Martin Ellermaa
28. aprilli, 2. mai ja 3. mai õhtul tuli Rapla kultuurikeskuse suurde saali kokku suur hulk rahvast, sest seal mängiti Rapla Väikelinnateatri kolmandat etendust “Salasõna vanavara”: autor Eerik Robert Ots, lavastaja ja lavakujundus Valter Uusberg, näitlejad Reio Blond, Sten-Olle Moldau, Eerik Robert Ots, Raigo Saariste, Andres Sahkur, Ursel Tilk (Eesti Draamateater), valgus Kalju Visnu ja video Timo Kreuz.
Professionaalse suunitlusega harrastusteatri (asut. 2022) kuut tegijat toob kokku armastus teatri, muusika, Rapla ja näib, et ka ühise huumori vastu. Nende hulgas on filmirežissöör, elukutseline laulja, helistuudio juhataja, riigiametnik, huvijuht ning professionaalne näitleja.
Trupp on 2022. aastal Kuusiku mõisas üles astunud komöödiaga “Risti rahvas”, mille aluseks oli Raikküla juurtega kirjaniku Enn Vetemaa (1936-2017) samanimeline ajalooline romaan (1994). Samuti on Väikelinnateater 2023. aastal Rapla kultuurikeskuses välja tulnud tükiga “Overtoni aken” (2023), mille pealkiri tõukus lennuõnnetuse tagajärjel hukkunud politoloogi Joseph Paul Overtoni (1960-2003) ideest poliitiliste raamide ja nende nihutamise kohta ning räägib sellest, kuidas seda kohalikul tasandil rakendada ja inimestele midagi uut ja täiesti jaburat pähe määrida.
Nüüd siis tuldi taas kohalikku kultuurimajja kokku. Kui kardin eest läks, oleks nagu telekas sisse lülitatud. Tekst läks ilma pikemata käima. Taustaks kirev ja multifilmilikult kujundatud väikelinna antikvariaat, mis lisaks rahalistele raskustele nüüd ka politseiga mehkeldas, kuna sealt olla midagi väga väärtuslikku pihta pandud. Hiljem küll selgus, et poepidaja Leo (Raigo Saariste) ise oma kraami ära virutas. Lisaks pidi Leo koos oma kompanjoni Reinuga (autor Eerik Robert Ots) veel ka tõrjuma jõulisi Soome ärimehi, sest nood, nagu lavastuse tutvustus ütleb, olid nende kauplusele silma peale pannud.
Komejandilikus etenduses sekeldatakse nagu jakstakse, pillutakse igast otsast teksti ja kildu, vahepeal lauldakse, ümisetakse, isegi tantsitakse palja kõhuga. Sisse seletab ja targutab üks pikkade vuntsidega tüütu kuju – küllap linnarahva ja noorte ettekujutus vanast inimesest -, kellel polegi nagu midagi öelda.
Kurblik või lausa pierrot’lik Leogi tahab kangesti enda nukrat lookest ära rääkida, kuid see katkestatakse mitu korda ning ka jutt ise läheb kangesti kõrvust mööda või peabki jääma muu virvarri kõrval vähetähtsaks. Mis ongi põnev – rohke teksti kohale loodav mäng, tühjus, kammertoon või ülemheli.
Lavalt jääb üldse välja, kuid sinna kukub siiski sisse poepidaja isa, linna kangelane, kellest räägitakse ja lauldakse siiani, kuid Leo ise ei küündivat selleni. Nähtamatust tegelasest on seinal meeleolukas pildiseeria, kus teda pannakse erinevate kuulsate sündmuste keskele – see vist toob saalis ka kõige enam reaktsioone esile.
Naljatlemist, naerukihistamist või lausa naerupahvakuid oli üldse palju. Saali otsas lausa sedavõrd, et tekkis juba küsimus – ega siin ometi klakööre palgatud ole? Seegi ju üks vana värk!
Kohalik teater sai ju alguse jantidest. Need tugevasti üldistasid ja lihtsustasid, pahatihti ka moonutasid ja naeruvääristasid maarahva elu ja olemist, võimalik, et ka varjasid või peitsid selle tõelist palet või sisu.
See traditsioon elab eestlastes senini, mida näitab ka eesti kino hetkeseis, kus jäme ots on vahepeal läinud pigem lustlike filmide kätte. On ju jandi või jandikooriku seljataha mugav varjuda ja tundub, et sealt ei tahetagi välja saada, sest kes see ikka tahab nahka turule vedada. Varjatud koomusk on kavalam, aga tihti ka pealispindsem või segasem.
“Salasõna vanavara” jätkab peenema janditamise traditsiooni. See pole kindlasti tühi palagan, pigem nagu mingi kooditeater. Pärast näitemängu proovisin aru saada, millest või mis teemal see näitemäng siis oli, ja ma ei osanud üldse vastata, mida ma näinud olin. Võimalik, et trupp mängib sihilikult teatri (arhe)tüüpide või ka klišeedega, teeb siseringi hõrku nalja, lennutab euroopalikke mõttefinesse ja seda veiderdamiskoodis, mis jääb mulle, aeglase mõistusega maakale, kaugeks ja ebaselgeks.
Mu jaoks läks etendus käima alles siis, kui Ursel Tilk valges dressis sommina lavale astus. Draamateatri näitlejaga, kes ei pidanud paljuks oma Rapla sõpradele appi tulla, sai tükk nagu mingi teise käigu sisse. Ma sain kohe ühenduse. Tuttavlike jõmmidega kusagilt. Tilga mäng, eriti need põlevad silmad ja žestid lavastuse lõpus, kui varalaeka võti käest kätte käis, pani mõtlema, et elukutselisel näitlejal on – küllap kõva loomekonkurentsi ja enda karmi proovilepaneku läbi – suuremad võimalused ego- ja harrastusekoorikut endalt kõrvale heita kui nendel, kes peavad sama tegema ja looma täiesti teistlaadi palga- ja riigitöö kõrvalt.
Mis puudutab kirjutamist, siis kindlasti tasub julgustada inimesi ise kirjutama ja enda asju lavale tooma. Nagu näitas Raplamaa harrastusteatrite festival (Raplamaa Sõnumid, 23. märts), osatakse kirjutada küll. Üks, mis alati töötab, on julge isiklikkus. Sedapuhku oli isiklik tasand ära peidetud. Ridade ja akside vahele. Kuskilt nagu kummitas ka ettekujutus, milline üks õige teatritegemine välja nägema peaks. Või oli see hoopis lõks paadunud kriitikule, kes mõnuga katsub (suure) kunsti puudumist ära tabada, saamata aru täiesti teistlaadi teatrist või kohaliku kultuuriseltskonna, kuid kindlasti ka ühe tihedasti seotud sõpruskonna toimimisest.
“Tore tükk oli ju,” ütles üks tänulik vaataja. “Sai nii palju naerda!” Tõesti. Saalis oli ju palju inimesi, kes rohkesti naersid ja muhelesid. Ometigi tahaksin küsida, mis siis ikkagi on selle etenduse mõistmise võti? Võimalik, et hea tahe ja soov mõista ning hüva sõnaga midagi ära öelda ja midagi muud seal polegi.
Kuid ühe asja ma vist tabasin veel ära. Nimelt, et ei tohi end ja endale kalleid asju maha müüa. Meie elu ja olemise võti jäägu ikka meie enda kätte. Iseasi, kas just soomlased on need, keda me kartma peaksime. Küllap ei peagi. Liiatigi, kui sommi oma põlevate silmadega eestlaste vahel käest kätte liikuvat varalaeka võtit piilus ja pärast soome keeles Valgret laulis, näis temas midagi nagu muutuvat. Ärikast soomlane nagu valgustus vanavara hoidvate eestlaste abil.
*
Mis on Rapla Väikelinnateatri kolmanda lavastuse “Salasõna vanavara”
mõistmise võti?
Valter Uusberg: Pakun, et võtmeks võiks olla Kangelase metafoor, mis käib meestemaailmas suureks sirgumise ja eneseleidmise juurde. Iga poisi esimeseks kangelaseks, enne kui selle teised tegelased hõivavad, on tema isa. Kangelane on aga siiski väljamõeldis, süüdimatu tegelane, kes ei mahu ei argiruumi ega argirollidesse (isa oma sealhulgas), mis jäävad talle kitsaks nagu asju täis kuhjatud vanavara pood. Kangelane elab seevastu müstilistes lugudes, neis on palju ruumi ja neid tuleb rääkida nii, et ümbritsev kõikuma lööb.
Lõpupildis saab seegi selgeks, et ka poeg jõuab oma looni, mis ei pruugi isa omast väga erinedagi. Meie valik on neid kas uskuda või mitte. Karl Gustav Jung on öelnud “Meie asisest maailmast on kadunud nähtus, mida psühholoogid nimetavad müstiliseks osaduseks (…) Meie oleme selle külje oma elust nii põhjalikult minetanud, et ei tunne sellega kokku puutudes seda enam äragi. Meie jaoks asuvad need asjad allpool teadvuse läve ning kui need juhuslikult pinnale kerkivad, arvame midagi viltu olevat.”
