-0.1 C
Rapla
Esmaspäev, 22 apr. 2024
LisalehtKoduloolaneKoduloolane: Minu lapsepõlv Siberisse küüditatuna

Koduloolane: Minu lapsepõlv Siberisse küüditatuna

Sirje Tarve

Möödumas on 75 aastat ajast, mis puudutas peaaegu igat Eesti peret, päevast, mil küüditati ligi 22 000 eestlast kaugele tundmatule maale, kus temperatuur langes talvel kuni -54°C ja suvel tõusis kuni +33°C-ni – see oli Venemaa Siber.

Meie pere elas tol ajal Rapla ligidal Kodilas, Raka külas Tori talus. 25. märtsi hommikul 1949. a sõideti veoautoga meie hoovi. Autokabiinist väljus mundris kõrgema auastmega sõjaväelane ning kastist hüppas maha veel 3-4 sõdurit. See oli hommikul umbes kella 6 ajal, meie ema toimetas sel ajal laudas oma loomi. Köögis oli ahi kütte pandud ja ahju ette olid leivad kerkima seatud. Tagatoas magasime meie – õde Ande, kes oli 10-aastane, ja mina, 4-aastane. Isa Martin Tammiku oli kohusetundliku taluperemehena läinud Järvakandi metsa riigile puid langetama. See töö oli tol ajal taluinimestele kohustuslik.
Ohvitser astus koos sõduritega ema juurde lauta, võttis paberi välja ja luges ette, et meie pere kuulub väljasaatmisele selle alusel, et isa ei nõustunud võtma vastu kolhoosi esimehe kohta ja järelikult oli isa riigivastane. Lisaks veel ka see, et talus peeti saksa ajal kahte vene vangi ja et talus oli rehepeksumasin. Tegelikult kuulus rehepeksumasin hoopiski külaseltsile, mille eesotsas isa oli. Ema puhkes nutma ja küsis, kas ta võib lehma lõpuni ära lüpsta ja siis ka leivad ahju panna. Talle anti kaks tundi aega ja öeldi, et võtta kaasa kümne päeva toidumoon ja soojemad riided.
Õnneks olid saabunud autos ka kaks meest külast, kes puistasid vooditest võetud madratsid tühjaks ning toppisid sinna sisse riideid. Uuriti ka isa kohta, aga ema ei öelnud neile tema kohta midagi, seega isa jäi maha ja oli sunnitud end varjama Kodila metsas kolm aastat. 1952. a kevadel teatas üks äraandja, sama mees, kes tegutses ka selle nimel, et meid kulakuks tehtaks, valda, et teab, kus Martin Tammiku end varjab. Kaksteist sõjaväemasinat saadeti tookord isa kinni võtma, kolmeteistkümnes oli Punane Rist, kuid otsimine osutus tulutuks.
Meid ja veel mitu pere sealtkandist viidi Rapla vallamajja, kus olime kolm ööd-päeva. Sealt edasi viidi meid Ülemiste raudteejaama, kus oli ešeloon valmis ja mis koosnes 63 vagunist. Meie olime vagunis nr 44. Vagunis olid kahekordsed narid, keset vagunit üks raudahi e bursuika ja nurgas üks ämber ehk parask.

Sõit tundmatusse läks lahti

Sõit sihtkohta kestis umbes 3 nädalat. Sõidu ajal toodi üks kord päevas supi moodi vedelikku. Vett käidi ise valvurite saatel jaamades toomas. Ka kütte jaoks puid või oksi korjati peatustest. Vajaduste rahuldamiseks tehti eripeatus kohas, kus oli suurem lagendik. Lagendik ümbritseti sõduritega ja kõik, nii noored tüdrukud ja ka vanad, pidid oma hädad ära tegema sõdurite valvsa pilgu all. Teel tabas paljusid verine kõhutüüfus. Surid põhiliselt vanad ja lapsed. Hommikuti, kui käis loendus, tõsteti surnud vagunitest välja. Mäletan, kui meie vagunis suri üks väike tüdruk. Tema ema pani ta kartulikoti sisse ja õmbles kotisuu suurte pistetega kinni. Too ema nuttis tohutult, kuid aeg ei halastanud talle. Seda, kuhu need surnud pandi, ei teagi.
Meie emal olid õnneks kaasa võetud mõned küüslaugud. Mäletan, kui vastumeelt see oli, aga kuidagi me õega need ära sõime ja seega halvimast pääsesime. Vagunis juhtus olema ka vembutajatest noormehi ja nii juhtus ka ühe poisiga, kel kõht lahti oli. Ta oli oma sõbrapoisiga ülemisel naril, mis oli just akna kõrgusel. Sõbrapoiss jälgis, kui rong hakkas liikuma ja kamandas kõhuvalus sõpra, et “päästa nüüd” ja poiss laskis aknast minna, mis tulema pidi.
Sõit kulges põhiliselt öösiti, päeval seisime raudteejaamades kõrvalteedel, et läbi lasta teised rongid. Mida lähemale sihtpunktile me jõudsime, seda sagedamalt hakati vaguneid lahti haakima.

Jõuame pärale

Meie jõudsime Tšerepanovo raudteejaama, kus raudtee ära lõppes. Sealt edasi viidi meid veomasinatega Masljaninosse, tee oli umbes 60 kilomeetrit pikk, sõit kestis kaks päeva. Kaks ööd olime lageda taeva all, kuni jõudsime Masljaninosse – tol ajal algas just teede lagunemise. Meid majutati kultuurimajja, kus magasime põrandal üksteise kõrval. Eestlased nimetasid seda orjaturuks.
Mingil ajal hakkasid sinna tulema kolhooside esimehed, kes valisid endale tugevamad pered töö jaoks. Kuna meie pereks oli ainult ema ja kaks last ja selliseid peresid oli seal veel, siis meid määrati metsalangetamise punkti Aštakki. Selleks, et sinna jõuda, pidime sõitma veel 37 kilomeetrit. Masljaninost voolas kevadeti läbi võimas jõgi Berd, meie saabudes oli just jäämineku aeg. Meid viidi üle jõe paatidega, kus vesi pritsis üle ääre sisse, seega see oli väga kole ja hirmus sõit.
Teisel kaldal ootas meid linttraktor suure reega. Regi vajus tihti servani porisse. Oli ka seda, et haagis läks katki ja traktor sõitis reeta nii kaua üksinda edasi, kuni traktorist märkas, et oleme kadunud. See oli väga raske ja kurnav rännak. Aštakki jõudes jagati meid kahte elamusse – üks oli muldonn, mis olevat sõja ajal kuulunud partisanidele, ja teine, uuem hoone, oligi vist meie jaoks ehitatud.
Meie pere pandi muldonni, kokku oli meid seal seitse peret. Ülejäänud majutati barakki, mille ühes otsas elas miilits, kes meid siin valvas. Meie muldonni katus oli nii läbi, et sulavesi jooksis otse asemele. Emal oli kaasas üks isa vihmamantel ja see siis kaitses meid veidi.

Eestlaste ehitatud laut Siberis, kus ema Aliide töötas.

Töö- ja elamistingimused

Aštakis pidid täiskasvanud langetama metsa, millest osa parvetati mööda jõge minema. Suvel saeti ja lõhuti puuklotse. Klotside virnastamisest pidid võtma osa ka suuremad lapsed. Klotse valmistati autodele, mis liikusid seal puugaasiga. Metsatöö ei olnud kerge. Meie emal olid maohaavad ja raske tööga läksid haavad lahti ning tekkis verejooks. Ema kaotas kaalust palju ja jäi nõrgaks.
Meie muldonnis elas ka perekond Maandid: peremees ja perenaine, poja Arno naine kahe tütre Ella ja Vaikega. Nad küüditati Arno (Arnold) venna Helmuti pärast, kes oli Eesti Riigikogu sekretär ning kes põgenes 1944. a paadiga välismaale. Vend Arno oli mõne aja vangis ja tuli siis perele järele, selleks ajaks oli juba tema isa, kes sai kõhutüüfuse, surnud ning ema oli läinud ka kohe järgi. Meie muldonnis suri esimesel aastal neli eakat inimest.

Meid kolitakse kolhoosidesse

Pärast üheaastast Aštakis olemist, kui metsalangetamise punkt lõpetas tegevust, s.o 1950. a, hakati eestlasi saatma välja lähedalolevatesse küladesse ehk kolhoosidesse. Meid viidi hobuveokiga kevadel Išõrakki.
Išõrakki tuli 30 peret, kokku 99 inimest, kelle hulgas 30 alaealist last. Algselt kandis Suur-Išõrak kolhoos Prožektori nime, hiljem Hruštšovi nime. Inimesed majutati elama mahajäänud majadesse, mitu peret koos. Meie saime algselt ulualuse ühe vene perenaise juurde. Mõne aja pärast tahtis perenaine oma tuba tagasi saada, mille tõttu ema pöördus ülemuste poole, kuid need vastasid, et eestlased on rikkad ja sellepärast ongi tehtud kulakuteks, seega ostke endale ise elamine. Ema aga ei teadnud rikkusest muud, kui vaid kahte last. Pärast seda saime ühe teise perega koos elamise ühes vanas majas, mis kubises prussakatest ja lutikatest.
Kui meie isa kolm aastat hiljem meile Siberisse järgi tuli, siis sai ta ühe igavesti vana ja viletsa hüti. Maja oli nii vilets, et sead käisid akna alt sees. Isa tegi seal veidi remonti ja me võisime sisse kolida. Seal elasime kuni Eestisse tagasitulekuni 1961. aastal. Majas oli üks köögimoodi ruum, milles vene ahi. Ema ei julgenud seda kütta, sest selles olid suured praod. Põhiliselt kasutasime pliiti, mis soojendas ühtlasi ka meie “magamistuba”.
Talveti oli ikka väga külm, sest temperatuur õues langes isegi kuni -54°C, lisaks ka tohutud tormid koos rohke lumega. Meie toas oli talvel nii külm, et hommikuti ei saanud nägu pesta, sest vesi oli jääs. Talveti raiuti jõele pikad rennid, kust inimesed ja loomad said endale vett. Ka farmiloomad aeti kõik talvel välja jõele jooma. Alles hiljem, kui ehitati pumbajaam, hakkasid loomad saama vett laudast. Meie ema tõi koju vee kaelkookudega, mille otsas kaks ämbrit.
Esimesed 3 aastat olid ikka väga rasked. Inimesed palka praktiliselt ei saanud. Osa palka maksti oblikatsioonidega – need oli ette nähtud riigi ülesehitamiseks. Kui Eestisse tulime, siis oli meil terve kartulikotitäis neid kaasas. Hiljem, kusagil 70-80ndatel, sai ema isegi mingi väikse kopika ikka nende eest, aga see vahetus kestis pikki aastaid.
Minu ema Aliide Tammiku töötas Siberis vasikatalitajana üle 10 aasta ilma ühegi vaba või haiguspäevata, kõik pidi ära kannatama. Tööpäev algas hommikul kell 5.30, ennelõunat jooksis ema korraks koju ja tegi midagi süüa. Põhitoit oli meil ikka kartul ja kaste. Pärast seda tõttas jälle tagasi farmi, sest vasikaid joodeti-söödeti kolm korda päevas. Ka sõnniku vedas talitaja suure presendi sees seljas välja. See oli väga raske töö. Vanemas eas jäi ema meil küüru.
Ta oli väga kohusetundlik ja tubli naine, selle eest sai ikka preemiaid, kiituskirju ja diplomeid ka, hiljem kingiti isegi kleidiriiet. Kui ema 1960. a vabaks sai, siis kolhoosi juhatus ei tahtnud kuidagi teda ära lasta, talle pakuti koguni kolhoosi esimehe kohta, kuid ema muidugi keeldus.

Nn külapilt eestlastest Siberis – ühel pildil koos peaaegu kõik ühe küla eestlased. Foto: erakogu

Isast ka

Kui meie pere oli ära viidud, siis ei teadnud isa sellest midagi. Õnneks üks isa tuttav võttis vaevaks ja läks talle Järvakandi metsa sõna viima, et tema peret ei ole enam ja parem kui ta ennast ei näitaks. Isa varjas ennast tuttavate juures küünides, tegi neile küttepuid, niitis heina ja punus korve. Vastutasuks tõid inimesed talle süüa. Kuna käisid jutud, et pered tulevad sügiseks tagasi, siis tegi isa ka meile heina ja puid. Sügis tuli, aga meie mitte.
Ilmad läksid järjest külmemaks, siis otsustasid ühe sõbraga, et peab metsa onni tegema. Isa elas selles onnis kolm aastat üksinda. Külas teati, et sealkandis on kaheteistkümneliikmeline metsavendade punker ja meie isa arvati olevat selle grupi pealik, mis tegelikult nii ei olnud. Metsas korraldati tihti haaranguid, kuid isa jäi kättesaamatuks. Elu punkris ei olnud kerge. Ta pidi elama pideva kartuse all ja tihti ka söömata, eriti talveti, sest ei tohtinud ju jälgi lumele teha. Tihti jagas oma öösiti toodud vett konnadega, sest pimedas ei näinud, mis sinna ämbrisse sattus.
1952. a kevadel läks isa elu üsna kuumaks, tehti suur haarang, pärast mida pidi isa lahkuma, sest kohalikud, kes teda toitsid, ei saanud enam abistada. Isa otsustas tulla meile Siberisse järgi kui ema vend, kes tuleb õe perele külla. Teekond Siberisse kestis ligi kuu. Ta liikus põhiliselt kaubarongidega ja jalgsi. Meie juurde jõudes oli isa organism nii kurnatud, et ta ei suutnud füüsilist tööd teha.
Külastamise aeg meie juures hakkas lõppema, kuid ta ei tahtnud Eestisse tagasi minna. Meie külas elas üks mees, Laiapea Aleksander, keda hüüti kulakute kuningaks. Isa pöördus tema poole palvega, et kuidas nii teha, et saaks jääda.
Mees lubas teda aidata, vajas ainult pudelit viina. Selle pudeliga läkski kuningas meid valvama pandud miilitsa juurde. Mis seal toimus, ei tea, aga mees tuli tagasi ja ütles: “Mart, sa võid jääda.”
Isa pandi alguses loomaaedu tegema ja kui ta juba veidi oli kosunud, siis sai temast puusepp tervelt üheksaks aastaks. Peaaegu kõikidele majadele tegi isa uued aknad ja uksed, kõigile, kes sel ajal surid, tegi puusärgid. Vabal ajal mängis isa malet ja kaarte. Oli lugupeetud mees. Ka isa sai pühadeks aukirju ja diplomeid ja vahel ka rahalisi preemiaid. Kui me 1961. a suvel hakkasime Eestisse tulema, siis tehti isale ettepanek, et ta astuks parteisse, kuid tühijutuks see ka jäi.

Eestlased tõstavad kolhoosimajandust

Elu seal külas, enne eestlaste tulekut, oli vist ikka väga vilets. Mehi praktiliselt ei olnud, sest enamus neist oli jäänud sõtta ja need, kes veel elavate kirjas olid, olid invaliidid. Kolhoositöö pidid ära tegema naised, kel kodus ootasid lapsed. Loomakasvatus oli ikka väga viletsal järjel. Õiget lauta ei olnud, lehmade nisad olid külmunud, sööta oli väga vähe. Söödeti ära isegi põhuga kaetud laudakatus. Enne karja väljalaskmist tiriti loomi köitega püsti.
Kui eestlased sinna saabusid, siis hakati kohe ehitama uusi lautu, eesti naised olid ka lüpsjateks. Sügiseks jõuti juba varuda vastav sööt, et sai kenasti uueks kevadeks loomad õue saata. Eestlane on tõepoolest väga töökas rahvas. Kolhoos Prožektor ehitatigi üles eestlaste kätega. Mitte ainult kolhoos, vaid eesti mehed panid sisse elektri, seda saadi algselt traktori mootori pealt, milleks oli nn Joss-500. Selle algatajaks oli Põlme Jaan oma poja Heinoga. Viljaveski tegi Põlme Alfred. Sepaks oli Pärt Bernhard. Saekaater pandi tööle. Nooremad mehed olid tublid kombainerid ja traktoristid.
Algaastatel pidid täiskasvanud käima üks kord kuus külanõukogus ennast näitamas ja allkirja andma, et oled olemas. Hiljem seda enam ei nõutud. Inimesed said vabamalt elada, hakkasid ise endile maju ehitama, kuid kodumaaigatsus jäi.

Elu hakkas edenema, aga koduigatsus jäi ikka

1953. a suri Stalin. Sellega tekkis eestlastele kerge lootus, et midagi hakkab muutuma. 1954. a said vabaks kuni 15-aastased lapsed. Mõne aasta pärast vabastati inimesed, kes olid saanud oma tehtud tööde eest medalid.
Lõhutud pered – üks pool elas Siberis ja teine Eestis – otsisid võimalusi kokku saada. Need, kes elasid Eestis, tegid vastava taotluse, mis vaadati nn organites läbi ja kui saadi luba, pääsesid küüditatud vabaks.
Meie pere oli Siberis 1961. aastani, sest vanemad tahtsid, et ma lõpetaksin 8-klassilise kooli, kuna olin seal üsna venestunud. Viimased kaks aastat enne Eestisse tulekut ei olnud sinna külasse jäänud ühtegi eestlasest last, mu vanemad olid pikad päevad tööl ja minul polnud enam kellegagi eesti keeles suhelda. Õde Ande tuli Eestisse peale vene keskkooli lõpetamist 1958. aastal.
Kohalikud olid väga selle vastu, et me ära läheme. Kui alguses olime ikkagi tõrjutud ja meid hüüti fritsudeks ning fašistideks, siis hiljem olime neile eeskujuks. Perenaised käisid küsimas, kuidas me saame suvel liha süüa, kuidas me seda soolame, kuidas naised need kaunid mustrid kinnastesse ja sokkidesse teevad, kuidas värvida lõnga jne.
Muidugi oli ka meil nendelt õppida. Vene naised olid targad, nemad valmistasid kõik ise. Tegid valmis vildid, oskasid parkida nahku ja sellest õmmelda kasukat ja suurt “tulupit”. Oskasid küpsetada väga hästi. Kui külas olid pulmad või muud pidustused, siis külanaised tulid kokku ja tehti mitmed kotitäied pelmeene ja igasuguseid väga häid küpsetisi. Peolaual olidki põhiliselt pelmeenid ja väga maitsvad küpsetised. Laual ei tohtinud ka olla nuga, sest tavaliselt lõppesid peod ikka suurte kaklustega ja suuremalt jaolt löödi ka lõpuks pill puruks. Alkoholist oli laual ainult kange õlu (braška).
Pulmad peeti ikka talveti, siis ehiti saanid tekkidega ja hobuse lookade külge seoti kõik külast korjatud tüdrukute patsipaelad, kellad kinnitati ka lookade külge. Mida pikem oli hobuste voor, seda uhkem. Hobustevoori saatis pillimäng, laul, kuljuste helin ja rõõmus naer.
Külas olid ka targad ehk snaharkad (ravitsejad), kes oskasid haigeid ravida ja teadsid muid tarkusi. Algaastatel ei olnud meil velskripunkti ja lapsed sündisid kodus. Selleks kutsuti kohale tark, kes siis lapsukese vastu võttis. Sünnitus toimus ikka vene ahju peal. Kui oli kõhu- või seljavalu, siis mindi samuti targa juurde.
Ka minuga juhtus selline lugu, et kaenla alla hakkas kasvama suur muna. Muna oli nii suur, et ma ei saanud kätt korralikult sirgelt hoida. Mõne aja pärast tulid muna külge neli pisikest moodustist. Ühel õhtul mängisime sõbrannaga tema vanaema juures, kes oli küla tark. Ta märkas minu muna ja kutsus enda juurde, vaatas seda ja ütles, et see on ju koera udar. Käskis mul tulla järgmine hommik tema juurde.
Targal oli küpsetatud neli pisikest kooki ja nende kõigiga ta patsutas minu muna, samal ajal midagi lausudes. Seejärel andis ta need koogid minu kätte ja käskis need sööta emasele koerale, kes on äsja poeginud. Nii sai ka tehtud ja kolmandal päeval läkski see muna katki ning seest tuli paras kogus mannataolist ollust. Arm ilutseb praegugi kaenla all.
Sama oli ka minu odraivadega, mis kimbutasid mind kord ühe silma, kord teise lau peal. Ühel päeval tuli mulle vastu sama tark, nägi minu silma, vaatas seda ja sülitas mulle kolm korda silma ja näitas käega “figu”. Pärast seda ei ole odraiva mind enam kimbutanud.
Tahtsin väga ära õppida nende inimeste tarkust, kuid tark ütles, et ma lähen siit kaugele ja järsku õpetan mõnd inimest, kes on temast vanem, siis tema jõud ja võimed kaovad ära.
Vene pered elasid väga tagasihoidlikult. Elamutes oli suurem köök, millest suurema osa kattis suur vene ahi. Ahi oli nagu pere süda, selle peal magati, raviti ennast külmetushaiguste puhul, toodi sellel lapsi ilmale, kuivatati vilja ja päevalilleseemneid.
Hommik algas alati ahju kütmisega. Kui ahi oli peaaegu köetud, pandi sinna vastavalt pere suurusele pott, kuhu pandi talvel päevane ports sealiha, kartul ja värske kapsas. Sellele valati peale vesi ja tõsteti “uhvatiga” ahju, kus ta haudus terve päeva. Kellel oli tarvis, sai alati võtta väga maitsvat kuuma suppi. Kui ahjust olid söed välja tõmmatud, pandi leivad ja küpsetised ahju. Leiba küpsetati üle päeva, aga suppi iga päev. Suvel keedeti lihata suppi. Kõrvale võeti sütel küpsetatud kanamune, peenralt korjatud sibulalatvu ja keldrist kvassi.
Ahjusuuet valgendati igal hommikul pärast kütmist, ka seinad olid valgendatud. Valgendati lubjaveega, mille hulka pandi pesusinet, ning seinu valgendati kaks-kolm korda aastas. Pesusine hoidis veidi eemal ka kärbseid. Heleda pesu pesemiseks kasutati samuti pesusinet, sest siis ei läinud valge pesu kollaseks. Pesu pesti käsitsi, ei keedetud. Suured põrandariided pesti suvel jões.
Maja teine pool oli nagu magamistuba, kus oli pliit. Põhiliselt magati ikkagi põrandal, nii köögi- kui ka tagatoas. Magamiseks laotati suur kasukas maha ja teine oli tekiks peale – ei mäleta küll, et oleks külm olnud. Voodeid kasutati ainult magamisriiete hoidmiseks. Toas oli veel kummut, mille kohal rippusid perepildid ja nurgas aukohal oli ikoon, mida ümbritses väljaõmmeldud ilus rätik. Köögis oli samuti aukohal söögilaua juures nurgas Jumala kuju ja mööda köögi pikiseina oli tehtud pikk pink, laua juurde kuulus veel ka 2-3 taburetti.
Sügisel, kui külmaks läks, tapeti sead, võeti soolikad välja ja pandi koos nahaga esikusse rippuma. Seal nad külmusid ära ja hakati tarvitama liha seestpoolt, nii et kui liha otsa sai, siis jäi rippuma ainult nahk. Nahad pargiti ära ja nendest õmmeldi jalanõud (saapad). Need sead ei olnud suured, nagu kesikud, sest Siberis lasti kevadel tiine emis välja, kes siis väljas olles poegis ja kasvatas oma põrsaid. Vahel käisid sead kodus, siis perenaised viskasid veidi toidujäätmeid ja sead teadsid sügisel väga täpselt, kus on nende kodu.
Algselt vaevasid meid kõiki Siberisse elama asudes nii pea- kui ka riidetäid. Öösiti oli tegu lutikate ja prussakatega. Kui oli mingi puhkehetk, siis see oli täide otsimiseks. See kestis umbes 7-8 a, siis nad kadusid ära. Eestisse tulles neid enam meil ei olnud.

Koolist ja muust

Nüüd veidi ka koolist. Külas oli 7-klassiline kool. Algul käis õppetöö hommikupoolikul, hiljem, kui lapsi juurde tuli, siis toimusid tunnid kahes vahetuses. Töötas ka õhtukool. Külas oli palju inimesi, kes olid kirjaoskamatud. Kui tuldi last kooli tooma, siis ei teatud sünnikuupäeva ega -aastat, vastati, et mitu talve või suve sünnist möödas on ja kas oli heinaaeg või kartuli võtmise aeg vms. Raha tunti värvi järgi ning allkirja asemele kirjutati kolm risti või vajutati sõrmejälg tindiseks tehtud pöidlaga.
Koolis vaadati meile algselt ikka viltu, et ikkagi fašistid. Kuna eesti lapsed õppisid koolis kõik hästi, siis muutus ka suhtumine teiseks. Õpetajad ei olnud kiuslikud ja olid meile kõigile eeskujuks. Meenutan neid siiani hea sõna ja austusega. Koolis töötasid mitmesugused ringid, niisama kolamiseks ei olnudki aega, sest tegevusi oli koolis nii palju.
Külasse ehitati uus 8-klassiline kool, mis hakkas tööle 1960. a. Mina lõpetasin selle kooli 1961. aastal.
Suveti käisime kolhoosis tööl, meil ei lubatud niisama lonkida. Mina olin 9-aastane, kui hakkasin kolhoosi põlde rohimas käima. Hiljem töötasime heinal ja sügisel kooli ajal esimene kuu võtsime kartuleid ja kitkusime lina. Tehtud töö eest ostis kool meile esimese televiisori, millel oli väikene ekraan ja selle ees suurendusklaas, muidugi must-valge pildiga.
Külas oli ka raamatukogu ja klubi. Klubis näidati üks kord nädalas filme. Kell 18 olid lastele mõeldud seansid ja kl 20 suurtele mõeldud seansid. Pühadeks valmistasid koolilapsed etendusi. Kooli juures toimusid ka spordivõistlused mitmetel aladel. Paremad said minna võistlema rajoonikeskusesse ja osa isegi oblasti linna Novosibirskisse.
Pärast 8. kl lõpetamist tahtsin minna õppima meditsiini, kuid isa keelas selle ära, sest kartis, et lähen kodust kaugele ära ja unustan eesti keele täiesti. Siis tehti otsus, et läheme tagasi Eestisse. See sai teoks 1961. a juulis.
Koju!
Kui rong saabus Tallinnasse Balti jaama, oli meile vastu tulnud mu õde Ande, kes oli juba aastaid enne, pärast keskkooli lõppu, tagasi Eestisse pääsenud. Õel oli seljas lillakas taftriidest kleit, mis helkis päikese käes, jalas olid kõrge kontsaga kingad ja juuksed olid lokkis. Minul oli aga kaks pikka patsi, pembergkleit ja jalas sandaalid. Õde nähes oli ehmatus nii suur, et unustasin teda eesti keeles tervitada, vaid põrutasin talle venekeelse tervituse. Nii palju siis teel olles isa-ema käest küsitud küsimus, et kas ma oskan öelda ilma aktsendita eesti keeles tere…
Eestisse jõudes elasime nädalapäevad minu onu juures. Kui hakkasime sealt ära minema, siis onu ütles isale, et sellest saab ta aru, samal ajal näidates näpuga mu õe poole, et see on isa tütar, aga kust sa selle vene tüdruku oled saanud, ei tea. Mina olin ikka küll nagu teiselt planeedilt tulnud. Ma ei olnud näinud mitmekorruselisi maju, tramme, trolle, busse, sõiduautosid ega ilusates riietes inimesi.
Ega meid Eestisse jõudes lahkelt vastu ei võetud. Inimesed nagu pelgasid meid, sugulased ei tahtnud tunda. Kõik elasid nagu mingi hirmu all. Lõpuks võttis meid enda juurde sovhoosist isa vana tuttav Vanajuur Otto. Kui tuli aeg, et pidime end sisse registreerima, tuli teade, et peame kolme päeva jooksul hoopis Eestist lahkuma. Ema ja isa võtsid kaasa oma diplomid ja autasud ning läksid Tallinnasse sm Käbini jutule. Käbin oli vaadanud neid pabereid ja öelnud, et neid saab raha eest igaüks osta ja et seadus on selline ning peate lahkuma.
Siis läks sovhoosi direktor ise Tallinnasse jutule. Ta oli öelnud, et ta tunneb meid ja temal on sovhoosi töölisi tarvis. Tagasi jõudes oli direktor öelnud isa-emale, et hakaku aga tööle. Ema-isa töötasid sovhoosis kuni pensionini välja ja kauem veelgi. Isa tervist mõjutasid metsapunkris elatud aastad rängalt. Ta põdes leukeemiat ja suri juba 1969. aastal, emale oli antud elada veel kaua-kaua – ta oli 95, kui läks põlema minu maja (ema elas minu juures) ning ta sinna sisse jäi…

Elu kodumaal

Mind saatis sovhoosi direktor Arkna loomakasvatuse kooli. See kool võttis õpilasi vastu ilma sisseastumiseksamiteta. Kooli lõpetades tahtsin minna Tallinnasse õppima meditsiini, kuid vastuvõtukomisjon lükkas mu avalduse tagasi, kuna olin tulnud Siberist. Seega parem haridus jäigi saamata, millest on mul väga kahju.
Olen oma elu ära elanud, olles maal ja ikka tegelenud loomadega. Maaelu mulle meeldib, siin kuuled linnulaulu ja näed päikesetõusu. Hommikuti jalutades kastemärjas rohus paljajalu, kuulates käo kukkumist, täitub ka oma süda selle helinaga, et tahaks laulda.
***
2014. a külastasin oma Siberi küla taas, kuid kahetsen seda käiku veidi. Kõik, mis mulle oli jäänud lapsepõlvest meelde, oli kadunud. Kolhoos oli laiali läinud, kõik laudad maha jäetud ja ära rüüstatud. Jõgi, kus veetsime suvel iga vaba momendi, oli kokku kuivanud, järgi oli vaid väike nire. Noori külas ei olnud, vaid mõned memmekesed istusid ikka oma kodu juures pingil, ainult mõne värava juures seisis veel lehm ja ootas lüpsmist.
Kõik oli maha jäetud. Kuid see oli minu lapsepõlvemaa, mis ikka ja jälle meelde tuleb…

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare