24.9 C
Rapla
Neljapäev, 30 mai 2024
LisalehtKoduloolaneKoduloolane: ETRA lugu – 23 aastat läksid lauldes nii, et ei...

Koduloolane: ETRA lugu – 23 aastat läksid lauldes nii, et ei pannud tähelegi

Eha Meidla, ETRA juhendaja

Eellugu

1976. aasta augustikuus kolisin elama Alusse, kus tol ajal tegutses EPT (Eesti Põllumajandustehnika Tootmiskoondis), millel oli päris tegus klubi. Segakvartett alustas 1977. aastal. Esimene kokkutulemise päev pole enam meeles. Samal sügisel alustasin ka meeskoori juhatamist. Sel ajal õppisin alles konservatooriumis koorijuhtimise erialal. Oli paras aeg õpitu praktikasse viia. Ansambleid ja koore olin ennegi lühiajaliselt juhatanud, kuid siia jäin nüüd pikaks ajaks.

Esimesed koosseisud. Oma koha otsimine

Segakvartett sai loodud peamiselt seepärast, et tahtsin paindlikku koosseisu, kus ka ise laulda. Arvasin, et selleks sobib neljahäälne kooslus kõige paremini. Klubijuhataja Reet Runge, kes teadis Alu lauljaid, tõi laulva tenori Mati Leipalu ja minul oli kodust bassiks võtta oma mees Uno Meidla. Nii läkski käima uus ansambel. Proove tegime minu kodus. Tütar Lelet oli siis mõnekuune ja istus õppimise ajal vaheldumisi mõne laulja süles.

Vasakult: Mati Leipalu, Reet Runge, Eha Meidla, Uno Meidla.

Juba esimesel aastal oli võimalus EPT üritusel esineda. 1979. aastast tuli esinemisi juba palju. Tulime ka esimest korda Eesti Põllumajandustehnika isetegevusülevaatuse laureaadiks. Lõppkontserdile Tartus ei saanud pikemalt jääda, sest Raplas ootas meid ees teleesinemine.
Esinemisi sai aina rohkem ja proovide tegemiseks koliti ümber EPT klubisse. Bassi laulis siis juba Jaanus Luks.
Tol ajal pidi igas kavas olema ka patriootilisi laule. Selline „alativalmis” laul oli meil A. Oidi „Igavene tuli”, mida me siis otsatult tarvitasime. Aga üldiselt taheti, et pool kavast oleks nõukogude autorid. Siis sai ka nii tehtud, et parasjagu moes olevatele poplaulukestele sai kirjutatud autoriks mõni Sidorov või Ivanov. Ja läks läbi. Küllap neid ei kontrollitud. Esinemiste kavad pidid olema kinnitatud kontrollorgani poolt, enamasti oli selleks rajooni kultuuriosakond või parteikomitee ideoloogiasektor.
Viies sünnipäev.

Ansambel saab nime

1980-ndad olid esinemisrohked. Raadios lindistati meid 27. veebruaril ja 23. mail. Kas neid linte veel alles on, pole teada. Maakondlikul, või tol ajal rajooniülevaatusel sai ansambel jälle esimese koha.
1982. aastal pidasime 5. sünnipäeva tollases Alu spordihoone saalis. Tol ajal saatis ansamblit Rein Kaevu trio. Juunikuus oli Pärnus “Pärnaõie” festival, kus saime eripreemia. Kevadel olid ka valimised, mis tollal käisid alati eeskava ja puhvetiga. Puhvetis müüdi valimiste tõmbeks vorsti ja apelsine – ikka rahva meelitamiseks, et saaks raporteerida, kui palavalt kõik sotsialismi armastasid.
1983. a 2. juulil lindistasime teles oma muuvi laulud. Tol ajal polnud Raplamaalt veel keegi ansambliga telefilmi teinud. Filmimine ise oli 12. juulil. Pärast päev otsa kaamerate vaateväljas olemist küsis telemeeskond, miks meie ansamblil nime pole. Pakkusime siis kohe välja, et teeme konkursi, auhinnaks pudel šampust. Lauljad olid žüriis ja teletöötajad nimesid pakkumas. Võitjaks tunnistati valgustaja Ülari Kell, kes pakkus välja ETRA – etteastujad Raplast ja selle nimega tunti meid üle kogu Eesti. Esimest korda jooksis see film teles 4. septembril 1983 pealkirjaga „Vikerviise”.
Tuli ka esimene välisreis, käisime Kuldigas, Varme kolhoosis. Rääkimata kõikvõimalikest sündmustest oma rajoonis. Küll lõikuspeod, eesrindlaste austamised, asutuste aastapäevad, erinevate elukutsete esindajate kokkutulekud jne. 5. nov 1983. a Kaiu kolhoosi lõikuspeol kinkisid grusiinlased kolhoosile Stalini pildi. Järgmisel aastal vabariigi ehitajate peol läks minister ise ETRA laulmise ajal tantsima.
1984. a jaanuaris taidlejate nääripeol ETRA mitte ei laulnud, vaid tegi püramiide, mille peale orkestripoisid kommenteerisid, et see oli ETRA vägevaim ülesastumine. 19. mail laulsime koos Iivo Hakkaja bigbändiga, kes pidas oma 20. aastapäeva.

Mati Leipalu, Reet Runge, Eha Meidla, Jaanus Luks

Läheme Saksa DV-sse

Juulis pakuti võimalust minna oma lauludega Saksa DV-sse. Seks puhuks sai õpitud terve popurrii saksa rahvalauludega, mis sakslastele eriti hästi peale läks. Tiirutasime läbi mitme linna ja LPG (kolhoos Saksamaa mõistes). Saksamaale minnes tuli sisse õpetada uus tenor, sest Mati Leipalu oli just Jugoslaaviast tulnud ja üks nõukogude inimene nii palju riigipiirist väljapoole ei pidanud saama. Raivo Kont-Kontson õppis kiiresti laulud ära ja tegi reisi uhkelt kaasa. Ka orkestripoiste liitumisega oli muresid.
Kodumaal esinesime kõigis tolle aja suuremates ettevõtetes, kolhoosides, sovhoosides ja tähtsamatel sündmustel.

Tegeleme järelkasvuga

1986. a rebenes mul häälepael ja nii tekkis mitmekuune auk, kus ma rääkida ei tohtinud. Said lauljad ka minust puhata.
ETRA organiseerimisel sai alustatud väikeste järelkasvu üritusega “Laululind”. Mudilasi saatis Rein Kaevu vokaalinstrumentaalansambel Prisma, Jaanus ja Mati tõstsid lauljaid lavale ja maha ning Reet konfereeris, mina kirjutasin saatepartiid välja. Pärast kommenteerisid kidrapoisid napilt: “Kui alati nii musikaalseid lauljaid saata, siis teeme hästi.” “Laululind” toimis iga kahe aasta järel.
Juuni lõpus olime Jurmalas.
Alates 1987. a käisime Pärnus sanatooriumis “Tervis” igakuistel kontsertidel. See sissetulek aitas uusi seadeid tellida, esinemisrõivaid muretseda ja transpordikulusid maksta. Jaak Johanson kommenteeris meie etteastet: “Mulle meeldib, kui lustiga lauldakse.”
Jälle sai Lätit väisatud. Kontserdid toimusid väljas ja külm tahtis ära võtta. Hommikuks mitmel kurgud haiged.

Riho Reier, Jaanus Luks, Riho Väli, Reet Runge, Eha Meidla.

Kvartetist saab kvintett

1988. a ülevaatusel öeldi meie kohta, et laulate ilusti, aga ei üllata. Selle koosseisu aeg sai läbi. Sügisel alustasime juba viiekesi. Tenorit laulab Enno Piisang, baritoni Jüri Orlov ja bassina jätkab Jaanus Luks. Reet nagunii. Keskendusime a capella laulule. Viiekesi saab laulda põnevamaid akorde ja viis inimest mahub veel ära sõiduautosse. See otsustas asja.
Esinemised jätkusid ikka samamoodi. Veel ei ole korras fraaside lõpud, hingamine. Aga iga aastaga lähevad asjad paremaks.
“Laululinnu” üritust jätkasime endistviisi. Meil käisid tol ajal end näitamas mitmed praegused tähed, näit Vaiko Eplik.
Suviti tegime laululaagreid, et segamatult laulmisele pühenduda.
1990. a oli ärkamise aeg ja Leedus olime vabadust toovad tähed. Lehvitasime oma trikoloori ja Rapla Rahvarinde grupp pidas sütitavaid kõnesid. Leedu Raseiniai katedraalis ja kirikutes kõlas ainult vaimulik kava. Esimest korda tundsime me Baltikumi ühtsust.
Ka Raplamaal oli palju esinemisi kirikutes ja mõned küsisid, kui palju kirik maksis esinemise eest. Ikka huvitab inimesi raha. Tegelikult panime iga kord hoopis meie kiriku annetustekasti oma pisku.
Laulsime ka mitmeid kordi matustel.
Pärast uut Läti reisi sõitsime koos Rapla meeskooriga Soome. Laulsime põhiliselt swingi ja lootsime, et see meeldib teistelegi.
1992. a lindistasime Eesti Raadios jälle mitmeid laule.
Paide Canto-92 ülevaatusel olime finaalis viie parema hulgas.
Soomes sai Lapinjärvi, Ruotsinpyhtää ja Loviisa inimestele tutvustatud eesti laululoomingut. Tenorit laulis juba Riho Reier.
Kui mõelda, et terve nõukogude aeg olime suletud riigis, siis nüüd andis esialgu just laulmine võimaluse raja taha pääseda. 1993. a sai käidud Rootsis ja lauldud mitmes kirikus.
Samal aastal oli ka kaks salongiõhtut Raimond Valgre muusikast, kus külalisteks olid Arved Haug ja teine kord Mati Põldre. Baritoni laulab nüüdsest Riho Väli. Selle koosseisuga saime Vooremaa -95 ansamblite konkursil Grand Prix. Sügisel osalesime rahvusvahelisel vokaalansamblite konkursil Tampere Sävel.
1996. aastast laulab bassi Toomas Kallaste.

Vasakult: Enno Piisang, Jüri Orlov, Reet Runge, Eha Meidla, Jaanus Luks.

Tähistame 20. aastapäeva

1997. a pidasime oma 20. aastapäeva tol ajal värskelt avatud pubis Linna Pea Juures. Vahepalu pakkus seksikas tantsutrupp Koladi-Ola, kellega me Pärnu Tervises alati koos esinesime. Organisatoorset tegevust vedas Reet, kel alati jätkus põnevaid ideid.
Samal ajal alustasime segaansamblite päevaga Raplas. 1998. aastal toimus segaansamblite päev juba teist korda. Need päevad tõid kokku erinevaid Eesti segaansambleid. Sel puhul intervjueeris Rita Kikajon Erki Pehki (Estonia teatri dirigent), kes oli žürii esimees ja ETRA laulude arranžeerija.
Rita küsis, kuidas jäid rahule ETRA esinemisega. Erki Pehk vastas: „See kõik on teisejärguline, kas need olid nüüd puhtad akordid, kas tempo loksus! Tähtis on see, miks nad seda teevad. Väga paljud ansamblid, eriti nende juhid, tulevad ning tahavad esindada iseennast, tahavad rahuldada oma edevust… Selleks ei ole mõtet muusikat teha. Muusikat tuleb teha publikule, ükskõik, milline see siis on. On ainult üks võti, kuidas seda teha: ausalt! Me ise naudime seda, mida me teeme ja sellest tuleb unikaalsus ja oma nägu.”
Rita: “Kuhu Sa asetaksid ETRA vabariigi tasemelt vaadatuna?” Pehk: “Neid ei saagi kuhugi asetada. Nad on väljaspool igasugust konkurentsi, ei kuulu omanäoliste gruppi, sest peale nende selliseid ei ole.”
Lätis Madonas käisime eestlaste poolt laulutervitust viimas nende riigi 80. aastapäeva puhul.

Vasakult: Riho Väli, Eha Meidla, Riho Reier, Reet Runge, Toomas Kallas. Foto: erakogu

Kõik asjad saavad  kord otsa

Ametlikult lõpetasime oma tegevuse 6. mail 2000 piduliku kontserdiga. Kohal olid kõik toetajad, endised lauljad ja lihtsalt huvilised. Oli palju naeru, lilli ja pisaraidki. Mõned esinemised toimusid veel hiljemgi, aga regulaarset tegevust enam mitte.

*

Kommentaarid

Võimatu on kirjeldada kakskümmend kolm aastat kestnud ansamblielu. Kui palju toredaid kohtumisi, naljakaid juhtumeid, ka ebaõnnestumisi ja südantsoojendavaid hetki on nende aastate sees. Kokku sai tehtud 362 esinemist. Päris kontsertideks ei saa kõiki lugeda, sest mõnikord oli vaja vaid mõned laulud ette kanda. Seda polegi nii vähe, kui mõelda, et kõik käisid tööl, elasid erinevates kohtades ja aega läks laulmise peale ikka päris palju. See oligi pigem elustiil, mis tegi argipäeva värvilisemaks.

23 aastat laulnud alt Reet Runge: Olime Ehaga ETRA lauljad ansambli asutamisest peale, meeslauljad vahetusid. Kokku 23 aastat – päris pikk aeg minu elust.
Olen sageli neile aastaile tagasi mõelnud, elustanud oma mõtetes muusikast saadud imelisi hetki, ühiseid laulureise Lätti, Leetu, Soome, Rootsi, Saksamaale ja rohketesse Eestimaa paikadesse. Aastate jooksul juhtunud lustakad seigad ja vahejuhtumid panevad tänini muigama. Oli ka omavahelisi nägelusi ja emotsionaalseid hetki, neist hoolimata hoidis meid koos soov laulda ja publiku ees musitseerida.
Meenutada on paljutki. Siin mõned üksikud hetked.
Olime Soomes ja pärast kontserti ööbimiskohta jõudnud. Väsinud ja muljetest tulvil. Jaanus otsustas hommikul kalale minna. Pakkusin ennast kaasa. Kohalik vallavanem, meie võõrustaja, lubas oma aiast usse kaevata ja andis kasutada oma paadi. Enne kukke ja koitu, kui teised magasid, algas meie kalaretk. Koidukumas peegelsile järv, kerge udu vee kohal – unustamatu vaatepilt. Usse ma konksu otsa panna ei julgenud, Jaanus aitas. Ja ennäe imet – nagu konksud vette viskasime, oli kala otsas. Kui teised hilisel hommikul silmaluugid avasid, olid meil Jaanusega kalad roogitud, praetud ja söögilaud kaetud.
Laulsime ühel kontserdil C. Kreegi laulu „Kui suur on meie vaesus“, mille seade on tavakuulaja kõrvadele harjumatult kriipiv. Nii ütleski üks proua meile pärast kontserti: „No see üks lugu läks teil küll aia taha, aga ärge põdege, järgmisel korral läheb paremini.“
Olime Saksamaal söögilauas. Enamik meist ei saanud hakkama garneeringusse pandud redistega – kui püüdsime kahvlit redisesse suruda, lendas see taldrikult laia kaarega. Nüüd juba manalamees Rein Kaev, kes tavaliselt enne tegutsemist jälgis, kuidas olla või käituda, ütles: „Vaatan siin teid ja mõtlen, et mul kodus pool peenart rediseid täis külvatud ning ei juhtu ju midagi, kui siin mõne redise söömata jätan.“ Ja ei söönudki.
Mõtlen tänutundega oma võrratutele laulukaaslastele ja neile aastaile tagasi. (Järg pöördel)

Toomas Kallaste: Kuna mina liitusin ETRA-ga viimasena, on mul ka kõige vähem mälestusi. Minu jaoks oli ETRA-ga liitumine nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Mul ei olnud mingit muusikalist haridust (olin laulnud mõnes kohalikus kooris), aga mulle laulda meeldis ja huvi oli, kas saan hakkama. Kõik oli uus, viiehäälne laul, igaüks pidi ise hakkama saama, ja tohutu hulk repertuaari, mis tuli omandada, et esinema saaks hakata. Eha keldrist sai mulle mõneks ajaks teine kodu, kus suitsuvingus sai pikalt harjutatud (oli ikka tervist). Tuli hankida ka esinemisriided ja lõpuks tuli otsus, olen küps lavale astumiseks.
Esimene esinemine oli kohe minu kodukandis Kehtnas! Nagu hiidlane ütleb: “Tänavu kasvas rukis küll madal, aga selle-eest hõre.“ Üle elasin ja olen selle aja eest koos ETRA-ga väga tänulik. Sain muusikalist haritust, esinemiskogemust ja palju uusi tuttavaid ning sõpru, eriti meenub tantsuansambel Koladi-Ola, kelle kenad tüdrukud olid stiimul, miks Pärnu esinemised oli eriti oodatud. Kvintetis laulmine meeldis veel selle poolest, et meid oli kolm meest, kaks naist ja ütlus, et üks mees sai alati seanahka vedada.

Riho Reier: Püüan meenutada pisut minevikku nii kuidas oskan. Mind kutsuti ansamblisse asendusliikmeks, hiljem aga õnnestus saada põhikoosseisu. Eelnev kogemus sellises koosseisus mul puudus, laulsin enne Rapla meeskooris. Mulle hakkas ansamblis väga meeldima, kollektiiv oli tore ja klapp oli hea. Mulle meeldis see, et iga liige pidi laulma oma häält ja kellelegi ei olnud toetuda ja ei saanud viilida. Sai esinetud Eestis paljudes kohtades, kus meid võeti vastu väga soojalt. Sai käidud ka vabariiklikel konkurssidel ja nopitud nii mõnedki auhinnad. Mingil ajal olime vabariigi parimad.
Põnevad olid ka välisreisid. Näiteks Läti kontsertreis meie sõprusmaakonda on meelde jäänud, äge üritus oli. Meenuvad ka kontsertreisid Soome ja Rootsi. Väga toredad üritused olid ka laululaagrid. Seltskond oli väga huumorimeelne ja palju sai nalja ja naerda. Mul on väga kahju, et see kõik nii äkki lõppes. See on minu lühike meenutus sellest ilusast ajast. Otsisin välja ETRA plaadi, et meenutada neid aegu!

Riho Väli: ETRA laululaagrid olid eriti vahvad. Smokingud olid kallid, aga ära nad osteti, kuigi rahaga ei priisanud keegi. Lahe kollektiiv, nalja sai palju. Hääleseadet tehti Tallinnas. Erki Pehk viis mõned proovidki läbi ja innustas meid. Kuna olin enne löökpillidel bändis olnud, siis tuli ka ETRA-s sahistit mängida. Thea Paluoja stuudios lindistasime oma ainukese plaadi. ETRA aeg oli tore ja meeldiv.

Thea Paluoja: Ansamblilaul on üks põnevamaid ja väljakutsuvamaid tahke vokaalmuusikas. Aga samas ka võimalusterohke ja värviline.
Tuleb kasutada häält nagu solist, ent samas väga hoolega kuulata ja arvestada kaaslastega.
Kuulamisoskus ongi vahest kõige tähtsam – tulemus on peidus just akordide ja harmoonia läbipõimumises värvilise häälekasutusega.
Ühine hingamine ja dünaamika suudavad vokaalansambli väga nauditavaks kuulamiseks vormida.
ETRA-ga puutusin kokku mitmete aastate jooksul alates 1983. aastast Alus. Täieliku ansamblilaulu fanaatikuna on mul siiralt hea meel, et olen neid ka elusuuruses laulmas näinud-kuulnud.
Meie kandis pole ansamblilaul kuidagi suutnud endale kindlat kohta leida – ansambleid on tõesti harva kohata.
Minu suurim armastus ongi ansamblilaul, millega hakkasin ka kohe tegelema, kui Alusse tööle tulin. Küll erines minu häälekasutuse maitse ETRA omast, olin lihtsalt tükk maad noorem ja laulsin ikka laste ja noortega (vokaali värvid on väga erinevad).
Nüüdseks tean häältest, nende arengust ja värvidest tunduvalt rohkem kui tollal.
ETRA esinemistest paistis alati välja suur rõõm kooslaulmisest. See oli kadestamisväärne.
Ja nende algatatud segaansamblite päevadel oleme samuti väga edukalt osalenud ja osa saanud ka pakutavast põnevast päevast (kohe meenuvad kõrilauljad, kelle kontserti saime pärast võistulaulmist nautida).
Ka Laulukarusselli eelkäija Laululind oli parim teene toona lastelaulu arengule.
Suur tänu, ETRA, et olite ja laulsite!

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare