5.7 C
Rapla
Kolmapäev, 24 apr. 2024
PersoonLõputu paranemise teekond

Lõputu paranemise teekond

Martin Ellermaa

Näitleja, lavastaja ja Eesti Noorsooteatri vastse juhi Leino Rei esimene kokkupuude teatriga oli Kaereperes oma küla teatris. Siis oli veel Valtu kolhoosi aeg. Lapsed ja noored müttasid terve päeva väljas. Tehti väga palju sporti. Ja samas oli kolhoosikeskusse rajatud ka veinitehas, majandi rahamasin. Pidi olema õnne, tarkust ja iseloomu, et ellu jääda, nagu Leino on kirjutanud.

See oli vastuoluline aeg ja koht, sama konfliktne nagu kogu dramaturgia. Inimene pidi valima, kas ta leiab pigem väljapääsu spordis ja Valtu seltsimajas või siis vaatab ta hoopis veinivabriku poole, sest see annab hoopis lühema ja kiirema võimaluse tänast päeva unustada, nagu Leino Rei rääkis.
Leino vanaisa August mängis külateatri laval palju ja vanaema Miraldagi oli lugenud laval luuletusi. “Midagi pidi neile selle tegevuse juures väga korda minema,” osutas Rei, “sest kui minu isa tuli Vene kroonust, siis olla vanaisa suunanud ka isa lavale, sest kartis, et muidu võib noor mees jooma hakata.”
Leino Tallinnas sündinud ema tundis samuti elavat huvi teatri ja teatritegemise vastu. Ta tegi tulevase näitleja Ines Aruga koos teatrit tuntud teatrimehe Voldemar Panso õe juhatusel. Seega kui noor naine pärast Tartu Ülikooli lõpetamist Valtu kolhoosi suunati, ühines ta kohe ka kohaliku näiteringiga. Seal, mängides Egon Ranneti (1911-1983) „Hanesid“, kohtus ta ka Leino isaga.
Ema lood, kodused valjuhäälsed proovid, tekstiraamatu lugemised, külalaval nähtu ja rohked teatrireisid Sussi Helgi korraldusel käivitasid noores Leinos selge, ehkki raskesti teostatava unistuse saada näitlejaks.
“Mul on mälupilte endast istumas saalis ja vaatamas lavale, kus ema mängib,” meenutas Rei. “Ja pärast etendust arutati algul lava taga ja hiljem kodus köögis, et kuidas kõik läks ja oli ja mis sassi läks ja mida keegi sel hetkel mõtles. Kohutavalt põnev maailm!”
Esimest korda oli vastne teatrijuht laval vahest kuue-seitsmesena, kui ta mängis jalgpallihuvilist poissi, kellele ei meeldinud külla saabunud õe peika. Leino pidi kõnealuses stseenis lavale tormama, õe peikat tõukama ja ta näo täis sõimama. “Selleks, et ma end käima saaksin,” jutustas ta, “ütlesin emale vahetult enne lavale minekut – lükka mind. Ta lükkaski. Lükkas mulle hoo sisse ja selle pealt tõmbasin oma mängumootori käima, silme eest läks kirjuks sirutasin kaks kätt ette ja sõitsin täie hoo pealt Piiri Andresele sisse ja sõimasin näo täis, et hoidku mu õest eemale.”
Pärast sai Leino kohalikult autojuhilt, kes õe peikat kehastas, veel mitu aastat kiita. Et kus ikka poiss mängis! Leino tegi veel paaris täiskasvanute näidendis kaasa, kuid peamiselt keskendus ta siis kooliteatrile. Nii küla- kui ka kooliteatrit juhendas õpetaja Anne Archipov. “Ma ei saa öelda, et mul oleks kutselise näitlejana olnud seda ühte ja ainust oma lavastajat,” meenutas Leino Rei, “aga arvan, et kooli- ja külateatri aega meenutades saan küll öelda, et Anne oli minu lavastaja.”

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare