13.8 C
Rapla
Laupäev, 25 mai 2024
UudisedKevadseente hulgas on nii hõrke maiuspalasid kui ka mürgiseid leide

Kevadseente hulgas on nii hõrke maiuspalasid kui ka mürgiseid leide

Eesti Loodusmuuseum

Kevadine metsas uitaja võib juba märgata, et nina on maast välja pistnud nii mõnedki seened – silma jäävad oma punase värvi ja elegantse oleku tõttu kindlasti harilikud karikseened, hooaja alguses kutsuvad uudistama kurrulised kuhikmürklid ja kogritsad. Kuid millist neist tasuks korjata, milline aga on targem metsa maha jätta?

 Sel nädalal tekitas Eestimaa seentele pühendatud Facebooki-grupis suurt tähelepanu ühe kasutaja postitus, kes oli pannile kuhjanud harilikud karikseened (Sarcoscypha austriaca). Osad kommentaatorid ei suutnud ära imestada, miks peab seeneisu olema nii suur, et mittesöödavaks märgitud seent siiski mekkima peab; teised aga jagasid lahkelt retsepte ja kinnitasid, et teatud maades peetakse seent täiesti arvestatavaks söögiseeneks.

Eesti Loodusmuuseumi botaanik ja vanemkuraator Loore Ehrlich sõnab, et mittesöödavad seened on mittesöödavad vastiku maitse, vintskuse või vähese lihakuse tõttu, ilma et nad oleksid mürgised. „Sageli on mittesöödavuse taga ka hinnangu puudumine – neid liike ei ole sellest aspektist veel uuritud,“ ütleb Ehrlich. „Hariliku karikseene söödavuse kohta annavad allikad seinast-seina hinnanguid – valdavalt mittesöödav, aga ka söödav ja mürgine.“ Niisiis saab pigem anda kevadisele seenelisele sama nõu, mis sügiseti: kahtluse korral ära korja!

Mürgine on kevadseentest aga kroonliudik (Sarcosphaera coronaria). Kroonliudiku viljakehad on alguses pinnases ja kerajad, hiljem lõhenevad nad tähtjalt ning muutuvad kausikujuliseks. Teda leitakse harva maist juulini Põhja- ja Lääne-Eestis. Liik kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse. Tegemist on ohtlikult mürgise seenega. Kui leiate kroonliudiku kasvukoha, andke sellest kindlasti teada Keskkonnaametile või sisestage vaatlus Loodusvaatluste andmebaasi. Nii aitad kaasa looduskaitse korraldamisele. Pea meeles, et kroonliudiku korjamine on keelatud!

Kevadine mets peidab ka hõrke aardeid

Kogritsad, mürklid ja kurrelid on kõik omapärased kurrulised seened, mis võivad omavahel kergesti segamini minna. Seega tuleb neid enne söömist korralikult uurida. Kogritsa muudab omanäoliseks ja äratuntavaks tema kübar, mis on ebaühtlaselt voldilis-kortsuline ning meenutab aju. Kui lõikad seene pikuti pooleks, näed hästi, kuidas kübara serv on jalaga täiesti või osaliselt kokku kasvanud.

Kõik kogritsaliigid on värskelt ohtlikult mürgised, kuid pärast mitmekordset kupatamist vees muutuvad söödavaks. Keeta tuleb kogritsaid rohkes vees vähemalt kaks korda ja korraga vähemalt kümme minutit ning iga keetmise järel seened värske veega üle loputada. Kupatamisel jääb kogritsates sisalduv mürk güromitriin keeduvette ja veeauru, mistõttu peab neid kupatama hästi ventileeritud kohas. Kogritsate keeduvett on keelatud inimeste ja loomade toiduks või joogiks tarvitada.

Värskelt kuivatatud kogritsaid peab samuti enne söömist vees leotama ja kupatama. Pane tähele – kupatamist ei tohi asendada kuumtöötlemisega mikrolaineahjus või pannil! Toorete või valesti töödeldud kogritsate söömisel ilmneb mürgistus peiteaja (tavaliselt 6–12 tunni) järel.

See algab iivelduse, kõhuvalu või -lahtisuse ja oksendamisega, tekkida võivad ka palavik, peavalu ja –ringlus, minestamine või krambid. Raskemate mürgistusjuhtumite korral näib petlikult, et enesetunne paraneb, kuid seejärel kahjustuvad raskelt, sageli ka eluohtlikult maks ja neerud.

  • Kevadkogrits (Gyromitra esculenta) kasvab liivastes männikutes aprillist juunini. Ta eelistab lagedamaid päikselisi kasvukohti – näiteks metsateid ja raiesmikke –, mille pinnas on vähene või rikutud. Kevadkogrits on tavaline kogu Eestis ja esineb kohati lausa massiliselt. Kevadkogritsa tunneb ära aju meenutava punakas- kuni mustjaspruuni kübara järgi. Sealjuures on väga oluline määramistunnus valge või õrnalt punakatoonilise jalaga kokku kasvanud kübara serv. Nii kevadkogritsa kübar kui ka vanema seene jalg on seest korrapäratult õõnes, noore seene jalg aga õõnes ei ole. NB! Kevadkogritsate mürgistus võib avalduda ka pikema aja jooksul – näiteks loomkatsed on näidanud vähki tekitavat toimet.
  • Hiidkogrits (Gyromitra gigas) kasvab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades aprillist juunini. Teda võib leida nii maapinnalt kui ka kõdunenud puidult. Kuna hiidkogrits eelistab lubjarikast pinnast, esineb ta sagedamini Põhja- ja Lääne-Eestis. Hiidkogritsa tunneb ära aju meenutava hele- kuni pruunikaskollase kübara järgi. Väga oluline määramistunnus on ka jalaga vaid osaliselt kokku kasvanud kübara serv. Hiidkogritsa jalg on valge ja lühike või peaaegu puudub.

Teine kurruline seeneperekond on mürklid (perekond Morchella), kuid erinevalt kogritsatest on nad hõrgud ja võrratud söögiseened, mida kupatama ei pea. Mürkleid iseloomustab kärjelise pinnaga kübar, mille serv on jalaga kokku kasvanud. Mürklid võib kergesti segamini ajada mürgiste kogritsatega, mistõttu tuleb eristustunnused selgeks teha ja seeni hoolikalt uurida.

Kuigi seene liiginimi võib kõhklusi tekitada, ei ole mürklid mürkseened, vaid vastupidi – tegemist on väga maitsvate seentega, mida kupatama ei pea. Siiski tuleb vältida alkoholi ja mürklite samaaegset tarbimist, kuna nii võib tekkida mürgistus. Euroopas on mürklid oma hõrgu maitse tõttu hinnatud delikatess, keda on võrreldud trühvlitega.

Ümarmürkli tunneb ära kollakaspruuni korrapäratult kärjelise kübara järgi, mis on kujult ümar kuni munajas. Foto: Eesti Loodusmuuseum
  • Ümarmürklit (Morchella esculenta) võib aprillist juunini leida aedadest, parkidest, metsaservadelt ja -tukkadest, puisniitudelt ja loometsadest; tihti võivad nad kasvada aedades puukooremultšil. Ümarmürklid kasvavad Põhja- ja Lääne-Eestis, mujal harva. Ümarmürkli tunneb ära kollakaspruuni korrapäratult kärjelise kübara järgi, mis on kujult ümar kuni munajas. Väga oluline tunnus on valkja ja seest õõnsa jalaga kokku kasvanud kübara serv.
  • Kuhikmürkel (Morchella conica) on seen, mida molekulaarsete analüüside põhjal seenesüstemaatikas eraldi liigina enam ei eristata. Siinkohal aga käsitleme teda seenesõprade huvides siiski kompleksliigina (rühm välimuselt väga sarnaseid liike), kuna sellesse rühma kuuluvate Euroopa liikide eristamine on sageli isegi spetsialistide jaoks keerukas. Sarnaselt ümarmürklile võib ka kuhikmürkleid aprillist juunini kohata aedades, parkides, teepeenardel, metsades ja metsaservadel ning väga tihti aedades kasutataval puukooremultšil. Kõige sagedamini kasvavad nad Lääne-Eestis. Kuhikmürkel on jalast pikema koonusja hallikaspruuni kärjetaolise kübaraga, mille kambrid paiknevad korrapärastes pikiridades. Kübara alumine serv on enamikul rühma liikidel (peale kellukmürkli (M. semilibera)) valkja ja seest õõnsa jalaga kokku kasvanud.

Kolmas kurruline kevadkuulutaja on seenemaailmas kurrel (Verpa bohemica). Kurrel kasvab niisketes haavikutes ja haava-segametsades, kuid harva ka sirelite all. Eestis võib kurrelit kohata enamasti aprillist juunini, mil ta kasvab paiguti lausa massiliselt.

Kurrel on hinnatud ja maitsev söögiseen, mida kupatama ei pea, kuid kurrelite söömisel tuleks mürgistuse vältimiseks hoiduda alkoholi tarbimisest. Kurrelit võib segamini ajada nii mürkli kui ka kogritsaga. Kurreli oluliseks eristustunnuseks on täiesti vaba ehk jalale mitte kinnitunud kübara serv. Pruunikaskollane kuni kollakaspruun kübar kinnitub jalale ainult jala tipus ning on sügavalt ja ebakorrapäraselt pikivoldiline. Jalg on valkjas ja pikk ning täiskasvanud seenel seest õõnes.

Täpsemalt saad end seentega ja nende erinevate tunnustega tuttavaks teha Eesti Loodusmuuseumi kevadseente virtuaalnäitusel, kus on võimalik iga seene kohta rohkem lugeda ning 3D-pilte uurida.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare