Mis on Käru pärisnimi?

Juune Holvandus, ajakirjanik ja reisijuht

Käru aleviku nimi tundub tore ja naljakas – Käru! Miks käru? Kohe ja automaatselt on tekkinud seos tuntud välitööriistaga. Miks ka mitte, Kärus on aiatöö nii enesestmõistetav.
Niisugune seos tekkis loomulikult ka Käru enda jaoks avastanud loomingulisel režissööril ja aktivistil Aljona Suržikoval. Temale kui Lasnamäe elanikule kerkis silma ette pigem lapsepõlve titekäru, sõiduriist, mis on ajas nii kenasti moega muutunud. Miks mitte viia see kujutluspilt tegelikkusele lähemale? Mõeldud-tehtud. Tänaseks on Käru muuseum tegutsenud mõndagi aastat. Tubli, proua Suržikova! Muuseumi asukoht muudab väikese Käru jaamahoone palju tähenduslikumaks.
Nimetus „Käru muuseum“ on väga leidlikult kahetähenduslik: Käru kui asukoht ja käru kui museaal. Neid seob kena huumor: kus mujal peaks siis olema kärude muuseum, kui mitte Käru-nimelises maakohas.
Väga terane, ehkki kohanimi Käru ei tähenda tegelikult üldse aiatööriista, vaid musträhni (dryocopus martius). Aga mis sellest, muuseumi nimele lisab see humoorikat sära.
Pealegi on pr Suržikova nüüdseks Kärus kohalik aktivist number üks, ta on selle paiga jaoks nii palju iseennast panustanud, et talle on juba mõndagi lubatud. Või kuidas? Nüüdseks on ta elanud rohkem sisse Käru minevikku. Uus majutusasutus, mis tema eestvõttel Kärus vanast tondilossist kauniks ja kasutamiskõlblikuks renoveeritakse, kannab nimekuju, mis Kärul on olnud vanades kirjalikes allikates – Kerro. Näeme, et on sellist perekonnanime Eestis küll (vrd Marilin Kerro) ja ka teisesel kujul sama (näitleja Volli Käro, tema üle Venemaa kuulus järglane Kirill Käro).
Kerro tähendab vana, tookord saksapärase kirjaviisi järgi, et täht „e“ võib märkida ka „ä“-d, et topelttäht „r“ tähendab seda, et eelnev „e“ või „ä“ hääldatakse lühidalt, ühekordselt, ja tänapäeval ongi „ä“. Aga „o“ järgsilbis, saksa moodi kirja pandult tähendab pigem, et hääldatakse „u“. Paljud ju ütlevad auto asemel tegelikult „auDu“.
Kohanimed on enamasti omastavakäändelised, sest nad viitasid lauses inimeste või asjade päritolule. Nimetav selle taga võib olla hoopis muul kujul. Kust võeti nimetus Rappeli keskus? Sest Rapla on omastavaline vorm nimetavast Rappel. Nii on ka Käru omastavas käändes, aga nimetav on hoopis „kärg“ või „kerg“. Mitte „käru“!
Kes ei usu, võib uurida Eesti kohanimede sõnaraamatust ja vana visa uurija Wiedemanni sõnaraamatust neid asju ise. Kärg-käru; kerg-keru tähendab musträhni. Nõnda vanade paiganimede tekke aegu polnud veel selliseid kärusid ollagi, mida nüüd näeb Käru muuseumis.
Nagu öeldud, on muuseumi nimi kahetähenduslik ja väikese huumoriga.
Üldse aga ei ole seda Käru aleviku uude betoneeritud keskusse tekkinud „skulptuur“ allkirjaga „Keeraks õige käru”. Jah, ilmselt on sinna maha unustatud üks käru, millega rajatise käigus betooni kohale toodi. Niisugune allkiri koos käruga teeb aleviku nimele, paraku, karuteene, kinnistades vale nime.
Esiteks on naljatamisi nime saanud muuseum viitega kärule kui veeremile juba olemas. Teiseks, nagu öeldud, on veerem valetõlgendus. Kui valetõlgendust kinnitada aga kahel korral avalikus ruumis, siis vale nimi jääbki külge. (Kolmandaks, palun vabandust, on see, mida google maps pidulikult skulptuuriks nimetab, lihtsalt eriti inetu). Vaata siit, kui ei usu:
https://www.google.com/maps/place/Skulptuur+%22+Keeraks+%C3%B5ige+k%C3%A4ru%22/
Tahaks väga teada, kas Käru praegused elanikud on tõesti sellise lahenduse heaks kiitnud. Miks meeldib neile betoonikäru rohkem kui kaunis musträhn?
Muidugi pole imestada, et maaeluga seotud sõnavara, sh loodusnimed kipuvad linnastudes järjest ununema.
Kas poleks kena, kui rähni ei unustataks päris ära ja istuks ta siis vähemasti käru aisa pealgi?