Päev töövarjuna Kuusiku hooldekodus avas silmad

Ühe päeva veetmine hooldekodus on silmiavav kogemus. Eriti siis, kui varem polegi olnud põhjust sellises kohas pikemalt viibida. Minul avanes võimalus veeta viis tundi Kuusikul asuvas hooldekodus Villa Alfred ning jälgida töövarjuna tegevusjuhendaja Kaie Kensapi töid ja tegemisi.

Minu jaoks oli päeva kulminatsioon võimalus veeta 45 minutit 101 aasta vanuse proua seltsis, kes minuga oma elulugu jagas.
Hooldekodu külastamine tekitab teatavat aukartust. Need on suured hooned, mida kümned inimesed, kes veedavad seal oma elukaare viimaseid aastaid, nimetavad koduks. Olles Kuusiku hooldekodu seinte vahel viibinud kümmekond minutit, sain kohe aru, et selles paigas liigub aeg teistsuguses tempos. Seal ei ole kellelgi kuskile kiiret. Võrreldes igapäevase eluga, kus tähtajad istuvad meil kõigil kukil, on see tõeline kontrast.
Mõni tegevus, mis tavapärases elus möödub peaaegu märkamatult, on seal kas päeva või isegi nädala tipphetk. Kui enamik inimesi kohtuvad oma sõprade ja võib-olla lastega iga päev, siis hooldekodus on kellegi külaskäik suur sündmus, mida oodatakse pikisilmi. Üks suurimaid tundeid, mille sealt enda jaoks kaasa võtsin, oligi see, et ajal oli teistsugune mõõde. Kõik kulges palju rahulikumalt. See pani mõtisklema, miks ma ise nii palju kiirustan ja kas ei oleks samuti mõistlik kõike rahulikumalt võtta.

Maitsev lõuna

Lihtne on hooldekodu ette kujutada kui eraldatud paika, kus on pimedad ja kitsad koridorid ning eakad inimesed lihtsalt hääbuvad. Minul sellist muljet  Kuusikult ei jäänud. Pigem vastupidi. Sealsed koridorid ja ruumid on avarad ning kõrgete lagedega. Seinad on värvitud heledates toonides ning laes põlevad ka päevasel ajal tuled. Kõik see loob kerge olemise, kus oli vägagi mõnus olla.
Kuigi olin seal töövarjuna, ei pidanud ma ühtegi füüsiliselt rasket ülesannet täitma. Nägin kõrvalt, kuidas käib sealsete elanike istuma aitamine, et nad lõunat saaksid süüa. Pole midagi teha, kui keha vanaks jääb, siis pole meil kellelgi enam lihtne ennast liigutada ning selleks läheb teiste abi vaja. Kohati tundus see töö päris raske, sest oli ka neid, kes oleksid parema meelega jäänudki voodisse lebama.
Nende kõrval on muidugi ka kõbusamaid tädisid-onusid, kes ise ringi liiguvad ning ka söömas käivad. Mõned söövad oma voodis, ent kõbusamad käivad ühises söögitoas. Ja toidud on seal maitsvad. Nii kinnitas mulle üks tädi, kes Kuusiku hooldekodus elab. “Supp oli maitsev, onju. Eksju, oli maitsev? Ma ju ütlesin, et meil töötavad head kokad,” sõnas seesama proua, kui olin oma supiportsu lõpetanud. Tõepoolest, supp oligi maitsev.
Reedel, 15. märtsil, kui mina seal käisin, oli lõunasöögiks kana-riisisupp ja piimakissell moosiga. Hommikusöögiks oli pakutud odrahelbeputru, saia singiga ning kõrvale sai rüübata kohvi. Õhtusöögilauas ootas hooldekodu elanikke kartuli-sibulaomlett ja tee.

Naisi rohkem kui mehi

Huvitav tähelepanek oli see, et naisi elab Kuusiku hooldekodus tunduvalt rohkem kui mehi. Hooldekodu juhataja Ruth Riga selgitas, et see on tavapärane ka mujal. Põhjus on lihtsalt selles, et naised elavadki meestest kauem ning jõuavad seetõttu rohkem ka hooldekodudesse.
Mõnes mõttes oli irooniline, et samal hommikul oli Kuusikule laekunud kaks sooviavaldust sinna elama asuda ning mõlemad olid meestelt. Kahjuks neile kohti pakkuda ei olnud. Hooldekodukohti ongi puudu. Nõudlus ületab praeguses seisus pakkumist. Kuusikul on välja pakkuda 47 kohta, ent elanikke oli sel päeval kohal 45. Üks naisterahvas viibis parajasti haiglas ning lisaks oli üks koht broneeritud. Enamasti elavad inimesed kahestes tubades. On ka ühe kohaga ruume ja selliseid, kus elab kolm inimest.
Ruth Riga rääkis, et üsna tavaline on see, kui lähedased toovad oma eaka pereliikme hooldekodusse ja siis küsitakse, kas saaks teda panna elama ühesesse tuppa. Tihti tuuakse põhjusena välja, et kuna ta on pikka aega üksinda elanud, siis sobib selline keskkond talle paremini. Ent see ei pruugi alati tõele vastata. Näiteid on küll, kus kaheses toas tuli just eluvaim tagasi, sest nüüd oli tal sõbranna, kellega maailma asju arutada.

Kahetsused

Kõige ehedama emotsiooni sain ikkagi vestlustest sealsete elanikega. Üks Tallinnast pärit proua oli oma toa väga koduseks teinud. Televiisoris mängis Kanal 2, telekalaual seisis perepilt ja öökapil ootas tahvelarvuti, mida ta kasutab nii uudiste lugemiseks kui ka lähedastega suhtlemiseks.
Ta rääkis, et iga kord, kui ajakirjanduses hooldekodudest kirjutatakse, on ajendiks mingi probleem. Väga harva, kui üldse, kirjutatakse nendest midagi head. See teeb haiget, sest tegemist on ikkagi koduga. Ja kui keegi sinu kodu kohta midagi halba ütleb, siis teeb pahaseks küll. Tema enda kogemus ütleb, et tegelikult ei ole hooldekodudes kõik ainult halvasti, kuigi ajakirjandusest jääb tihti selline mulje.
Päeva ehk kõige emotsionaalsem kohtumine oli Kuusiku hooldekodu eakaima elanikuga, 101 aasta vanuse naisega. Tema sünniaasta on 1922. Tal on küll raskusi liikumisega, silmad enam õieti ei seleta ning vaevu kuuleb ta vaid ühe kõrvaga. Sinnagi tuleb rääkida keskmisest valjema häälega. Ometi on tema mõistus jätkuvalt särav, mälestused elavad endiselt. Ta on näinud esimest Eesti Vabariiki, üle elanud Teise maailmasõja, näinud tervet Nõukogude okupatsiooni Eestis ning olnud taasiseseisvumise tunnistaja. Nüüd veedab ta oma vanaduspõlve Kuusikul.
Sain teada, et ta sündis toonases Leningradis ning kasvas üles Tallinnas, kus teda kasvatas tema tädi. Tema mälestused keerlesid kohati lapsepõlve ja kohati tema abikaasa ümber. Ta rääkis, kuidas ta viidi Saksamaale ja seal ühe pere juures elas. Eriti kõnekas oli see, et Saksamaal on siiamaani elus üks sõbranna, kellega ta seal kohtus. See sõbranna on saja-aastane. Vahel nad helistavad teineteisele.
“Siis ma räägin talle, milline paistab maailm esimeselt korruselt, ja tema räägib, milline on maailm viiendalt korruselt,” sõnas ta. Saksa keelt valdab ta jätkuvalt. Eriti südamlik oli see, kui ta usaldas mulle, mida ta oma pikas elus kahetseb. Nii näiteks on 101 aasta vanusel proual jätkuvalt hinge peal see, et ta ei öelnud kunagi oma tädile “ema”. Olgugi et just ema rolli see tädi tema elus täitis.
“Ma tean, et ta ootas seda minult, aga ma ei kutsunud teda kunagi emaks,” rääkis ta. Seda öeldes ta hääl värises ning pisar oli silmas.
Küllap on ta seda mõtet oma peas veeretanud juba aastaid ning teistelegi sellest rääkinud, kuid minule mõjus see väga vahetult. Proua lood tundusid tõelise varamuna ja pakuksid kindlasti huvi ka ajaloolastele.
Kui ma mõtlen hooldekodu elanike peale, tekib nende vastu austus. Nad on elanud pika elu ning näinud erinevaid aegu. Nad on andnud oma panuse ühiskonna arengusse, käinud tööl ning kasvatanud lapsed suureks. Ka kõige raskemad perioodid on nad üle elanud ning vähim, mida me nüüd teha saame, on kuulata nende lugusid ning võtta õppust.

Lapselapsed on kallid

Päeva vältel oli vahva jälgida, mida sealsed elanikud kalliks peavad. Paljud olid voodi kõrvale asetanud lähedaste pildi. Enamasti olid fotodel lapsed ja lapselapsed. Kusjuures oma järeltulijatest on nad alati valmis hea meelega rääkima. Ja eriti uhked olid nad just oma lapselaste üle. Oma lapsed on ka muidugi vahvad ja toredad, aga kui jutt juba lapselaste peale läheb, pole sellel otsa ega äärt.
Nii ma õppisingi ühe sealse proua tütrepoja Mattiase kohta väga palju. Sain teada, et ta õpib Tartus kiirabiauto juhiks, aga praegu viibib ajateenistuses kaitseväes. Kui ta nädalavahetuseks sealt välja lubatakse, käib ta vahel Kuusikul vanaema külastamas. Kaasa võtab ta viinamarju, mandariine ja mahla. Sellised külaskäigud on alati nädala tipphetked, mida pikalt oodatakse ning mis alati liiga kiiresti mööduvad.

Viktoriin

Olime enne minu külaskäiku kokku leppinud, et koostan ning viin sealsetele elanikele läbi viktoriini. Tundus vahva mõte. Niisiis koostasingi viieteistkümnest küsimusest koosneva mälumängu, mille eesmärk oli lihtsalt meelelahutust pakkuda. Tegelikult see polnud üldse lihtne ülesanne. Seadsin endale sihiks, et mõned küsimused oleksid keerulised, aga teised võrdlemisi lihtsad. Minu eesmärk ei olnud kindlasti teadmiste kontroll, vaid pigem tekitada pisut elevust.
Näiteks üks küsimus oli Hiina lipu värvide kohta. Õige vastus oli muidugi punane ja kollane ning sellele ka vastust teati. Tõin sisse ka muusikaküsimuse. Panin telefonist mängima laulu “Mis värvi on armastus” ning küsisin laulu esitajat. Nagu selgus, oli see lihtne küsimus, sest kõik teadsid, et seda laulab Uno Loop.
Mõtlesin veel veidi nostalgiat sisse tuua. Hakkasin ette lugema tsitaati ühest tuntud eesti filmist ning küsisin, mis filmiga tegemist on. Tsitaat oli selline: “Ütle talle, et me oleme Tallinnast. Muidu ta mõtleb, et kust me siia tulime. Tallinnast. Ütle talle, et me maksame, mis sa kokutad! Ütle talle, et me oleme nõukogude inimesed, et me maksame. Saad aru, ütle, et me oleme Tallinnast ja me maksame.” Ka see küsimus oli liiga lihtne ning kõik teadsid, et õige vastus on “Siin me oleme”.
Võtsin ette teisegi tuntud filmi ning sealt pärineva tsitaadi: “Nööbid on ära. Mis nööbid? Saapa nööbid, noh. Vahest viisid rotid ära. Meil viisid kapsaraua ära ega toonudki tagasi. Kuule, rotid ei jõua kapsarauda liigutadagi, veel vähem ära viia. Aga vahest oli neid mitu.” Ma ei jõudnud esimest ridagi lõpuni lugeda, kui juba hõigati üle saali, et see on “Kevadest”.
Viimased viis küsimust ei olnudki niivõrd teadmiste peale, vaid pigem mõtteharjutus. Lugesin ette viis kuulsat nime ja uurisin nende arvamust, kas saja aasta pärast ka neid veel tuntakse või enam mitte. Need viis nime olid: Lennart Meri, Helgi Sallo, Jõuluvana, Andrus Veerpalu, Mihkel Raud. Üldiselt arvati, et küllap Lennart Meri ja Jõuluvana on veel tuttavad, aga ülejäänud küll mitte. Kui olin kõik küsimused ette lugenud, sain veel lõpuks noomida ka, et neid oli nii vähe. Oleks võinud olla rohkem.
Viktoriin läks sujuvalt üle “Kuusiku karaokeks”, kus tegevusjuhendaja Kaie Kensap pani YouTube’ist eestikeelsed laulud mängima ja kõik kaasa laulsid. Nagu selgus, on nad ka “Mis värvi on armastust” varem üheskoos laulnud. Samuti viib Kensap neile läbi tantsutunde, et muusika saatel oma keha liikuma panna. Eks ikka selleks, et end liigutada nii palju kui võimalik. Sinna on kohale tulnud ka need, kes muidu ratastoolis istuvad. Tantsida saab ka ainult ülakeha liigutades.
Ühiseid tegevusi on hooldekodu elanikel teisigi. Nii näiteks tähistatakse üheskoos tähtpäevi. Vabariigi aastapäevaks valmistati kiluvõileibu ning naistepäevaks valmis küpsisetort.
Need viis tundi, mis ma Kuusiku hooldekodus Villa Alfred veetsin, jäävad minuga kaasas käima ka edaspidi. Seal elavad sõbralikud ja hoolivad inimesed, kes on näinud oma elus nii paljut ning tahavad seda nüüd edasi anda. Hetked nendega koos diivanil istudes ja neid kuulates on tõesti hindamatud. Just seetõttu vanades kultuurides eakaid inimesi austatigi – nemad kannavad endas hoiakuid ja teadmisi, mis on aidanud elu rasketest hetkedest läbi tulla.