Konstantin Kuningas
Madli Marje Gildemannil oli soov avardada silmaringi ja luua sidemeid ka loovinimestega väljaspool Eestit. Ta oli väga-väga lühikest aega EMTA-s kompositsiooni erialal, kus tundis, et peab keskkonda vahetama.
“Mingil hetkel vaatad enda ümber ja märkad, et kõik tunnevad kõiki. See ilmselt heidutas mind natuke. Otsisin ja ka väga vajasin sel konkreetsel eluetapil võimalust alustada uuelt leheküljelt, uues keskkonnas uute inimeste keskel,” ütleb ta.
Anti Marguste arvas juba paarkümmend aastat tagasi, et meil kirjutatakse liiga palju uut muusikat, pole aega kaks korda esitada. Gildemann ütleb, et Eestis on juba väga palju tegutsevaid heliloojaid, mis on äärmiselt tore ja ühtlasi ju ka osa meie väärtuslikust aardest, samas tundub aga mõnikord, et on keeruline tagada kõikidele piisavalt tööd ja erialaseid väljundeid soovitud koguses.
Šveits, kus ta nüüd elab, näis sel ajal väga sümpaatse variandina. Gildemann otsustas jätkata magistriõpinguid ja ka loomingulisi otsinguid Zürichi kunstiakadeemias filmi- ja teatrimuusika osakonnas.
Teose “Three studies on plant biology – 1. Osmosis” source de creation põhineb osaliselt Zürichis Hönggerbergi metsas tehtud salvestustel. Samuti on osa materjalist kogutud akadeemia akustilise ökoloogia kursusega. Gildemann sai sellel kursusel katsetada põnevate salvestusvahenditega, näiteks ultrahelimikrofonidega, ja kogus rohkem teadmisi teaduslike andmete muusikalise tõlkimise kohta. Paralleelselt kursusel osalemisega asus ta kirjutama “Osmosist”. See arenes triloogiaks, kus ta seadis enesele proovikiviks ka veeaurumist ja fotosünteesi muusikas väljendada.
Gildemann uuris “Osmosise” jaoks protsessi, kuidas vesi siseneb läbi juurestiku puusse, liigub läbi kõrretaoliste ksüleemide puuladvani ja hajub laiali. Samaaegselt saab kuulda, mis võib juhtuda selle kujuteldava puu sees, kuidas vesi ja pingemuutustest tingitud õhumullid liiguvad juurtest kuni puuoksteni, aga ka muid pidevalt esinevaid helisid pinnases.
Gildemanni jaoks on oluline välja tuua, et nii bioloogilised nähtused kui ka muusikaline kompositsioon on protsessid. Seega jääb tema ülesandeks otsustada ja samuti välja tulla ideedega, kuidas kõige põnevamaid ja olulisemaid aspekte nendest bioloogilistest sündmustest välja tuua ja leida muusikalisi paralleele. Loomulikult tuleb teha ära väga palju eeltööd, et võimalikult sügaval tasandil saada aru konkreetsest bioloogilisest nähtusest, mille kallal ta muusikaliselt töötab.
See, milliseid meetodeid ta kasutab, on individuaalne iga teose puhul. Esimese asjana nimetab ta valitud bioloogilises protsessis osalevatele komponentidele unikaalsete kõlade või helide leidmist. Näiteks on “Osmosises” kombineeritud prepareeritud klaveri helid keelpillide summutatud pizzicato-helidega, mis imiteerivad elutruult plõksuvaid hapnikumullihelisid puu sees.
Lisaks tuleb mõnikord lahendada ajalisi küsimusi. Inimestel on taimedest erinev ajaskaala, mõned bioloogilised sündmused leiavad aset nädalate, isegi kuude jooksul. Gildemann üritab vaadelda protsessi tervikuna ja paika panna tähtsamate sündmuste ajaskaala, millega tekib teosele omamoodi dramaturgia. Nagu mainitud, on oluline leida võimalikult palju seoseid või paralleele muusikalise materjali ja informatsiooni vahel.
Stevie Wonderi muusika dokumentaalfilmile “The secret life of plants” (1979) oli eksperiment, mille miljonist eksemplarist jäid kuuldavasti 900 000 müümata. Kui kuulata Gildemanni kompositsioone “Daffodil Yellow” paari aasta tagant, ei peaks üllatama, et ambient-droonikal on alati mingil määral tema elus koht olnud: itaallane Oöphoi, norrakas Jan Bang, jaapanlane Hakobune. Väljapaistvad ja obskuursed kaasaegsed biotehnoloogilised kokkupõrked. Viimastel aastatel ei ole ta eriti aktiivselt sellesse süvenenud, kuid sõltuvalt meeleolust meeldib mõnikord tagasi pöörduda Thomas Köneri muusikasse, mis on omapärane “arktiline” ambient.
Gildemann on muidugi märganud, et bioloogia integreerimine muusikasse on muutunud populaarseks. Mõned heliloojad integreerivad salvestatud helisid heliteosesse või kogutakse otse laivis andmeid mõnelt taimelt või isegi näiteks seentelt, mis siis elektrooniliste seadmete ja spetsiaalsete programmide abil muusikasse tõlgitakse. Gildemann on ka ise sellise lähenemisega omajagu katsetanud, kuid sai aru, et tõeliselt pakub talle huvi pigem neid salvestatud ja kuuldud helisid kõrva järgi tõlkida. Mõnikord on see väga keeruline.
Kuidas näiteks tõlkida fotosünteesi protsessi muusikasse? Kõlab alguses võimatult, kuid kui piisavalt sügavale minna ning hakata paralleele selle nähtuse ja muusikaliste võimaluste vahel otsima, avastad, et muusika abil saab vägagi palju väljendada ja edasi anda. Siis on samuti tegu enamjaolt helide ja sündmustega, mida me ei ole võimelised oma kõrvadega kuulma. Ka võimendatud kujul on need helid kas liiga kõrged või madalad meie kõrvade jaoks ja seega on vajalik neid inimkõrva jaoks nii või teisiti kohandada. Seda teadis juba Ptolemaios.
Kuna Gildemann on siiski helilooja, mitte bioloog, saab ta endale lubada palju kunstilist vabadust, et läheneda sellele informatsioonile võimalikult isiklikul ja loomingulisel tasandil ja lisada või välja tuua uusi ja huvitavaid tähenduskihte. Ta soovib, et ühest küljest oleks muusikaline tulemus võimalikult elutruu, kuid teisalt tahab, et muusikaline tulemus oleks ka nauditav kui heliteos. Alati on tegu kompromissiga.
*
Madli Marje Gildemannile on alati keelpillid väga meeldinud. Keelpillide väljendusvahendite skaala on tema arvates teiste instrumentidega võrreldes eriliselt lai, annab loominguliselt rohkelt võimalusi, et luua unikaalseid ja põnevaid helilisi maastikke. Samuti kasutab ta palju prepareeritud klaverit (klaver, mille tekitatavat heli on muudetud) ja erinevaid “mittemuusikalisi” objekte, et eksperimenteerida ja avastada inspireerivaid helilisi väljendusvahendeid.
Madli vanem vend Theodor on rääkinud, et ema ja kasuisa kuulasid selliseid bände nagu Metallica, Led Zeppelin. “Ma kasvasin selle peal,” ütles ta 2020. aastal.
Madli nimetab inspireeriva filmimuusikana esmalt “Surnud mees” (“Dead Man”,1995) oma, improviseeritud elektrikitarril Neil Youngi esituses. Rabab ikka ja jälle selle muusika lihtsus ja samal ajal dramaatiline ja isegi toores mõju. Meeldib samuti see, kuidas muusika ei ole filmi jaoks eelnevalt valmis komponeeritud, vaid pigem kohapeal improviseeritud, reageerides spontaanselt hetkes toimuvatele sündmustele. See lähenemine toimis ideaalselt ja andis filmile juurde uue ja aktiivselt osaleva karakteri.
Samuti meeldib muusika filmile “Veri hakkab voolama” (“There will be blood”, 2007), mille autor Jonny Greenwood on eriliselt hinnatud unikaalse ja oskusliku keelpillide käsitluse tõttu. Greenwoodi huvitab ebatraditsiooniline kõla. Ta mängib orkestreid nagu kitarri. Kasutab klaverit. Need minimalistlikud pahaendelised helid hiilivad ja kriibivad ka “Osmosisesse”.
“Osmosis” valiti Lõuna-Aafrika Vabariigis detsembris toimunud ISCM-i (Rahvusvahelise Nüüdismuusika Ühing) festivalile, heliloojate aasta ühele olulisemale nüüdismuusikasündmusele, kus tõi Gildemannile noore helilooja auhinna. Teose salvestas kõigepealt Mondrian Ensemble. Kontakt naiskvartetiga tekkis Šveitsis aktiivselt tegutseva nüüdismuusika pianisti Tamriko Kordzaia kaudu, kes on ansambli liige. Ansamblil oli soov tellida uudisteos mõnelt Šveitsis tegutsevalt noorema põlvkonna heliloojalt, tutvustada noorema põlvkonna heliloojate muusikat. Kuna Kordzaia õpetas akadeemias Gildemanni, saabus pakkumine kirjutada ansamblile uudisteos.
Ludens (ladina keeles “mängiv”) on dirigent Kaspar Männi tänavu ellukutsutud muusikakollektiiv, mille eesmärk on luua kontseptuaalseid kontserdikavu ja siduda nüüdismuusikat teiste kunstivormidega. Koosseis varieerub vastavalt teostele kammeransamblist -orkestrini, festivalil Tallinn Music Week aprillis Kaija Lukas (viiul), Sandra Klimaite (vioola), Theodor Sink (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver).
Idee Ludensiga töötada tuli Gildemannilt, kes oli juba Männiga arutanud nii “Osmosise” kui ka mõne teise teose salvestamist või esitamist lähitulevikus. Kuna festival andis vabaduse valida ise enda teosele esitajad, tundus seega vaid loomulik pakkuda välja Ludens.
Psühhoakustika uurib seda, kuidas inimesed tajuvad helisid. Kohtuvad psühholoogia, akustika, elektrotehnika, bioloogia. Heli võib vaadelda analoogsignaalina, mis edastab informatsiooni. Selle väljenduslik algühik on joon, mille plaativiimine on täpne töö. Iga signaalilõik sisaldab lõpmatu arvu harmoonikuid, millest igaühel on amplituud ja faas. Kaamel surutakse läbi nõelasilma. “Osmosist” kuulates käivad need mõtted peast läbi.
Inimkõrva kuulmine ei ole lineaarne kõikide sageduste suhtes. Kõrvapettes kuuldakse helisid, mida tegelikult ei esine. Kunstis ja kosmoses võib kukkuda mustadesse aukudesse. “Osmosises” leidub selliseid auke. Rütmita on muusika kineetilisem. Aeg on abivahend, nagu hapnik. “Osmosise” vaikustes võib ette kujutada kopteritiiviku peaaegu hääletut, ent sõjakat tiirlemist Gildemanni algusaja teostest. Poeet arvestab sellega, et lugeja on tema kaasautor, mitte tarbija.
Kui ühest vokaalita klassikateosest eksisteerib plaate erinevate esitajatega, võib tekkida dilemma, millist valida. Viiuldaja Nigel Kennedy tekitas eelmisel aastal tähelepanu arvamusega, et klassikamuusikud õpetatakse tänapäeval kloonitult veatuks. Popmuusikas on tõlgitsemisel enamasti pillid teised, vokaal teine.
Gildemanni jaoks oleks esimene küsimus see, kui palju on juba eelteadmisi orkestrist, dirigendist, solistist. Kui ollakse tuttavad võimalikult paljude interpreetide ja ansamblite esitustega, tekib ilmselgelt tunduvalt parem võrdlusmoment. Samas teadvustab ta, et isegi kui valib interpreedi, kes on kogu aeg meeldinud, pole garantiid, et see esitus meeldib. Samuti leiab ta kindlasti, et mida rohkem kuulamiskogemusi on tekkinud, seda nõudlikumaks muutub kõrv ja ka nõudlikkus kvaliteedi või teatud detailide suhtes.
Samuti tekib ajaga parem arusaam sellest, mis on tema jaoks oluline ja mis konkreetsete esitajate puhul kõnetab. Juba see teadmine aitab reeglina hea otsuse langetada. Ta kasutab ka aktiivselt näiteks Spotify abi, et mõnikord huvi pärast esitusi üksteise järel kuulata ja võrrelda, kuid heliloojana on siiski tema jaoks esikohal pigem heliteos ise ja üldiselt leiab ta paljude esituste puhul midagi sellist, mis meeldib.
*
Arvo Pärt nimetas filmis “Mees, kes teadis saladust” (1996) Kuldar Sinki aegade andekaimaks Eesti heliloojaks. Flöödimängija Sink nimetas end iseõppijaks. Ta hukkus 1995. aastal. “Mees, kes teadis saladust” laseb tal surmast positiivselt rääkida.
Madli Marje Sink sündis 1994. aastal. Tal on nimega Sink kahtlemata omapärane suhe, ega ta muidu poleks sellest hiljuti loobunud. Kuna tal pole isast mälestusi, on tal väga keeruline rääkida sellest, millist rolli isa tema jaoks on mänginud.
“Kindlasti on ta mind helilooja ja isiksusena mõjutanud,” ütleb Madli. “Olen kuulanud tema teoseid väga erinevatest loomeperioodidest. Stilistilistest muutustest ja katsetustest hoolimata on ta oma muusikas osanud alati ausaks ja ehedaks jääda. See on midagi, mille poole püüdlen kindlasti ka ise helilooja ja inimesena.”
Kõige esimesena avastas Madli ilmselt isa teose “Karje ja vaikus” ja kontsertiino flöödile. Õpingute ajal leidis ta samuti oma kooli raamatukogust LP “Mäed ning inimesed” (1985) Kalle Randalu esituses. Madli mäletab, et oli väga vaimustuses sellest salvestusest ja teoses peegelduvatest Kirgiisia maastikest, kus isa selle kirjutamise ajal ringi rändas. Samuti esitas ta oma klaveriõpingute ajal isa klaverisonaati, nautis väga selle kallal töötamist.
Paralleelselt tutvus ta aastate jooksul isa väga erineva repertuaariga, sealhulgas kammer- ja klaverimuusikaga. Kõige hiljutisem avastus on “Dies irae”, mis kanti esmakordselt ette alles aastal 2022 Eesti Rahvusmeeskoori esituses.
Paraku asub väga suur osa Kuldar Singi teostest käsikirjadena Eesti Muusikamuuseumis ja ees ootab tohutu töö, et veelgi suurem osa tema muusikast saaks paremini interpreetidele kättesaadavaks.
Madli heliloojanimi Gildemann on kasutusel heliloojast ja kirikumuusikust vanaema tõttu, keda tuntakse Marje Singina, kuid kes 1930. aastani oli Marie Gildemann ja aastatel 1930–1938 Marie Sink. On leitud, et ema on Kuldar Singi viimase loominguperioodi võti.
Kui Madli vaatab vanaema teoste nimistut, leiab ta esiteks, et selgelt on tegu vaimuliku suunitlusega loominguga. Enamik vanaema teostest sündis põhiliselt repertuaarivajadusest, eriti vokaal- ja koorimuusika, mis suures osas oli viisistatud abikaasa Peeter Singi tekstidele. Kuldar arvas, et religiooni tundmata ei saa muusikale lähedale.
“See, mis väga paljudes vanaema lauludes ja teostes peegeldub ja neid omavahel ühendab, on kindlasti igavikuliste teemade käsitlemine ja millegi kõrgema poole püüdlemine. Tema muusikas peegeldub tihtipeale ka teatav helgus, kuid leian, et samas peitub tema loomingus ka palju valu. Kahtlemata oli tegu äärmiselt produktiivse heliloojaga, kes viibis praktiliselt kogu aeg loomingulises protsessis, kasutas iga olemasolevat hetke loominguliseks tegevuseks,” ütleb Madli.
Kuldar Sink veetis viimased aastad talus Võrumaal. Kuna Madli pole Lõuna-Eestis üles kasvanud ega otseselt elanud, ei seostu seekant küll füüsiliselt koduga, kuid südames tunneb ta, et Lõuna-Eesti on vähemalt sama kodune kui see koht, kus ta ise üles kasvas. Katsub igal suvel korra Kõrve külas ära käia, et isa endise suvila ümbruses ringi jalutada või mõnikord lihtsalt mustikametsades ringi kolada, kui pikemalt kodumaal peatub.
Samuti on nii kultuuriliselt kui ka looduslikult Lõuna-Eesti talle alati väga armas ja südamelähedane olnud. Ta on ise Lääne-Nigula vallas üles kasvanud, otse raba vastas. Ka see keskkond on tema jaoks alati väga eriline olnud. Koolitee Tallinna ei olnud alati kerge, kuid ta ei vahetaks seda osa oma elust mitte millegi vastu.
Madli ei ole isiklikult kunagi tundnud, et isa või vanaema heliloominguline tegevus tema eluteed oleks otseselt mõjutanud või et ta kuidagi selle tagajärjel oleks praegu helilooja. Ta alustas muusikaõpinguid varakult, pigem klassikalise klaveri suunal. Õppis väga tugeva klassikakallakuga koolis, kuid tundis, et see maailm hakkas loominguliselt pidurdama ja leidis, et see atmosfäär ei olnud õige.
Pärast G. Otsa muusikakooli minekut hakkas ta end loominguliselt palju vabamalt tundma ja pöördus uudishimust heliloomingu poole. Ta tundis väga kiiresti, et suudab läbi loomingu väljendada oma mõtteid ja sisemaailma ausamalt ja loomulikumalt kui klaveriklahvidel. Sealt edasi asus ta heliloomingut tõsisemalt õppima.
Tatjana Kozlova-Johannes oli Madli õpingute ajal Otsa koolis kaasaegse muusikaajaloo ja heliloomingu õpetaja. Madli hinnangul oskas ta alati õpilasi suunata ja õpetada nõnda, et nende individuaalsus säiliks, kuid samal ajal õpetas ka kriitiliselt mõtlema. Madlile meeldivad kõige rohkem tema orkestraalsemad teosed, teosed suurematele koosseisudele, näiteks klaverikontsert “Blow your house down”, “Tule süütamine” sümfooniaorkestrile, “Dark wings” löökpillidele ja sümfooniaorkestrile jpt. Samuti läks talle väga korda Kozlova-Johannese hiljutine teos “Mat’selesnja”, kus prepareeritud klaver ja kõrivoolikud astuvad omavahel äärmiselt põnevasse dialoogi ja loovad tõeliselt nauditava helimaailma.
Madlile meeldib üldiselt kogeda ja tõlgendada maailma ja kogemusi läbi muusikalise filtri. Ta on loomult uudishimulik, huvitub paljudest teemadest ja asjadest. Enne heliloominguga tegelemist tundus see pigem takistusena kui loomingulise eelisena. Mõte, et ühel hetkel tuleb valida midagi, milles spetsialiseeruda, tekitas klaustrofoobilise tunde. Seega on ta avastanud enda jaoks heliloomingu kui võimaluse tuua kõik need huvid kokku ja luua läbi selle oma isiklik (heli)maailm.
