Vootele Ruusmaa
Märtsis 50. sünnipäeva tähistanud luuletaja ja kirjanduskriitiku
Elo Viidingu hoog ei näita raugemise märke.
Äsja ilmus tema neljateistkümnes (sic!) luulekogu “Ellujäämisrežiim”, samuti on peagi ilmumas “Kirjanik kõneleb minuga”, mis koondab ühtseks tervikuks viljaka autori kirjandusteemalised esseed ja ettekanded, aga ka usutlused kirjanikega. Sekka veel eelmisel aastal ilmunud soomekeelne valikkogu “Tuhannelle äänelle”, mitmeid proosakogusid ja raamatuid saab üle kahekümne. Muljetavaldav sulejooks, mis on siiamaani täpne ja hoogne.
Viidingu luulet on kirjeldatud kui teravat ja sotsiaalkriitilist, julget ja eetilist. Iroonia ja ridade vahele kirjutamise oskus lisavad kihte, mis üksteist toetavad ja täiendadavad. Tema luules on esikohal inimene ja sotsiaalsus, mis on seotud erinevate süsteemidega ja neis toimuvate protsessidega. Nende vaatluses hoiab autor alati fookuses hoiakuid ja väärtusi, kuidas need mõjutavad ja mil viisil võivad mureneda, tükati muutuda. Kas elu ongi üles ehitatud ellujäämisrežiimile?
