Lihtsam on olla populist kui teha ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid

Peaminister Kaja Kallas käis 26. märtsil Raplas. Enne kohtumist erakonnakaaslastega andis ta intervjuu Raplamaa Sõnumitele.

Reformierakonna reiting on praegu väga madal, aastaga on umbes 900 inimest erakonnast lahkunud. Mis meeleolud valitsevad erakonnas, just lihtliikmete hulgas?

Kaja Kallas: Selles mõttes on rasked ajad, aga seda oli ju ette näha, kui oli selge, et me peame tegema kõiki neid valusaid otsuseid. Ma oma inimestele ka niimoodi seletasin, et see saab olema hästi keeruline. Ei ole meil liitlasi ei ajakirjanike, ei ettevõtjate, ei avalikkuse seas, aga kui me mõtleme Eesti riigi jätkusuutlikkuse peale, siis me peame need otsused tegema. Need on ebapopulaarsed otsused ja see toob meie reitingu alla, aga me ei saa neid tegemata jätta. Tol hetkel olid kõik sellega nõus, aga loomulikult, ega see langus meeldi ju kellelegi ja see teeb paljud närviliseks.
Tegelikult on poliitikas vaja seda pikka vaadet. Küll inimesed saavad lõpuks ikkagi aru, miks me neid otsuseid oleme pidanud tegema, ja võib-olla hindavad seda vastutustundlikkust. Populist on hästi lihtne olla, aga palju raskem on teha otsuseid, mis pikas perspektiivis on Eesti riigi jaoks õigemad.

Teistpidi on demokraatia selline, et inimestel on vaba võimalus valida ja võib juhtuda, et saavadki võimule populistid, kui kogu aeg rõhutatakse negatiivset. Sellega seoses küsin teilt, millega te olete ajakirjanduse niimoodi välja vihastanud, et te olete vaat et kõiges süüdi?

No see on küsimus ajakirjandusele, aga eks üks asi oli trükiajakirjanduse puhul see, et me ajakirjanduse käibemaksu üheks aastaks langetasime ja olime siis sunnitud selle uuesti tagasi tõstma. Siis tegelikult kõik ütlesid, et see tähendab ajakirjandusepoolset reaktsiooni. Ma ei tea, võib-olla need asjad ei ole omavahel seotud, aga me tõesti ühegi positiivse asjaga tegelikult eetrisse ei pääse.
Marju Lauristinilt ühes saates ajakirjanik küsis, et nojaa, aga avalikkus arvab… ja ta vastas, et avalikkus ei arva. Need on ajakirjanikud, kes arvavad. Aga ajakirjandus loomulikult kujundab avalikku arvamust ja nii on. Aga nagu ma olen öelnud omadele, poliitik, kes kaebleb meedia pärast, on nagu kapten, kes kaebleb tormise mere pärast.

Kui palju on seda hoiakut mõjutanud see, et Isamaa jäi koalitsioonist välja?

No ma ei tea, aga eks ta on tõesti nii, et Isamaa hetkel seda eetrit palju saab. Nad on kõige populaarsem opositsioonierakond, sest populismi on lihtne müüa.

Trükiajakirjandusel ei ole praegu lihtne ja väga suur konkurent on sotsiaalmeedia – reklaamiraha läheb tegelikult ju Eestist välja. Ja samal ajal on poliitikud üha rohkem just sotsiaalmeedias. Millega te seda põhjendate?

Aga sellega, et inimesed on seal. Tegelikult me teatud meediafiltrist läbi ei pääse, näiteks positiivsete asjadega ei pääse lihtsalt eetrisse. Neid asju ei avaldata ja siis on meil ainuke viis inimesteni jõuda sotsiaalmeedia, kus me ise saame kirjutada. See tähendab, et me liigume sealt (trükiajakirjandusest – toim) ära, kuna seal sõna ei saa.

Teadupoolest põhineb sotsiaalmeedia algoritmidel, mis sealset infovahetust juhivad. Seal tekivad nn kõlakambrid ja märtsi alguses hoiatasid väga paljud analüütikud Euroopas, et Vene mõjutustegevus läheb sotsiaalmeedias enne Euroopa Parlamendi valimisi järjest jõhkramaks. Eelkõige on see ukrainlaste suhtes vaenulik ning Ukraina riigi sõjalise ja majandusliku toetamise vastu. See mõjutustegevus on jõudnud Eesti ühiskonda samuti, selle levitajad istuvad meil ka Riigikogus. Mida saab teha või tehakse Vene propaganda neutraliseerimiseks?

Kõige tähtsam on muidugi inimesi harida. Ma arvan, et Eesti inimesed on tegelikult võib-olla sellest teadlikumad kui mujal. Venemaa ei ole väga tugev tehnoloogias, aga nad on väga head ühiskonnateadustes, ehk nad suudavad lõkkele puhuda neid konflikte, mis meie ühiskonnas niikuinii on olemas, ja kasutada neid ära. Me nägime seda tegelikult juba Covidi ajal – vaktsineerimise vastased leidsid teineteist. Ja nüüd on seda järjest rohkem.
Üks asi on kindlasti meediateadlikkus, teadlik meediatarbimine. Lastele me teeme koolis ju koolitusi, kuidas aru saada, millist allikat usaldada, millist mitte. Aga vanematele inimestele neid koolitusi ei ole ja neid asju kindlasti nii hästi ära ei tunta. Kõik suured platvormid pööravad nüüd sellele rohkem tähelepanu, mida varem ei ole olnud. Aga näiteks Telegram on sellest väljas, kuigi neil on ka üsna lai haare. See on jah järjest suurem probleem.
Me peame sellest rääkima, teineteisega informatsiooni jagama ka sellise nii-öelda varjusõja suhtes, mida Venemaa kõikide meie ühiskondade vastu peab. Aga mingit sellist vaktsiini või vasturohtu tegelikult ei ole. Kõige parem vasturohi on teadlik meediatarbija.

Seda on väga raske saavutada valimisteni jäänud mõne kuu jooksul.
Nii on, aga mulle tundub, et meie ühiskond on selles suhtes vastupidavam kui näiteks mõni lääne ühiskond, kes ei ole harjunud sellist mõjutustegevust ja propagandat ära tundma. Meil on selles mõttes seis parem, aga Euroopa Parlamendi valimised saavad olema kindlasti sellised, kus Venemaa soovib ka siin inimesi mõjutada.

Kuidas te prognoosite, mis juhtub neil valimistel?

Seda on keeruline prognoosida muidugi. Huvitav on see, mis on põhiteema erinevates riikides. Eurobaromeeter tegi siin uuringuid ja kolmes riigis oli kõige olulisemaks teemaks julgeolek. Need ei olnud sugugi nii-öelda tavapärased riigid, kellest seda arvatakse, vaid seal oli näiteks Taani. Miks Taani? Sellepärast, et Taani peaminister kogu aeg räägib julgeolekust ja sellega on ka rahvast haritud.
Need debatid tulevad kindlasti tulised. Ma kardan, et inimeste osalusprotsent küll ei saa olema väga suur. Kindlasti meie valija tahab näidata oma pahameelt meile. Euroopa Parlamendi valimised on hea koht, kus seda teha, ja selles mõttes saab see kindlasti meile olema raske. Kõikide teiste platvormid on meie vastu suunatud, meie oleme nii-öelda kaitses, aga noh, me oleme tugevad, peame vastu.

Te ei ole veel avalikustanud oma kandidaatide nimekirja.

Sest et meil alles hakkavad sisevalimised. Meil on demokraatlik erakond, kuni 25. märtsini sai üles seada kandidaate, nii et täna (26. märtsil – toim) peaks olema selge, kes oma kandidatuuri on üles pannud. Veel toimuvad sisevalimised ja sisevalimiste tulemused kinnitab üldkogu 7. aprillil, ehk siis kahe nädala pärast. Siis saab meie nimekiri ka avalikuks.