-0.1 C
Rapla
Esmaspäev, 22 apr. 2024
LisalehtKUKITEMUKIKäsitöölane: Kultuurilisest hulktahukast rahvariietega juhtunud äpardusteni välja

Käsitöölane: Kultuurilisest hulktahukast rahvariietega juhtunud äpardusteni välja

Üks neist, kes oma hinge ja südame pühendas rahvakultuurile, sealhulgas rahvarõivastele, oli nende uurija Igor Tõnurist, kelle sünniaastapäeval 11. veebruaril toimus Rakvere kultuurikeskuses “Rahvarõivapäev Rakveres” koos konverentsiga.

Tänavune ja järgmine aasta on Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt nimetatud rahvarõivaste teema-aastaks. Käsitöölane on aastate jooksul rahvarõivastest palju kirjutanud, kuid selle teemaga saab alati veel laiemaks ja sügavuti minna. Rakvere rahvarõivapäeva ettekannetest on enamik järelvaadatavad Virumaa rahvarõiva nõuandekoja lehelt. Alljärgnev tekst on neist väike kokkuvõte.

Inimestest ja kassidest hooliv kultuuriline hulktahukas

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu aujuht Liivi Soova kõneles Igor Tõnuristist kui rahvarõivateema eestkõnelejast. Soova meenutas isiklikke kokkupuuteid Tõnuristiga, mis näitasid, et inimesena oli ta ääretult hooliv ja märkav. Tal oli kombeks teha justkui möödaminnes kingitusi. Näiteks 1994. aastal valmistas ta koos Silja Nõuga Soovale oubi koos seletuskirjaga, mis see on. Pärast märsikonkurssi valmistas talle aga märsi ja kui Soova kord mainis, et tal on paar vana raamatut kadunud, ostis Tõnurist talle antikvariaadist uued asemele.
Tähelepanuväärne on asjaolu, et sealsamas saalis, kus tänavune rahvarõivapäev toimus, oli aastal 2000 päris esimene rahvarõivapäev. Soova, Silja Nõu ja Tõnurist rääkisid seal rahvarõivastest ja panid sellega aluse rahvarõiva suuremale nõustamisele Eestis.

Folklorist ja kultuuriloolane Marju Kõivupuu oli oma ettekande pealkirjaks pannud “See Tõnuristi Igor oli kiekim mies…”. Kõivupuu tunnistas, et näputööga tal nii tugevat sidet ei ole kui saalis olevatel pärandihoidjatel, kuid Tõnuristiga sidusid teda pikaaegsed sõprussidemed. Tema räägitud lood maalisid isegi sellisele inimesele, kes Tõnuristi ei tundnud, tõeliselt eheda ja elava pildi silme ette. “Igor oli kultuuriline hulktahukas, kui lubate nii öelda,” sõnas Kõivupuu, kuna kõiges, millega ta tegeles, oli ta hea või lausa suurepärane.
“Nagu teame, oli Igori suhtumine rahvarõivastesse püha ja ikooniline. See detailitäpsus ja viimistletus viimse vurrukarvani väljendas sügavat lugupidamist selle vastu, mida eelnevad põlved on loonud,” lisas Kõivupuu. Sama austus väljendus ka Tõnuristi enda riietuses, mis oli alati detailideni paigas. Kõivupuu näitas ühte pilti, mis tehtud folklooriüritusel, kus sadas vihma. “Teised nägid vettinud ja sorgus välja, aga Igor nägi kogu aeg välja, vaatamata sellele, missugune tuul ja padukas väljas oli, nagu oleks ta äsja soojast puhtast toast välja astunud, pori talle külge ei hakanud.”
Kõivupuu meenutas, kuidas pärast Tõnuristi lahkumist potsatas tema postkasti kaks iluninarätikut, mis olid Tõnuristi käsitöö. Selleski valdkonnas ei teinud ta järeleandmisi, tema näputöö oli alati ilus ja puhas. Baltica pärimuspidudel suutis ta alati jälgida, kuidas rühmad on riietunud, mida saaks selle juures paremini teha (ja oli oma tagasisides alati aus), mis tantsumuusika on valitud ja kuidas on koostatud tantsukavad.
Tõnuristil oli ka suur huvi maailma vastu ja keeltes oli ta keskmisest andekam. Tal oli tohutu huvi soomeugri rahvaste kultuuride vastu ja Tõnuristi kogutud materjale on rahvaluule arhiivis päris palju. “Igorit huvitas rahvakultuuri ehe elu, sest rahvakultuuri antakse sageli edasi liiga klantsitult, üleromantiseeritult,” sõnas Kõivupuu.
Vähem teatakse Tõnuristi kohta seda, et ta oli vabaõhumuuseumi kellamees ja sellestki rääkis ta omale iseloomuliku põhjalikkusega. Kõivupuu rääkis ka, et lähestikku elades sattusid nad tihti muuseumist koos koju jalutama ja tänu neile jalutuskäikudele suudaks ta rahvale teha Põhja-Tallinna ekskursioone, kuna ka sellest paigast olid Tõnuristil rikkalikud teadmised.
Tõnuristi ja Kõivupuud ühendasid veel laulmine, sarnane huumorisoon, armastus karulaugu vastu ja asjaolu, et mõlemad olid staažikad kassiomanikud, kes tundsid teineteise kasside käpakäigu vastu siirast huvi. Isegi oma elu lõpupäevil uuris Tõnurist Kõivupuu kassi tervise kohta ja rõõmustas, et tema enda kass Frodo leidis uue kodu vabaõhumuuseumis.
“Niimoodi kord aga on, et iga inimese aeg saab kord otsa. Ma arvan, et Igori pärand väärib ja vajab avastamist, teadvustamist ja temast tuleb rääkida ning täna on üks selline päev, kus teeme seda väga põhjalikult, ja usun, et talle oleks see väga meeldinud.
Vaatasin sõnastikust järele, see “kiekim mees” tähendab natukene edevat, väljapeetud riietuses, enda eest hoolitsevat meest. Igor oli kindlasti nähtus omas ajas. Tema kingad meie rahvakultuuri väljal on muljetavaldavalt suured. Kingi ta küll ei kandnud, tal olid saapad. Nendesse saabastesse astumine nõuab meilt julgust ja väga sügavat haritust. Aga me saame selle poole püüda, lugedes, uurides arhiive ja püüdes end arendada,” rääkis Kõivupuu.

Hea praktik on hea uurija

Enese harimiseks ja arendamiseks on üks paremaid võimalusi ülikoolis käia ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia programmijuht Ave Matsin rääkiski rahvarõivaste ja ülikooli seostest. Ettekande alguses kõlas aga laul Namiibia folkloorirühma esituses.
Matsin rääkis, et eelmisel sügisel osales ta Namiibias pärimusele pühendatud konverentsil ja esinejate riideid vaadates jäi silma, et need olid väga eriilmelised ja esialgu tundus see juhuslik. Kuid Namiibias on palju hõime ja igal hõimul on oma keel ja omad rahvariided. “Kui vaatame rahvarõivast kui sellist, siis see on suur kogukondlik kokkulepe, mida me peame rahvarõivasteks ja mida mitte. Erinevates kogukondades võib olla see täiesti erinev ja kui mõelda Namiibia peale, siis seal on küll ühesugune kolonialistlik ajalugu ja kliima, aga hõimudel on erinevad kokkulepped,” sõnas Matsin.
Kuna rahvarõivamaailm on keeruline, oleks vaja, et sellega ka kõrghariduse tasemel tegeletaks. Eestis on selline koht Viljandi Kultuuriakadeemia, kus esimese pärandtehnoloogia õppekava loomisest sai 30 aastat. Selle õppekava sees on tekstiiliõpe, ehitus, metallitöö ja kõige uuemad, n-ö beebikingades on praegu ringtehnoloogia erialad. Kokku õpib praegu Viljandis pärandtehnoloogia õppekavasid 150 üliõpilast.
“Kuigi see tundub kummalisena, on meie jaoks kõige olulisemad praktilised oskused. Tartu Ülikooli all olles on vaja olnud enesekehtestamist, selgitamist, miks meil heegeldamine ja tikkimine õppekavas sees on. Praeguseks on tasakaal praktilise ja teoreetilise vahel leitud. Selleks, et võimalikult hästi uurida, on ülioluline selle praktilise poole, tehnoloogiate ja materjalide väga hea tundmine, sest kui vaatame asju pealtpoolt, siis me ei saa neist väga palju aru,” rääkis Matsin.
Ülikoolis on oluline teaduse pool ja sellega on ka Viljandis pikalt tegeletud. Matsin sõnas, et soomlastelt on nad laenanud käsitööteaduse, mida soomlased mõistavad laiemalt, kultuuriakadeemia õppekavade kontekstis tähendab see praktikapõhist uurimist. “Kui sa oled osav praktik ja uurid midagi, siis su uurimisküsimused ja uurimistulemused saavad inspiratsiooni su praktilistest oskustest ja tänu sellele ka sinu uurimistulemused on erinevamad kui näiteks folkloristidel või etnoloogidel.”
Kümme aastat tagasi hakati välja andma käsitöö teadusajakirja Studia Vernacula, mille enamik artikleid on vabalt kättesaadavad. Palju on seal rahvarõivastega seotud artikleid ja sealt leiab ka Tõnuristiga tehtud intervjuu, kuid huvitavat lugemist leiab sealt ka käsitööst kaugem inimene.
Oma ettekande lõpetuseks tõi Matsin näiteid uurimustöödest, eelkõige magistritöödest. Näiteks on esimese lennu magister Anu Pink, kes uuris silmkoeliste sukkade ja sokkide kudumise tehnoloogiaid, andnud selle kohta välja raamatu.
Tema kohta võib poolnaljaga öelda, et ta on sokikannamagister, aga näiteks Age Raudsepp on kurrumagister, sest ta uuris kurrutamise tehnoloogiaid ja katsetas, milliste kaasaegsete materjalidega on neid võimalik teha. Uuritud on ka metallniplispitside levikut ja materjale, millega neid rekonstrueerida (Angeelika Nöps), kombineeritud pistetega tikitud pinnakirju (Kadi Vingisaar), seto niplispitsi (Signe Anderson), seto naiste peavöö algupäraseid punumisvõtteid (Lüüli Kiik), Lõuna-Läänemaa lapilisi rahvarõivaseelikuid (Liis Luhamaa), nööpliistuga rahvarõivaseelikuid (Tiina Kull), Muhu naiste vammuste lõikelist arengut (Merli Mänd) jne.
Lõpetuseks mainis Matsin, et 11-s rahvarõiva nõuandekojas on kõigis mõni Viljandi vilistlane nõustajaks ja osa kodasid ongi nende loodud.

Vadjalastest poluvernikuteks

Iisaku muuseumi direktor Mari Oolberg ja peavarahoidja Liivi Mölder rääkisid 11. sajandi esemelistest leidudest Iisaku muuseumis. Oolberg sõnas, et Alutaguse kandi esimesed asukad olid hoopis vadjalased. Maa on seal metsane, soine ja seda ilmestavad kriivad, mida võib nimetada sisemaisteks luideteks, nii et vadjalased pidid hakkama saama rasketes oludes.
6 km kaugusel Iisakust asub Eesti suurim kääbaskalmistu, kus on tehtud kaevamisi ja sealsed leiud tõendavad, et seal elasid vadjalased. Oolberg rääkis mõningatest ehetest, mis sealt leitud. Meestelt leiti näiteks tagasihoidlikke kette, millel hõberaha otsas, ja sõrmuseid. Naiste ehted olid aga klaashelmed ja ühtede siniste klaashelmeste kohta on Iisakus, alevis sees, kus sellise leiuga haud asus, ringelnud legend, et kõrtsmiku tütar oli lapseootel, aga polnud abielus ja seepärast ei lubatud teda tuppa, nii et ta külmus surnuks koos vastsündinud lapsega.
Leitud on ka spiraaltorukestest ehteid ning täpselt ei teatagi, mis eesmärki need kandsid. Samuti kanti oimurõngaid, mida mujalt väga leitud pole, ja väikseid kuljuseid. “Mõnel naisel olid ka noatupe küljes pisikesed kuljused. Kujutage ette – pime mets, sügav laas ja ilus naine läheb allikale pesema, need kuljused vaikselt tilisemas. See on ilus kujutluspilt,” sõnas Oolberg.
Ühel hetkel hakkas elanikkond segunema ja vadjalased proovisid rääkida nii eesti, vene kui ka vadja keelt. Neile hakati peale suruma ka õigeusku, teatud hüvedega. Iisakus aga ei olnud õigeusu kirikut ja käidi luteri kirikus, nii et tekkisid poolusulised ehk poluvernikud. Andes jutujärge üle Liivi Mölderile, sõnas Oolberg nii, nagu poluvernik oleks öelnud: “Mina menep nüüd minema.”
Liivi Mölder keskendus oma jutus kääpast leitud tekstiilileidudele. Näiteks on sealt välja tulnud 12.-13. sajandist pärit kindakatke, mis kootud varrastel ja on teadaolevalt Põhja- ja Ida-Euroopa vanim varrastel kootud kinnas. Ühe teise, nõelkinda katkega koos on aga leitud põdrakarvu, mida ilmselt kasutati kinnaste tugevamaks ja veekindlamaks muutmiseks.
Riietuse kohta tõi Mölder välja eripära, et kui muidu on rahvariietes palju lilltikandit, siis poluvernikute käistel olid geomeetrilised tikandid. 19. sajandil oli nende riietuse üks osa ka linane särk, mille ülaosa oli kootud peenemast linasest kangast ja õlamuster oli sisse kootud korjamise teel. Särgi alumine pool oli aga takusemast kangast.

Juurikata inimese identiteeti toetab etnodisain

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia kultuuripärandi loovrakenduste magistri õppekava programmijuht Kristi Jõeste rääkis rahvarõivastest ja moest. Põhjus, miks ta ise on jõudnud etnomoe juurde, on selles, et Eestis on palju neid, kellel pole seda oma n-ö juurikat. Ta isa on küll Puhja kihelkonnast, kuid ühtegi sealset sugulast ta näinud ei ole, ja teine pool tema suguvõsast tuleb Ingeri-Soomest. Jõeste vanaema jõudis sealt Setomaale ja abiellus ukraina-moldaavia juurtega lenduriga.
“Ma ei tunne sellist juuretunnet, et tahaks mingi koha rahvarõivaid omale teha. Mu vanemad kohtusid üldse Raplas, aga mul pole sidet selle kohaga,” sõnas Jõeste, lisades, et seepärast on ta hakanud otsima viise, kuidas endas rahvuslikku identiteeti üles ehitada.
Jõeste sõnas, et etnomood sai alguse juba 20. sajandi alguses ja vahelduva eduga on moelavad olnud etnotemaatikast inspireeritud. 2015. või 2016. aastal hakati aga rääkima kultuurilisest omastamisest. “See on nähtus, kus teiste kultuuride, põlisrahvaste väljendusviiside ülevõtmine toimub ilma süvenemata nende loosse, austuseta ja selle taga on ärihuvid. Probleem ei ole tingimata majanduslik, vaid ka eetiline,” selgitas Jõeste.
Sellist laenamist ja inspireerumist saab aga teha ka teadlikult väärtustades ja koostöös kogukonnaga. “Sellest ei piisa, et olen eestlane ja laenan näiteks setodelt, kihnlastelt, nagu 10 aastat tagasi võis. Tuleb minna ja küsida, et mis te arvate, teeks midagi koos. Kõige leebem on oma juure tõlgendamine. Oma pere või kihelkonna pärandiga on sul moraalne õigus teha, mis meeldib.”
Neile, keda teema sügavamalt huvitab, soovitab Jõeste uurida Facebooki lehte Give Credit, mis uuris üle kogu maailma juhtumeid, kus kuulsad moemajad on otseselt kopeerinud põlis- ja vähemusrahvuste etnoelemente. Positiivsetest näidetest, kuidas tuleb käituda, tõi Jõeste välja meie moekunstniku Katrin Kuldma, kes tegi koostööd muhu tikkija Anu Kaburiga.
“Kui hakata üle tooma rahvarõivaste elemente, stiliseerida neid, siis Viljandi tudengite pealt näen, et see on kallis töö, head materjalid peavad olema. Seda saab teha näiteks aeglase moe väärtusmudeli abil, mis on sarnane sellega, mis sada aastat tagasi veel toimis – midagi ei läinud raisku, ise tehti, kasutati häid materjale ja lõikeid, vaadati, et värvid püsiks. Nüüd tuleb tegelikult samamoodi kliendi jaoks läbipaistvalt ära seletada, et pole kasutatud Hiina tööjõudu, vaid tehtud kohapeal, heades töötingimustes.
Osale meeldib, et see on käsitöö, pole masstoodang, keegi on seda oma käes hoidnud, nii et võib tootele lausa seerianumbri panna. See tõstab toote väärtust. Meie enda lood ja pärand on see, mida saame jutustada selle aspekti läbi, kultuurilise kestlikkuse väärtus on selle juures. Kultuuriline kestlikkus on see, läbi mille saame selliseid esemeid väärikama tasu eest müüa,” sõnas Jõeste, andes teemast huvitunutele soovituse uurida Piret Pupparti raamatut “Eesti rahvarõivas ja mood”.
Rahvarõivapäevale pani lustaka punkti rahvatantsija ja ajakirjaniku Rein Siku ettekanne „Miks rahvarõivis neiu parteijuhi ees lahti riietus, kuidas Seppade tants ähvardas väljaku põlema panna… ja muid uskumatuid lugusid rahvariidekandjast rahvatantsija argipäevast läbi poole sajandi“. Seda ettekannet soovitan soojalt ise kuulata, eriti aga neil, kellel endal mõni äpardus rahvariideid kandes juhtunud. Äratundmisrõõmu peaks sel juhul jaguma küll.
Siku jaoks hakkas rahvariietega juhtuma aastal 1996, kui ta oli koos abikaasaga kutsutud maavanema vastuvõtule. Sinna läksid nad rahvariietes ja kohe sattus ta küsimuste tulva alla, kas nad hakkavad nüüd esinema, neil ju tööriided seljas. Pärast seda on ta kogunud lustakaid lugusid, kuidas väga valel ajal otsustab seljast lahkuda oluline riideese, käriseda mõni õmblus jne. Lugude lõpetuseks soovis Sikk: “Hoidke oma tanud, paelad ja sukad kõik õige koha peal.”

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare