prügikasti, aga veel mõnikümmend aastat tagasi oli paberil pikaajalisem väärtus kui kommil endal.
Laiemas mõttes on Mahtra muuseumis avatud näitus kummardus inimese fantaasiale, sest ampluaa, mida kogutakse, on erakordselt lai. Mõni kogub mõnda riideeset (näitusel on väljas lipsud) ja teine näiteks auto mehaanilisi juppe. Valik on tõesti lai ja just sellise mulje ka näitus jätab. See näitus ei võta palju ruumi, aga samas on esemeid seal väljas ohtralt. Nii näiteks on välja pandud ka kakskümmend vanemat ja uuemat mobiiltelefoni.
Näitus “Mida kõike me kogume…” jääb Mahtra talurahvamuuseumis üles 15. juunini.
