Ühe päeva veetmine hooldekodus on silmiavav kogemus. Eriti siis, kui varem polegi olnud põhjust sellises kohas pikemalt viibida. Minul avanes võimalus veeta viis tundi Kuusikul asuvas hooldekodus Villa Alfred ning jälgida töövarjuna tegevusjuhendaja Kaie Kensapi töid ja tegemisi.
Minu jaoks oli päeva kulminatsioon võimalus veeta 45 minutit 101 aasta vanuse proua seltsis, kes minuga oma elulugu jagas.
Hooldekodu külastamine tekitab teatavat aukartust. Need on suured hooned, mida kümned inimesed, kes veedavad seal oma elukaare viimaseid aastaid, nimetavad koduks. Olles Kuusiku hooldekodu seinte vahel viibinud kümmekond minutit, sain kohe aru, et selles paigas liigub aeg teistsuguses tempos. Seal ei ole kellelgi kuskile kiiret. Võrreldes igapäevase eluga, kus tähtajad istuvad meil kõigil kukil, on see tõeline kontrast.
Mõni tegevus, mis tavapärases elus möödub peaaegu märkamatult, on seal kas päeva või isegi nädala tipphetk. Kui enamik inimesi kohtuvad oma sõprade ja võib-olla lastega iga päev, siis hooldekodus on kellegi külaskäik suur sündmus, mida oodatakse pikisilmi. Üks suurimaid tundeid, mille sealt enda jaoks kaasa võtsin, oligi see, et ajal oli teistsugune mõõde. Kõik kulges palju rahulikumalt. See pani mõtisklema, miks ma ise nii palju kiirustan ja kas ei oleks samuti mõistlik kõike rahulikumalt võtta.
Maitsev lõuna
Lihtne on hooldekodu ette kujutada kui eraldatud paika, kus on pimedad ja kitsad koridorid ning eakad inimesed lihtsalt hääbuvad. Minul sellist muljet
Jh ära ostetud ajakirjanik.Tegel on asi vastupidine!!!Olen töötanud 3aastat seal.Jube olukord era hooldekodus.
Mari vota minuga ühendust
Ega 5 tunniga ei näegi midagi,ainult seda,mida näidatakse.