“Helisev muusika” on imeilus allegooria, mis ühendab muusika ja elu kaunimad jooned. See on lugu sellest, kuidas igaüks meist võib leida oma meloodia ja selle kaudu muuta maailma; ajatu meeldetuletus, et tõeline ilu ja tugevus peituvad meis endis, meie võimes armastada ja jagada seda armastust teistega muusika ja sõnade kaudu.
1. ja 2. juunil oli tõesti harukordne võimalus toituda õhust ja armastusest siinsamas Rapla kultuurikeskuse sisehoovis. Rapla kultuurikeskuse teatritrupp tõi meieni vabaõhumuusikali “Helisev muusika”.
Need kaks päeva tegi huvitavaks olukord, et ühte lugu andsid edasi kaks truppi. “Minu jaoks on vaimustav see, et tekst ja lavastaja on sama, aga see, kuidas trupi koosseis on võimeline muutma seda, kuidas rollid mängivad. Tulemus on kaks erinevat nägu,” selgitab vaimustusega Aleksander. Tõesti – kaks truppi, üks lugu. Inimestel, kellel õnnestus käia mõlemale kaasa elamas, igav ei hakanud.
“Minu töö oli tuua esile iga näitleja eraldiseisev isiksus, tema tugevused. Sellepärast olidki üks lugu, aga kaks erinevat lahendust, sest näitlejad olid erinevad,” selgitab muusikali lavastaja Piia Põder.
Ta jätkab: “Meid on üle 40 liikme, vanuseampluaa on sama lai: neljane on kõige noorem, lõpetades peaaegu kuuekümnega. Imeline on näha nende soovi võtta see teekond ette kõik koos.”
Kuigi oli kaks truppi, ei jäänud nad omavahel kaugeks. “Me jälgisime teise trupi etteastet Susi stuudio akende tagant ning tundsime, kuidas ihukarvad nahal tõusevad! Muidugi oleme üksteist näinud proovides, aga terves mahus seda kogeda!” Williami mõtetega nõustusid paljud.
“On suur väärtus, et Raplas on olemas selline võimalus tulla ja tehagi teatrit,” sõnab Brenet. Rapla kultuurikeskuse teatritruppi iseloomustab hoolivus, abivalmidus ja perekondlikkus. See perekondlikkus kandus üle ka publikule, kes sai tunda, et iga etteaste oli täis tõelist südamest tulevat kirge ja pühendumist. “Heliseva muusika” jõud seisneb mitte ainult kaunis loos ja kaunites lauludes, vaid ka trupi liikmete omavahelises sidemes.
“Piia on loonud meile, Rapla noortele, selle võimaluse teha, ennast avastada, ennast väljendada, tulla kokku ning luua neid sõprussuhteid ja sidemeid,” tõdeb Robert, kes alustas teatriteed koos veel kahe noorega 13 aastat tagasi. Tänaseks on pool trupist Eesti peal laiali ning tegutsevad hoopis teistel pärusmaadel. Samal ajal käib teine pool veel Raplas kooliteed. Kuid vaatamata vanuselisele eripärale kandis iga liigutus, iga noot ja iga sõna endas mitte ainult professionaalsust, vaid ka tõelist hoolivust ja ühtekuuluvust. “Iga nädal üks väga pikk pühapäev, alates esimesest veebruarist,” meenutab naeratades Christopher Robin.
“Helisev muusika” on enamat kui lihtsalt kaunis lugu armastusest ja muusikast; see on ka sügavalt ühiskonnakriitiline teos, mis toob esile ajaloolisi ja sotsiaalseid pingeid. Muusikali kulminatsioonis, kui mängu tulevad natsid, muutub see idülliline lugu millekski sügavamaks ja süngeks, tuues esile ka raskemad ja valusamad teemad. Piia oskas käsitleda neid teemasid väga maitsekalt ning tasakaalukalt, kuid tegi oma töö publikut äratades.
“Etenduse sisu on mingil määral väga karm. Meil endalgi oli diskussioone, kas jätta sisse need haakristiga lipud või mitte. Kuid ajalugu on selline ja see ongi kole ning sellest ei tohi vaikida, vaid peab rääkima. Kui me sellest ei räägi, ei saa ka juhtunust õppida. Sest teema on aktuaalne ka tänapäeval, ei tohi unne suikuda,” selgitab Robert. Aleksander jätkab samas: “Williamiga arutasime, et vaadates teise trupi esitlust ning pärast seda, kui lipud alla lasti, muutus ka publiku aplaus, tekkis šokeeritud alatoon.”
Muusikal lahendati ka publiku jaoks väga elavalt, nimelt sai vaatajaskond rolli olla omakorda publik anschlussi perioodil. Algusaastatest peale trupis olnud Inga sõnab: “Et päriselt aru saada, mida see tähendab. Üks asi on õpikust lugeda, aga teine on päris elu, päris inimeste ja emotsioonidega.” Natside ilmumine muusikalis toob esile tõsised küsimused, mis muudavad loo veelgi sügavamaks ja mitmetahulisemaks, pakkudes vaatajatele mitte ainult meelelahutust, vaid ka olulist mõtlemisainet.
Kuna noored tegutsevad argipäevadel siiski teistel aladel, lisanduvad ka vahemaad, on ühisprojektid korra aastas. Piia selgitab, kust tuli üldse mõte võtta ette muusikal “Helisev muusika”: “Mul tekkis jälle soov teha muusikali! Tavaliselt on läinud mul nii, et teen ühe draama ja siis ühe muusikali. Kuna mind ennast huvitavad poliitika, ajastudraama ning dokumentalistika, oli “Helisev muusika” hea võimalus.”
Prooviperiood lõppes, kui ka etendused said mängitud. “Täpselt see tunne, kus ei jõua kohale, sest kogu see hea on veel õhus. Jõuad õhtul koju, sätid voodisse ning alles siis on esimene mõttepoja, mis just juhtus. Isegi nädal jõuab edasi minna, ja kui saabub pühapäeva hommik, tabad end mõttelt, et enam ei lähegi proovi, ei näegi sõpru. Sellised rahulolu ja sentimentaalsuse lained,” tunnistab Robert.
Värskemad trupiliikmed said rikkamaks lisaks uutele sõpradele ka kogemuste võrra. “Varem olin ma muidugi näinud teisi laval ja vaadanud, et vau, kui lahedad, kuid polnud varem seda tunnet tundnud, et saaks ise laval rolli mängida. See on väga uus ja huvitav kogemus minu jaoks,” tõdeb Marii.
Trupiliikmed toetasid üksteist, nagu von Trappide pere laval toetas üksteist. Seda oli publikul võimatu mitte märgata. Kui kunstiga tegelev tiim on südamega asja juures, siis on laval midagi enamat kui lihtsalt etendus. See on tõeline elamus, mis haarab publiku kaasa ja laseb neil kogeda midagi erilist ja kordumatut. See oli just see, mis muutis Rapla kultuurikeskuse vabaõhumuusikali “Helisev muusika” nii eriliseks.
