Märjamaa õpetajate tegevusest kultuurharidustöös

Koostaja Ants Tammar

Märjamaa kultuuriloos on õpetajaid, kes on eri aegadel palju panustanud kohaliku kultuurielu arengusse. Alljärgnevalt kolme õpetaja tegevusest kultuurharidustöös.

Õpetaja Evald Pits-Pihla juhtimisel tegutses heal tasemel suur puhkpilliorkester

1930. aasta augustis kirjutati ajalehes Vaba Maa õpetajate valimisest Märjamaa algkooli: „Kohaline seltskond on pikisilmi oodanud, et kord saaks valitud siia mõni muusikalise haridusega õpetaja, kes võiks edukalt juhatada kohalist laulu- ja muusikakoori.” Õpetaja kohale kandideerijate seast valiti Evald Pits-Pihla, kes kirjutab meenutuses: „Lõpetasin Tallinna pedagoogiumi kesk- ja kutsekoolide oskusainete õpetaja ettevalmistusharu ja õppisin viis aastat Tallinna Konservatooriumi trompetiklassis. Kuna Märjamaal oli vaja orkestrijuhti, õnnestus mul koht saada. Töötasin Märjamaa algkoolis õpetajana alates 1. augustist 1930 kuni 1941. aasta kevadeni (mobilisatsioonini). Õpetasin koolis loodusõpetust, laulmist, matemaatikat, tööõpetust, võimlemist ja 1940/41. õppeaastal ka vene keelt.
Minu ülesandeks oli hoolitseda muusikaliste ettekannete ja tantsumuusika eest. 1930. aasta sügisel organiseerisin IV-VI klassi poistest Märjamaa haridusseltsilt laenuks saadud pillidega 14-liikmelise puhkpilliorkestri. Pärast kooli lõpetamist liitusid poisid haridusseltsi orkestriga.
Laulukoori ja näiteringi tööst võttis osa enamik õpetajatest. Laulukoori juhatas minu isa ja hiljem Jaan Piliste. Minul kulus õppetööst vaba aeg peaaegu 100% seltskonnatööle.”
Hugo Murre kirjutab oma mälestustes: „Evald Pihla juhtimisel töötas suur puhkpilliorkester, mille üle võis uhkust tunda ka suurtel laulupidudel. Veel oli korralik tantsuorkester ja väike sümfooniaorkester. Õpetaja Pihla õpetas koolipoistest mängijaid. Poiste väljaõpetamine toimus vanematel pillidel. Päris mängumeestel olid uuemad. Kõik orkestri mängurahad läksid pillide ostmiseks ja remondiks. Mitmel korral osteti pille kas minu isa või Evald Pihla vekslite peale.”
Märjamaa kodu-uurija Tõnu Mesila kirjutab koduloolises kogumikus „Märjamaa 650”: „Evald Pits-Pihla juhtimisel saadi „uus hingamine”, kasvas muusikaline tase ning muretseti järelkasvu pärast. Iseseisvusaja lõpuks oli Märjamaa orkester Läänemaa suurim ja Hugo Murre väitel suuruselt teine Eestimaal, mis jäänud alla vaid Tallinna tuletõrjeorkestrile.” 1938. aastal mängis orkestris 40 meest. Tõnu Mesila kirjutisest selgub, et koolmeister Evald Pits-Pihla juhtimisel pandi tugev alus Märjamaa puhkpilliorkestri tegevusele.
Sõja-aastad mõjusid orkestrile laastavalt. Sõjakeerises läksid kaduma paljud pillid ja sõda hõrendas ka pillimeeste ridu, kuid üsna pea saadi aru, et ilma puhkpilliorkestrita pole Märjamaa kultuurielu mõeldav. Mälestus Märjamaa heatasemelisest puhkpilliorkestrist ja kaunist puhkpillimuusikast innustasid 1946. aastal endisi orkestrante taastama orkestri tegevus. Orkestrijuhiks sai raamatukogu juhataja Albert Murre. 1946. aastal osaleti Läänemaa laulupäeval, aga varasemaga võrreldes väiksemas koosseisus.

Märjamaa segakoor koolmeister Jaan Piliste juhtimisel oli Läänemaal parimate seas

Koolijuhataja ja õpetaja Jaan Piliste oli mitmekülgsete võimete ja huvidega mees ning energiline seltskonnategelane Märjamaal. Ta juhatas segakoori, kellega võttis osa 1938. ja 1947. aasta üldlaulupeost, samuti kõigist maakondlikest ja kohalikest laulupäevadest. Samuti lavastas Piliste näidendeid.
1945. aastal kirjutati ajalehes Läänlane: „Märjamaa rahvamajas töötab seitse isetegevusringi, millest segakooril on senini olnud kõige suurem edu. Laulukoor koosneb 40 liikmest. Segakoori juhatab Märjamaa mittetäieliku keskkooli direktor Jaan Piliste, kes on kohapeal tuntud hea ja mitmekülgse muusikamehena.”
1946. aastal oli Haapsalus Läänemaa laulupäev, enne seda olid eelproovid. Kiita sai Märjamaa keskrahvamaja segakoor, kes õppis juba aprilliks selgeks laulupeo 12 laulu. Laulupäeva õhtul vestles maakonnalehe ajakirjanik Märjamaa segakoori juhi Jaan Pilistega: „Olen laulupidudest ja laulupäevadest osa võtnud pidevalt juba 1906. aastast alates küll lauljana ja ka koorijuhina. 1922. aastast alates olen olnud Märjamaa laulukoori juhiks,” ütles Jaan Piliste.
Läänemaa laulupäeval selgusid parimad taidluskollektiivid, keda kutsuti osalema 1946. aastal 21. juulil Tallinnas toimuvale vabariiklikule eellaulupeole. Läänemaalt sai laulupeole esinemise kutse kolm segakoori, nende seas Märjamaa rahvamaja segakoor ja ainukesena Märjamaa rahvatantsijad (rahvatantsujuht Helmi Uibopuu).
Pärast vabariiklikku eellaulupidu oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe A. Veimeri vastuvõtt parimate kooride juhatajaile. Tõhusa ja hea töö eest, mida oli Märjamaa rahvamaja segakoor teinud laulupäeva repertuaari õppimisel, premeeriti koori ja selle juhti Jaan Pilistet.
1948. aastal oli Läänemaa laulupäeval kooride võistulaulmine, kus Märjamaa rahvamaja segakoor Jaan Piliste juhtimisel pälvis esimese auhinna. „Märjamaa segakoor oli teistest võistlejaist peajao kõrgemal oma tüseda häälematerjali poolest,” kirjutati ajalehes Läänlane.
Ka 1949. aastal tunnistati Märjamaa segakoor Läänemaa isetegevuskooride võistulaulmisel esimese auhinna vääriliseks. „Selles arvukas kollektiivis on rohkesti ka noori, kuigi koori põhikoosseis koosneb kogemustega lauljaist. Häälerühmade tasakaal on hea. Eriti rõõmustav on see, et koorijuht Jaan Piliste näitas head sisulist süvenemist ettekandeisse,” teatati maakonnalehes.
Märjamaa rajooni raamatukogu juhataja ja koorijuht Jüri Algma kirjutas 1959. aasta detsembris ajalehes Kolhoosi Tõde: „Suure töö koorilaulu arendamisel Märjamaal tegi ära kauaaegne koolijuhataja ja õpetaja Jaan Piliste. Tema taktikepi all saavutas segakoor kõrge taseme, tulles korduvalt esikohale Läänemaa laulupäevadel läbiviidud kooridevahelistel võistlustel. Jätkates Jaan Piliste poolt alustatud tööd, tekkis mul 1949. aasta sügisel kavatsus asutada segakoori baasil ka meeskoor.”

Helmi-Johanna Uibopuu oli ülienergiline, pidevas liikumises ja väsimatus tegevuses

Märjamaal tuntud kodu-uurija ja Märjamaa piirkonna ajaloo kogumiku „Märjamaa 650” (2014) koostaja Tõnu Mesila kirjutab kauaaegsest õpetajast ja tantsupedagoogist Helmi-Johanna Uibopuust, kellest sai Märjamaal rahvatantsu n-ö maaletooja. „Paekülas sündinud ning Paekülas ja Märjamaal koolis käinud neiu valis õpetajakutse ja seda ametit Läänemaa Õpetajate Seminaris õppides „nakatus rahvatantsupisikusse”. 1929. aastal seminari lõpetamise järel määrati (valiti – A. T.) ta õpetajaks Märjamaa algkooli. Kohe esimesel aastal lõi Helmi-Johanna koolis tütarlaste rahvatantsurühma. Siis oli lubatud ja ka levinud esitada segarahvatantse, kus poiste osi tantsisid tütarlapsed. Seega võibki nii Märjamaa kui ka Märjamaa kooli rahvatantsu ajaloo alguseks lugeda kevadet 1930, mil koolipeol esmakordselt rahvatantsu esitati. Päris segarahvatantsurühmani jõuti nõukogude ajal, kui kool oli juba keskkooli õigustes.”
Hugo Murre kirjutab oma mälestustes: „Õpetaja Helmi Uibopuu oli ülienergiline, pidevas liikumises ja väsimatus tegevuses, kõikehaarav ja ülimalt nõudlik. Tema kohta võib öelda nagu vanastigi – õpetaja on maa sool.”
Tõnu Mesila kirjutab kogumiku personaalias: „Koolitöö kõrval tegeles ta erinevate isetegevusvaldkondadega, kuid lemmikharrastuseks jäi siiski rahvatants. 1947. aastal moodustas ta kohaliku kultuurimaja juurde sega- ja naisrahvatantsurühma. Laulu- ja tantsupidude eel tuli juhendada ka ümbruskonnas moodustatud rühmi, vahel koguni 5-6 rühma. Rahvatantsurühmadega osales ta kõikvõimalikel tantsupidudel, sel ajal korraldatud festivalidel ja erinevatel võistlustel. Ta on olnud kohalike tantsupidude üldjuhiks.”
1957. aastal kirjutati Märjamaa rajoonilehes Kolhoosi Tõde: „Õppetöö kõrval on õpetaja Uibopuu üks meie rajooni aktiivsemaid isetegevuslasi, rajooni ja vabariigi tunnustatumaid rahvatantsukollektiivide juhte.”
Eesti NSV teeneline õpetaja Helmi Uibopuu on juhendanud kolme põlvkonda Märjamaa rahvatantsijaid. Pika aja jooksul on tema juhendada olnud ikka kaks-kolm rahvatantsurühma korraga. Helmi Uibopuu mitmest õpilasest ja tantsijast said Märjamaa tantsujuhid: Ly-Virve Tammel, Evi Jaago, Lilly Teesalu, Talvi Soon ja Tiiu Nüüd. Neli viimati mainitut olid samuti õpetajad, kes on Märjamaa kultuuriellu palju panustanud.