Konstantin Kuningas
Tormi Torop valis EMTA magistriprogrammi lõpulavastuse aluseks vendade Strugatskite raamatu “Miljard aastat enne maailmalõppu”.
See jutustab oppenheimerlikest teadlastest, kelle tegemisi hakkab segama mingi maaväline jõud. Universum justkui ei soovi mehhanismide paljastamist.
“Maailmalõpu” (1977) teadlased elavad Leningradi kortermajas, “sipelgapesas”, milles elas Boriss Strugatski. Teadlaseharidusega Boriss nimetas peategelase Maljanovi eeskujuna ennast ja uurija prototüübina uurijat, kes kuulas teda 1974. aastal üle Mihhail Heifetsi kohtuasjas. Kirjutati riigis, milles oli nutikam näida rumal: Heifets mõisteti Jossif Brodski samizdat’ina avaldamise eest vangi.
Vangistuseks pole vanglat vaja, vangistus võib olla ka jõusaalikaart või arvuti. Kui vajud röötsakile rubla alla, saad sügelised südamesse. Venelane kardab oma arvamust kui kurat risti, tõdeb Valeria Ränik 1990. aastal Vikerkaares. Strugatskite teadusfiktsioon kujunes transmeedialiseks, ehkki selles napib lootust. Nad alustasid “Purpurpunaste pilvede maa” (1959) stiilis kirjandusega, pärast seda pole see aga tihti ulme tavalises mõistes.
Tippaeg saabus 1960.-1970. aastatel: “Raske on olla jumal”, “Tigu nõlvakul”, “”Hukkunud alpinisti” hotell”, “Väljasõit rohelisse” jne. Napib kosmost, tegutsevad tavalised inimesed, lihtsalt teistes maailmades, ajastutes. Mõtted kihutavad teokiirusel ja on irratsionaalsed. “Maailmalõpp” tsiteerib Akiko Yosano ja Guillaume Apollinaire’i luulet. Andrei Tarkovski laenas “Stalkerit” filmides kuuldavasti rohkem “Maailmalõpust”, mitte ametlikust algmaterjalist “Väljasõidust”. See on klaaskuuliteater.
Arkadi Strugatski kirjutab 1991. aastal päevikus: “Olen Borissist väsinud. Tundub, et ta tuleb ainult liha sööma ja videot ja telekat vaatama. Lõpuks tülitsesime.”
