25.5 C
Rapla
Pühapäev, 19 mai 2024
PersoonReimo Lutter: Vajame teaduspõhist lähenemist metsandusele

Reimo Lutter: Vajame teaduspõhist lähenemist metsandusele


Möödunud reedel, 10. mail pidas Kohilas õppe- ja seminaripäeva Eesti Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli metsakasvatuse töörühm. Seal pidas ettekande hiljuti president Alar Kariselt noore keskkonnateadlase preemia pälvinud Reimo Lutter. Oma ettekandes rõhutas ta, et emotsioonide pinnalt langetatud otsuste asemel vajab Eesti teaduspõhist lähenemist metsandusele.

Reimo Lutteri tunnustuse pälvinud teadustöö keskendub süsiniku-, lämmastiku- ja veeringe uurimisele erinevates majandatavates metsaökosüsteemides, eesmärgiga kujundada kliimamuutustele vastupidavad ja mitmekesised metsad. Tema uurimistöö tegeleb kolme põhilise uurimissuunaga, vaadeldes lageraie alternatiive, segametsi ning väheväärtuslike maade metsastamist lehtpuudega.
Reedesel koosviibimisel Tohi Gini seminariruumis andis ta ülevaate projektidest, millega  metsakasvatuse töörühm praegu tegeleb. Ühtlasi kuulus päeva juurde ka ringkäik kohaliku Kohila metsaentusiasti Heiki Hepneri valdustes, mis jättis Lutterile positiivse mulje.

Reimo Lutter, me lõpetasime just jalutuskäigu Heiki Hepneri dendropargis. Mis mulje see teile jättis?
Mulle jättis see väga positiivse mulje. Kohe näha, et tegemist on eriala entusiasti ja fanaatikuga. Positiivne oli just see, et seal ei kasva ainult kuusk, kask ja mänd, vaid valikut on oluliselt rohkem. Meil on oluliselt rohkem lehtpuid ja metsakasvatuse võtteid. Suurt rahalist tulu see ei too, aga oluline on just loominguline pool, kuidas metsa kujundada. Mul on tekkinud juba teatav vilumus öelda, milline mets on liigirikas ja milline mitte. Kahtlemata ei ole Hepneri metsad põnevad ainult selle kasvatajale, vaid pakuvad elupaiku ka erinevatele liikidele.

President Alar Karis tunnustas sind hiljuti noore keskkonnateadlase preemiaga. Mida see tunnustus sinu jaoks tähendab?
See tunnustus võtab kokku esimese etapi minu teadlasekarjääris. Väga tore, et mind tunnustas niivõrd väärikas isik nagu president.

Te olete täna Kohilas Eesti Maaülikooli metsakasvatuse töörühmaga. Millega see rühm tegeleb?
Oleme selgelt fokusseeritud teadustöö tegemisele. Tegemist ei ole lihtsalt kokkutulnud sõpruskonnaga. Meil on rühmas kuus või seitse doktorikraadiga teadurit. Väga oluline on meie välitööde meeskond, sest metsateaduse jaoks on labor ikkagi metsas. Meie kogume oma andmed sealt. Meie töörühmas on kõik vähemalt magistrikraadiga.

Miks on kujunenud metsanduse valdkond sulle niivõrd südamelähedaseks?
Ma arvan, et selleks tuleb ajas tagasi minna. Minu jaoks tekkis kokkupuude metsandusega keskkoolis. Minu vanaisa oli metsamees ja kui ma ülikooli läksin, oli see mulle loogiline valik. Kõik ained pakkusid huvi ja lõpuks viisid need mind doktoriõppesse. On privileeg, et olen saanud tegeleda oma hobiga ja mulle on selle eest palka makstud.

Kas teadlaseks saamine oli sinu jaoks pikaaegne unistus või tekkis see ülikooli ajal?
See tekkis ülikooli ajal. Ma ei osanud sellest isegi unistada enne seda. Katsetasin ja kompasin teadust magistri ajal ning see tuli mul hästi välja. Tekkis loomulik huvi, et tahaks veel rohkem teada. Pärast seda mul enam sellist mõtet ei tekkinud, et võiks minna kuskile mujale tööle.

Kuidas näeb välja teadlase töö? Lapsena kujutasin ette, et teadlased on valges kitlis ja teevad kuskil laboris katseid. Kuidas see päriselt on?
Minul oli täpselt sama ettekujutus. Olemas on erinevaid teadusharusid ja teadlase argipäev võib olla väga erinev. Tänapäeva metsateaduses on täiesti olemas ka labori ja kitlite pool, kus ongi vaja steriilseid tingimusi. Näiteks selleks, et määrata DNA-d. Aga me käime ka metsas ja võtame mullaproove ning teeme lihtsat ja robustset tööd. See teebki selle töö minu jaoks põnevaks.
Tänapäeval peavadki teadlased oma uksed ühiskonnale avama, sest ühiskond vajab teaduspõhiseid otsuseid. Ei ole nii, et teadlane istub omaette kuskil laborinurgas, vaid ta peab olema ka hea suhtleja. Teadust on vaja tutvustada.

Panin su ettekandest tähele, et sa kasutasid terminit teaduspõhine metsandus. Mida selle all silmas pead?
Metsa üle on ühiskonnas palju arutletud ja põhilised arutelud käivad juba sotsiaalmeedias, kus igal inimesel on oma arvamus. Kohati on tunne, et otsustajaid suunatakse pigem emotsioonide pinnalt ja unustatakse ära teaduspõhised soovitused. Teadlased annavad poliitikutele edasi parima teadmise ja sealt edasi on juba poliitikute asi, kuidas seda rakendada. Tänapäeval tundub, et emotsioonipõhine lähenemine sõidab kohati üle faktipõhisest teadusest. Tegelikult peaks just teaduspõhisus olema targa ühiskonna alustala.

Sa mainisid enne, et su vanaisa oli metsamees. Kas just see suunaski sind seda sama valdkonda valima?
Kahtlemata oli see üks tugev argument. Mu vanaisa oli nii metsa- kui ka jahimees. Olen seda lapsest saati näinud. Ma küll kandideerisin ka mujale õppima, aga see oli ikkagi esimene valik.

Kui populaarne on maaülikoolis metsanduse eriala? Kui palju seda õppima tullakse?
Kui mina sinna kandideerisin, oli ühele kohale kolm inimest. Praegu on nii, et kõik kandidaadid võetakse vastu. Samasugune langustrend on olemas nii põllumajanduses kui ka metsanduses. Noored on huvitatud millestki ägedamast, teadmata, mis on tegelik metsanduse sisu. Meie ülikool on teinud tublit tööd ja vähemalt magistrantide arv on kasvanud. Loodetavasti pole tulevik nii tume, et keegi ei tule seda õppima. Pigem näen, et kui me ühiskonnas metsandusest räägime, teeb see meile reklaami. Metsanduse valdkond on tegelikult väga lai, seal on ka loodushoid ning mitte ainult metsaraiumine.

Seoses metsa raiumisega räägitakse tihtipeale süsiniku sidumise olulisusest. Mida see täpsemalt tähendab?
Süsihappegaas on üks põhiline kliimamuutuste käivitaja. Selle kontsentratsioon õhus on viimastel aastakümnetel väga kiiresti kasvanud. Süsihappegaasi seovadki kõige paremini puud. Need on justkui tolmuimejad, mis tõmbavad CO2e oma lehtedesse ja okastesse. Fotosünteesi käigus muutub see seal süsinikuks ja jaotatakse ümber erinevatesse metsa osadesse alates okstest, lõpetades pinnasega.

Teistpidi on oluline ka metsade elurikkuse säilitamine. Kuidas sina neid vaatled – koos või eraldi?
Neid saab ja tulebki vaadelda koos. Ükski metsa ökosüsteem ei jää püsima ilma elurikkuseta. Küsimus on selles, mis on ühiskonna ootused laiemalt metsamajandusele. Kui mets muutub vanaks, siis ilmselgelt ta enam süsinikku nii kiiresti ei seo. Süsinikku seob paremini noorem ja keskealine mets. Kliima mõttes oleks parem hoida metsi noorena. Võtmesõna on siin varieeruvus maastikul, et meil oleks nii nooremat, keskealist kui ka vanemat metsa.
Muuseas, ka lageraie puhul, kui me metsa ära raiume, tulevad sinna uued liigid. Mets on dünaamiline, kui see areneb, siis tulevad ka uued liigid. Kui meil oleks ainult vana mets, siis oleksid ka ainult vana metsa liigid. Peame aru saama, et on ka liike, kes vajavad lageraiet ja nooremat metsa.

Panin su ettekandest tähele, et sa rääkisid projektist “Kvaliteetse puidu kasvatamine majandusmetsades ja istandikes”. Tean, et seal on mingi seos ka Kohila Vineeriga. Mis täpsemalt?
Kohila Vineer tegeleb kasepuidu väärindamisega. Kasepuidul on selline defekt nagu väärlülipuit või punasüdamik, mis vähendab puidu kvaliteeti. Kirjutasime maaülikoolis koos ettevõtetega projekti, kus me püüame välja selgitada, kuidas parandada kvaliteetse puidu väljatulekut metsast. Eesmärk on see, et sinnasamasse Kohila Vineeri jõuaks kõrgema kvaliteediga puit. Kui me saame metsast kätte kõrgema kvaliteediga puitu, siis me raiume seda metsast tervikuna vähem. Kohila Vineer oli sellest väga huvitatud. Kohe esimese suhtluse peale saime positiivse tagasiside, millega koos andis ettevõte oma toetuskirja.

Hiljuti linastus Martti Helde film “Vara küps”, mis räägib metsandusest. Oled seda vaadanud. Mida sellest arvad?
Tuleb tunnistada, et ma ei ole seda näinud.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare