Indrek Arula loomingut iseloomustab mäng vormi, valguse ja varjuga. Tema töödes kohtuvad argine ja müstiline, pakkudes igale vaatajale võimalust omal moel nähtut tõlgendada.
Raplamaalt pärit Indrek Arula ütleb enda kohta, et on tundliku natuuriga, dünaamiline ning originaalne. „Proovin enamasti teha oma töid teatud lugude kaudu, mida saan jutustada läbi pildikeele,” ütleb ta.
Naiste Ööde filmifestivali avapäeval, 5. märtsil avas kunstnik ja loovmõtleja Indrek Arula Rapla kultuurikeskuse trepigaleriis oma moefotode näituse „Must-valged inglid”. Näitusel näevad taas ilmavalgust tema vanemad tööd, mis viimati rippusid Tallinnas kohviku Moskva seintel 2003. aastal.
Indrek Arula sõnul on näituse teema, mis haakus naisteteemalise filmifestivaliga, teda alati puudutanud. „Siin on kaks aspekti, üks on elu aktuaalne ja filosoofiline pool ning teine kunstiline aspekt läbi moefoto. Kas aktuaalne on olla naisel jõuline ja karjäärile suunatud või mitte?” küsib Indrek Arula, lisades, et piltidel ei ole konkreetset tegevust, küll aga on elufilosoofia n-ö ridade vahel. Ta loodab, et vaataja märkab seda. „Üks pool on veel moefoto – soovisin, et see oleks ajatu ning vaadeldav olenemata sellest, mis aastakümnega on tegu,” räägib Arula. Näiteks Chaneli pükskostüüm on tema sõnul siiani ajatu.
„Teema sündis millenniumi vahetusel kohviku- ja tänavaelust lähtudes, mil nägin, kuidas naise riietus ja eluhoiak hakkas muutuma. Naine oli aina rohkem ja rohkem orienteeritud karjäärile,” räägib Aruta. See näitus on justkui märk ajastust, mil naine soovis suuremat võrdsust ühiskonnas.
„Meid kõiki ümbritsevad inglid, aga millised? Mustad või valged? Valge sümboliseerib minu jaoks puhtust, kergust ja lõpmatust, vastupidiselt mustale. Kui vaadata öist taevast, siis me näeme mustal taustal valgeid tähti, kuid päeval me ei näe heledas taevas musti tähti. Seega valgus jääb ka öösel alles. Me kõik tahaksime teada, mis on selle valge tähe sees. Võib-olla valged inglid, elu,” selgitab Indrek näituse pealkirja.
Indrek Arula on lisaks fotograafiale tegelenud ka filmikunstiga. Mõlemad on tema sõnul tihedalt põimunud. „Esmapilgul tundub, et on kaks eri kunstivormi, dünaamiline ja staatiline. Tegelikkuses on aga foto tegemise taga samuti dünaamika, kus toimub teatud tegevus – inimene hingab, liigub punktist a punkti b. Mahult ja protsessilt on tegemist enamasti väga erinevate vormidega.
Filmi tegemine võtab ajaliselt kordades rohkem aega kui foto tegemine. Foto puhul on idee realiseerimine justkui lihtsam.
Üks pilt kõnetab rohkem kui sõnad. Iga film tuuakse vaatajani läbi üheainsa pildi, olgu see siis filmiplakat või teaser. Me näeme esmalt selle filmi kokkuvõtva video taga n-ö kaanefotot, ehk ühte kaadrit, mille kaudu inimene jõuab või ei jõua filmi vaatamiseni,” selgitab Arula, kes tänu filmikogemusele on pööranud rohkem tähelepanu detailidele, mis muudavad ühe hea kaadri teiste seas eristuvaks.
