17.7 C
Rapla
Esmaspäev, 17 juuni 2024
UudisedHageris tõsteti tähelepanu keskpunkti metsavendlus

Hageris tõsteti tähelepanu keskpunkti metsavendlus

Metsavendlus on jätkuvalt saladuslooriga kaetud valdkond Eesti ajaloos. Veel 30 aastat tagasi ei räägitud sellest avalikult just palju, viimastel aastatel tehakse seda aina agaramalt. Kui mõelda metsavendade tegevuse peale, siis esimese hooga Hageri piirkond sellega ei seostu. Ometi tõdeti muuseumiööl, et metsavennad end Hageri piirkonnas varjasid ning selle meenutuseks on üles seatud mälestuskivi.

Õhtune aeg lisab salapära ja põnevust ning siis tuuakse muuseumides välja ka need asjad, mis muidu päevavalgust kardavad. Tänavuse muuseumiöö teema oli “Öös on vabadust”.  Iga muuseum võis seda tõlgendada vastavalt oma nägemusele. Hageris nähti, et sellesse üldnimetajasse mahub kenasti just metsavendluse temaatika.
Hageri muuseumi juhataja Kadri Rütmann rääkis sellest, et just metsavennad seisid vabaduse eest ning kellest veel vabaduse teemal rääkida kui mitte neist. Ja nagu kohapeal näha oli, siis muuseumi külastajaid see teema kõnetas. Küllap paelub inimesi teatav salapära, mis sellega kaasneb. Kes metsavennad olid ja mida nad täpsemalt tegid? Kas ka minu esivanemate seas oli neid, kes end metsas varjasid? Kui metsavendluse uurija Toomas Tõnisson tõi välja omaaegse Hageri valla metsavendade nimekirja, oli muuseumis huvi suur leida sealt ka endale tuttavaid nimesid.

Arnold Lindermanni fotod
Hageris ei keskendutud ainult kuivale ajaloolisele materjalile. Muuseumiöö sündmused said tegelikult alguse Rabivere maastikukaitsealal asuval Kõnnu järve matkarajal. Päikesepaisteline õhtu soosis igati nauditavat matka metsa vahel. Selle oli ette võtnud pisut rohkem kui kakskümmend inimest. Kohapeale jõudes oli peagi selge, et nendega liitus ka vähemalt tuhat sääske. Aga neid oli õnneks võimalik eemale peletada.
Jalutuskäik soisel alal viis seltskonna Rabivere rabametsas asunud kunagise punkri asukoha juurde, kus nüüd asub mälestusmärk. Seal toimuski pikem seisak, kus Kadri Rütmann meenutas metsavendade tegevust ning pajatas kohalikke legende. Kaunis žest oli ka süüdatud küünla asetamine mälestuskivile, kuhu on kantud nelja metsavenna nimed. Need on Johannes Esop, Rudolf Hansen, Adolf Ööpik ja Manivald Teppor.
Jalutuskäik läks edasi mööda matkarada ning ühtlasi jätkus selle käigus ka igaühe isiklik võitlus sääskede vastu. Kokku veedeti metsa vahel umbes poolteist tundi. Kellel polnud kaasas kummikuid, pidi soise pinnase tõttu paraku leppima ka märgade jalgadega. Rabametsas toimunud rännakut võiski pidada muuseumiöö sündmuse esimeseks pooleks. Sellele järgnes juba teine pool muuseumi ruumides.
Pidulikud avasõnad lausus muuseumi juhataja Kadri Rütmann. Sõna ütles sekka ka Toomas Tõnisson, kes tutvustas oma projekti, mille käigus soovitakse Rapla kirikuparki paigaldada metsavendadele pühendatud mälestusmärk. Ühtlasi esitas ta palve, et kui kellelgi on jagada informatsiooni kas Hageri piirkonnas või Raplamaal laiemalt tegutsenud metsavendade kohta, võib temaga ühendust võtta.
Muuseumiöö n-ö akadeemiline osa sai alguse näituse avamisega. Kõnekas on see, et näitusel on üles seatud metsavendade endi tehtud fotod. Enamasti kujutavad need puude all veedetud puhkehetki. Piltide autor on metsavend Arnold Lindermann, kes pildistas üles Järvamaal toimetanud metsavendi. Fotod on tehtud perioodil 1953-1957. Näituse jaoks saadi need kätte tänu sellele, et need kajastusid julgeoleku toimikutes.
Omamoodi imekspandav on, et toona metsas üldse pilte tehti. See ei ole ju nii lihtne nagu tänapäeval. Selleks pidi olema esiteks aparaat ja seejärel ka tehnika piltide ilmutamiseks. Tõenäoliselt tuli toime tulla küllaltki tagasihoidlikes tingimustes. Samuti on imekspandav, et selliseid pilte üldse julgeti teha. Kinnivõtmisel olid fotod ju ehe tõend selle kohta, kuidas metsavennad vaba aega sisustasid ja kellega koos nad viibisid.
Ometi on nüüd needsamad fotod kujunenud hindamatuks ajalooliseks allikaks, mis kõnelevad sellest salapärasest perioodist Eesti ajaloos. Hageri muuseumi seintel on need nüüd kõigile vaatamiseks üleval. Näitus kannab nime “Järvamaa metsades 1954”.

Elmar Taimre
Tähelepanu väärib veel seegi seik, et kuigi põhirõhk oli 18. mail muuseumiöö sündmustel, tähistas Hageri muuseum koos sellega ka sünnipäeva. Selle puhul pakuti külastajatele torti. Olles teinud kogu õhtu kaasa, oli põnev jälgida inimesi, kes samuti üritusest osa võtsid. Oli neid, kes tundsid siirast huvi just metsavendluse vastu, aga ka neid, kes külastasid õhtu jooksul mitut muuseumi ning tulid Hagerist läbi ainult korraks.
Õhtu kõige põnevam ja ühtlasi ka intrigeerivam osa oli koduloo- ja ajaloohuvilise Kadri Alleri ettekanne oma onu Elmar Taimre elust, kes tegutses samuti metsavennana. Tervet ettekannet ei ole siinkohal võimalik ümber jutustada, kuid süvenemine Elmar Taimre tegemistesse annab aimu, kuidas ja mis suunas metsavennad mõtlesid. Aller tõi välja, et oma elu jooksul ei tahtnud Taimre sellest väga rääkida. Nüüd, kui ta on surnud, jääb igaveseks õhku küsimus, kui palju oleks ta olnud valmis tagamaid avama, kui temalt oleks otse küsitud.
Taimre peitis end aastate jooksul mitmes paigas nii Keila lähistel, Hageri ja Nissi kihelkonnas, Märjamaa piirkonnas kui ka Lõuna-Eestis. Kokku veetis ta end metsades varjates kaksteist aastat. Alleri ettekanne sobitus sellesse õhtusse väga kenasti ning oli väärtuslik rohkem kui ühel põhjusel. Esiteks andis see põhjaliku ülevaate ühe Eesti mehe elukaarest, kes oli sunnitud oma nooruse veetma metsades end varjates. Teisalt tõstatas see mitu olulist küsimust, mis kuulajate seas levima läksid. Mis oli metsavenna elu juures kõige raskem? Kas talvine külm või hoopis toimetulek teadmatusega? Mis saab edasi? Kuidas ja kui kaua siin toime peame tulema? Kas meid tullakse kinni võtma?
Küllap vasardasid need küsimused metsavendade peas pidevalt. Laupäevane muuseumiöö Hageris näitas, et metsas end varjanud meeste ja naiste saatus läheb jätkuvalt korda ka tänapäeva inimesele.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare