Ühest kentsakast üritusest

Jaan Urvet

Osalesin 3. aprillil Rapla Vesiroosi koolis MTÜ Diplomatic Relations Projecti ja Rapla vallavalitsuse korraldatud diplomaatilisel arvamusfestivalil “Valla noored kui valla edukas tulevik”.

Üritusele olid kutsutud Eestis resideeruvate välisriikide diplomaadid ja noorte esindajad valla põhikoolidest ning Rapla gümnaasiumist.
Netikajastuste põhjal olen aru saanud, et analoogseid festivale on nimetatud MTÜ korraldanud varem ka teistes piirkondades.
Olen osalenud analoogsetel üritustel nii Eestis kui ka teistes riikides. Enamasti on sellised diplomaatide ja noorte kohtumised õigustanud oma vajalikkust ja jätnud vägagi sümpaatse mulje. Eelkõige seetõttu, et neil on olnud selge eesmärk ja sisu ning noortepärane atraktiivne vorm. Alati on nende ettevalmistusse kaasatud ka noori endid ja õpetajaid. Seepärast läksin siirast uudishimust vaatama ka Raplas toimunud üritust.
Tunnistan keerutamata, et kahjuks jäi selle eesmärk ja sisu mulle segaseks. Miks nimetati üritust diplomaatiliseks arvamusfestivaliks, sest diplomaatide kaasamine ei taganud ürituse diplomaatilist sisu ega vormi? Ja ka arvamusi ei kõlanud kohtumisruumis just eriti palju. Eriti küsitavaks jäi aga viietunnise „loengupäeva” nimetamine festivaliks.
Ja kes pidi olema selle ürituse sihtgrupp? Kas diplomaadid või Rapla valla noored? Või hoopis Rapla vallavalitsus, kelle agar toimetamine diplomaatide ümber tõstiski just nemad peamise sihtgrupi staatusesse. Aga eks ihka iga vallaametnik uusi ja toonusttõstvaid väliskontakte.
Jäi mulje, et üritust korraldav MTÜ on loonud formaadi, mille vajalikkuses ta siiralt kindel on, leidnud ideele toetajad ning kontakti saatkondadega – ja käima see lükatigi!
Saadikute ingliskeelsed ja üsna igavad esitlused ei jõudnud kahjuks noorteni, sest põhikooli õpilaste keeleoskus ei küüni põhjendatult sellele tasemele, mida valdavad diplomaadid.
Kahjuks jäid saadikute esitatud teemadki nii oma sisu kui ka pilditaustaga noortele kaugeiks. Seda oli tunda õpilaste tagasihoidlikkusest küsimuste esitamisel ja ka hilisematest vestlustest. Ka formaadi nõuetest tulenevalt noorte endi poolt ette valmistatud koolide tutvustused jäid formaalseiks ja ühekülgseiks.
Selle ürituse formaadist ei saanud ma õpetajana aru juba meie kooli jõudnud eelinfo põhjal.
Mulle jäi arusaamatuks, miks pidid välisriikide saadikud neid esitlusi kuulama? Kas sellel powerpoint’i tekstide „ühislugemisel” oli ka mingi konkreetsem ja kaugem eesmärk?
Kuna ettevõtmise sisu ja vorm jäid ähmaseks, kujuneski ürituse dominandiks korraldava MTÜ ja ürituse formaadi juht Helen Uus ise, kes püüdis innukalt aktiveerida noori esitama küsimusi, täitis pause ja lappis ürituse traagelniite. Adusin, et võib-olla ei tajunud korraldajad ka piisavalt eesti taustaga noorte mõtte- ja kultuuriruumi olemust, mis ilmnes juba korraldaja vigasest teavitusmeilist, mis valla koolidele eelinfoks saadeti.
Tulevikus võiks ka vallaametnikud selliste formaatide valda „sisselubamisel” palju enam kaasa rääkida, mitte aga lasta end võluda glamuursena näivast ürituse formaadist. Kindlasti oleks ka Vesiroosi kooli õpilased oma ideede pakkumisel ürituse sisu ja vormi rikastanud. Praegu oli koolipere vist pigem formaadi nõuetetäitja.
Ent iga vajaliku ettevõtmisega on loomulikult võimalik areneda ja muuta see väärtsündmuseks, sest meie noored vajavad maailma globaal- ja ühismurede lahkamiseks erinevaid arutelusid ja dispuute. Kuid mõelda tuleks nende sihtgrupile ja eesmärgile. Koos noorte endiga neid ette valmistades suudetakse kindlasti luua noortes huvi tekitavat sisu ja luua kaasavaid, atraktiivseid ja noortepäraseid vorme.

Paraku jäi Rapla üritus ses osas kahvatuks ja pisut ehk kentsakakski.