14.4 C
Rapla
Laupäev, 15 juuni 2024
LisalehtKoduloolaneKoduloolane: Ants Piibu 140. sünniaastapäeva tähistati raamatu avaldamisega

Koduloolane: Ants Piibu 140. sünniaastapäeva tähistati raamatu avaldamisega

Liivi Aarma

Pärast 106ndat Eesti vabariigi sünniaastapäeva ja Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva tähistati 28.veebruril Ants Piibu, Eesti ühe pühendunuma riigimehe, juristi ja diplomaadi 140. sünniaastapäeva. Piip oli Eesti Vabariigi välissuhete üks alusepanijaist, mistõttu märgiti juubelit konverentsi ja raamatu esitlusega välisministeeriumis. Võõrustajana pakkus välisministeerium meeldiva kauni interjööri ja kohvilaua. Külalisteks olid raamatu Ants Piip -rahvusvaheline mees autorid ja kirjastaja ning paljud kutse saanud külalised. Kohvitamise aegu mängisid noored pärimusmuusikud Emma Lotta Kiviberg ja Marta Helene Hansing rahvamuusikat- Aleksandra valss, Serjoža ja Peeter Rooslaidi Pruute valss Ruhnust. Konverentsi saali Ants Piibu kogumiku esitlusele kutsusid nad Kodavere karjase lauluga – Tulge, tulge seie!
Ants Piibu 140. sünniaastapäevaks vahetult trükivalgust näinud elulooraamatu esitlusele kogunes väliministeeriumi Jann Poska saali ligikaudu 70 külalist. Tervituseks sai sõna suursaadik Margus Laidre. Ta konstateeris, et raamatuks on saanud Ants Piip, kelle elu kohta võib öelda, et see on jutustus armastusest Eesti vastu ja seda varjutanud pimedusest. Ants Piip kui meie oma rahvusvaheline mees, nagu esitlemisele tuleva artiklite kogumiku alapealkiri lakooniliselt, ent tabavalt nendib (kõne tekst ilmus 1. märtsi 2024 Postimehes Margus Laidre – Ants Piip oli meie oma rahvusvaheline mees)

Raamatu projekt

Mineviku mäletamata ei jää püsima ükski rahvas!
Eesti vabariigi ajalugu kõneleb küllaldaselt selget keelt sellest, et omariikluse loomise ajaloolises missioonis oli eestlastest haritlaste esimese põlvkonna enamus oma kohustuste kõrgusel. Eesti haritlased ja Esimeses ilmasõjas karastunud ohvitserkond osutusid parimateks tugisammasteks iseseisva Eesti riigi loomisel. Raikküla juurtega baltisaksa kirjanik ja filosoof Hermann Keyserling kirjutas imetlusega, et noorel Eesti Vabariigil leidusid kohe oma riigimehed, väejuhid ja diplomaadid. Nende seas kujunes Ants Piibust Eesti Vabariigi ülesehitamisel riigimees, kes õigusteadlasena panustas intellektuaalse loovuse ja aktiivse poliitilise tegevusega Eesti riigi sündi ning arengusse.
Ants Piibu kogumiku koostamise algidee pärines 2014. aastal ajaloodoktor, Eesti ajaloo grand Old Man, Heino Arumäelt pärast Ants Piibu 130. sünniaastapäeva tähistamist. Projektiga alustati kodanikualgatusena 2015. aastal, mil sooviti välja anda riigimehe ja diplomaadi Ants Piibu elu käsitlev elulooraamat. Projekti esimeseks juhiks oli MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi tollane tegevjuht Elle Lees. Pärast tema haigestumist võttis projekti juhtimise ja koordineerimise ning trükiväljaande koostamise üle Liivi Aarma.
Ants Piibu projektis osalenud autorite-ajaloodoktorite Heino Arumäe, Ago Pajuri, Eero Medijaineni, Sirje Tamula, Küllo Arjakase, Viktor Hütti ja Liivi Aarma tegevuse eesmärgiks oli koostada riigimehe ja diplomaadi elust ülevaateteos, mida plaaniti üllitada Ants Piibu 75.surmaastapäevaks 2022. aastal. Eesti riigimehe ja diplomaadi elu ja tegevuse kohta valminud käsikirja autorid pühendusid uurimisaine põhjalikule läbitöötamisele. Valminud uurimus ületas tublisti kirjastusele sobiva mahu, mistõttu tuli teksti kapatsiteeti vähendada. Kokkuleppel kirjastuse toimetaja Ivika Arumäega lühendati käsikirja ühe neljandiku, s.o 100 lehekülje võrra. Nii jõudis 2023. aasta teisel poolel kirjastusse Argo 299 leheküljeline käsikiri. Lisatud illustratsioonid ja nimeregister kasvatasid kogumiku mahu algse käsikirja lähedaseks. Raamatus on teaduskäibesse toodud Ants Piibu tegevuse kohta ridamisi uudseid andmeid. Kasutatud on ulatuslikult arhiiviainest, aga ka Eesti ja teiste maade ajaloolaste väärtuslikke uurimistöid. Projektis osalenute ajaloolaste sulest on varasemalt ilmunud selle perioodi Eesti kohta märkimisväärselt palju teadustöid ja publikatsioone.

Raamat „Ants Piip – rahvusvaheline mees

Eesti suveräänse rahvusriigi loomine ja selle kaitsmine Vabadussõjas oli meie esivanemate ühe põlvkonna aegumatu kangelastegu, mis otsustavalt mõjutas kogu rahva edasist saatust. Eesti riiki hinnates on kõigi meie aukohuseks riigi loojate sügav lugupidamine ja nende meeles pidamine. Tänapäevaks on mitmete meie teenekate riigimeeste elu ja tööd juba põhjalikult käsitletud, kuid paljudest sellesse auväärsesse plejaadi kuuluvatest isikutest on vähe teada. Üks neist on diplomaat, rahvusvahelise õiguse professor ja riigimees Ants Piip, kellel on Eesti iseseisvumise ja riigi ülesehitamise ajaloos aegumatu osa. Euroopa suurriigid ei uskunud iseseisvasse Eesti riigi sündi. 1918. aastal Lääne-Euroopasse Eestile juriidilist tunnustust nõutama saadetud Eesti välisdelegatsiooni (nende hulgas Ants Piip), nimetati  tundmatuteks meesteks tundmatult maalt. Ometi võideti Eestile Euroopa vabade riikide seas naaberriikidega koos võrdne staatus.
Vabariigile aluse pannud tuntud poliitikute Konstantin Pätsi, Jaan Poska, Johan Laidoneri ja Jaan Tõnissoni kõrval on Ants Piip vähem tähelepanu pälvinud. Mõneti on see seotud tema pieteeditundelisest käitumisest oma isikut mitte esilplaanile seada, sarnaselt Anton Hansen Tammsaarega. Oma viiekümnendat sünnipäeva ei pidanud ta vajalikuks suurejooneliselt tähistada. Ajalooallikatest on teada, et vastupidiselt toimetas president Konstantin Päts, kes PRi tähtsust hästi tunnetades laskis Tallinna linnal oma elulooraamatu saata kingitusena ka koolidesse.
Maailmapoliitikasse jõudnud Ants Piibu panus Eesti Vabariigi arengusse on kõigele vaatamata väga kaalukas. Piip kasvas üles vanaisa võrdlemisi jõukas Ungerti talus Tuhalaanes. Tema isa oli kohalik ehitusmeister, kes suutis oma neljale pojale anda kõrghariduse – kolmele õigusteaduse ja ühele vaimuliku hariduse.
Eesti poliitikasse tulles oli Ants Piibul kaasa võtta suurepärane kogemus Kuressaarest eestlaskonna konsolideerimisel. See tipnes Kuressaare Eesti Seltsi uhke ja nägusa seltsimaja soetamisega, avamisel 1911. aasta lõpul seltsi esimees Ants Piip kõnes resümeeris võimatuid asju peame me kätte püüdma !
Noore Eesti Vabariigi välispoliitikas kaastegev Ants Piip esindas Eestit Suurbritannias ja Pariisis Esimese maailmasõja lõpu rahukonverentsil. 20. septembril 1919 oli ta nimetatud välisminister Jaan Poska abiks ning seejärel välisministriks (9. X 1919 -19. XI 1919). Tartu rahuläbirääkimistel kuulus viieliikmelise delegatsiooni koosseisu. Ants Piip oli Eesti peaminister ja esimene riigivanem (26. X 1920 – 25. I 1921, samaaegselt ka sõjaminister), neljal korral veel välisminister, s.o 25. I 1921 – 20. X 1922; 15. XII 1925 – 23. VII 1926; 18. V 1933 – 21. X 1933 ja saatuslikel aastail 12. X 1939 – 21. VI 1940. Ants Piip nimetati Eesti esimeseks suursaadikuks Ameerika Ühendriikides (3.XI 1923 – XII 1925), töötas pikaajaliselt Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professorina (ametlikult kutsutud 1919, tegelikkuses XII 1922 – 22.VI 1940).
Kogu oma jõuga Eesti iseseisvuse sündi toetanud Ants Piip oli sunnitud nägema oma elutöö täielikku hävingut. NKGB (Народный Комиссариат Государственной Безопасности) vangistas Ants Piibu 30. juunil 1941 Kiidjärvel. Ants Piip suri ülekuulamisel toimunud julma piinamise tagajärjel 1. oktoobril 1942 Usollagis Nõrobi vangilaagris.
Ajaloolistel aegadel tõusevad paljude rahvuste poegade-tütarde hulgast esile isikud, kelle tegevus suudab maailma muuta elamisväärsemaks, õiglasemaks ja õnnelikumaks.
Ajaloo pöördelistel sündmustel on austuse väljateeninud oma tahtekindluse ja julgusega poliitikud, riigi-ja sõjamehed, samuti muudest valdkondadest isikud. Nemad muutsid reaalsuseks rahva tahte saavutada oma isade maal iseolemine, järeltulevate põlvede eestlasteks jäämine ja Euroopa teiste rahvusriikidega kooseksisteerimine.

Tänuavaldused külalistele

Autorite ja kirjastaja tänusõnade osalisteks said koos raamatu kinke-eksemplaridega välisminister Margus Tsahkna, kes väisas üritust 40 minutit hiljm lennukilt maandununa pidades Ants Piibu sünnipäeva tervituskõne) ja välisministeeriumi töötajad Kadri Linnas, Mariana Tulf ja Lembe Lember, olles igati abiks ürituse ettevamistusel. Seejärel tutvustati Ants Piibu saalis viibinud otsesid sugulasi (anti üle raamatu kinke -eksemplarid) – osalejana registreeritud Ants Piibu poja Ants Tõnise pojapoeg Tõnis Piip Eriku poeg (Erik Piip viibis USAs) ning Ants Piibu lelle Martin Piigerti tütrepoeg Mart Mere koos poja Andresega. Kiireloomuliste töökohustuste tõttu ei viibinud saalis Mart Mere tütar Anne Mere. Esitlusel viibisid kaks autorit – Eero Mediajinen ja ürituse korraldaja Liivi Aarma. Ajaloodoktor Heino Arumäe haigestus öösel viirusnakkusesse (kõrge palavik). Kogumiku autorid, ajaloodoktorid Ago Pajur, Sirje Tamul, Küllo Arjakas ja Vikrot Hütt ei saanud osaleda erinevatel põhjustel. Käsikiri nägi trükivalgust koostöös kirjastaja Andres Adamsoniga, kes andis kirjastuses Argo välja soliidse välisilmega raamatu. Külalistena väisasid esitlust Rein Lang, Ülle Madise, EBSi professor Katri Kerem, omaaegne TA Ajaloo Instituudi direktor ajaloodoktor Raimo Pullat, teadusdoktorid Ivar Raig, Jüri Kivimäe, Sirje Kivimäe, Lemmi Karmin, suursaadikuna töötanud Jüri Trei jt

Lennukilt jõudnuna astus kõnepulti välisminister Margus Tsahkna, kes ütles kindalt, et „jõuvõtete ja rahvusvahelise õiguse vastasseisus peab peale jääma viimane, Ajal, mil Euroopa südames käib täiemahuline sõda Ukraina iseolemise vastu, peame tegema kõik selleks, et jõud ei võidaks rahvusvahelist õigust. Töötame selle nimel, et sõjakurjategijad võetaks rahvusvahelise eritribunali ees vastutusele ja agressori külmutatud varad suunataks Ukraina ülesehitamiseks.“
Ühtlasi meenutas välisminister Ants Piibu 1935. aastal öeldud sõnu, mille kohaselt tuleb rahu armastavatel rahvastel rahvusvahelise õiguse tagamiseks suurendada ka reaalset kaitsejõudu.
Margus Tsahkna tunnustas Piipu kui rahvusvahelise diplomaatia rajajat, kellel oli vastloodud Eesti Vabariigis ka eestluse ja ühiskondliku elu edendamise oluline roll. „Ants Piip elas erakordsel ajal, kus rahvusvahelise õiguse toel seati jalad alla meie omariiklusele,“ sõnas välisminister. https://vm.ee/uudised/tsahkna-ants-piibu-sunniaastapaeval-joud-ei-tohi-voita-rahvusvahelist-oigust
Slaidi programmi tegi Liivi Aarma Ants Piibu eluloolise lühiülevaatega ”Tuhalaanest maailma.” Pärimismuusikutelt kõlas kaunis eesti rahvaviis“Vii tervisid minu kodumaale. Vii tervisid minu kodumaale,Sa luhal lendav linnuke, vii tervisi nendel kohtadelle, mis on nii armsad minulle (laulnud Liisa Pomerants RoelastViru-Jaagupi kihelkonnast1960. aastal).

Slaididele olid talletatud Ants Piibu eluloost kindlad eluetapid – sünnipaik Tuhalaane, perekond ja õpingud, Kuressaare merekooli töö-aastad, sealjuures tema ühiskondlik tegevus ning ülikooliõpingute algus (1906-1912), seejärel Eesti poliitikamaastikule tulek ja tegevus rahvusvaheliselt ja kodumaal ning Tartu ülikoolis 1919-1940. Kõik eelpool nimetud teemad on talletatud Ants Piibu elulooraamatus, millest on kõigil võimalus põhjalikumalt tutvuda.

Ants Piip kandis ema perekonnanime (Antsu sündides vanemad ei olnud veel abielus). Isa perekond Piigert on rohkem tuntud Eesti mere sideülema Mihkel Piigerti nime läbi. Nii Piip kui Piigert on Tuhalaane põlised suguvõsad, teateid mõlemapoolsetest esivanemates on alates 17. sajandi keskpaigast kümne- üheteistkümne põlvkonna liinides
Ants Piibu isakodu asub Lõuna-Eestis Mulgimaal, Viljandi maakonnas Tuhalaanes, meie oma väikene Šveitsi loodusega sarnases, kuid kordades väiksemate mäeküngaste ja järvedega.

Ajalooline Tuhalaane
Ants Piibu emapoolse suguvõsa põlvkonnad
I Tuhalaane mölder Torimo Hans † 1731 (u 50aastaselt)13 last (enamasti täisealiseks saanud)
II Torimo Villem † 1798 (69aastaselt) 12 last (enamasti täisealiseks saanud)
III Hans Piip † 1842 (68aastaselt) 10 last
IV Tõnis Piip † 1890 (78aastaselt) 12 last
V Enn/Henn Piip †1896 (57aastaselt) 8 last
VI Ann Piip 1867-1887 (Ants Piip ema) (20aastaselt) 2 last
VIII Ants Piip 1884-1942 (58 aastaselt, mõrvatud) 1 laps
IX Ants Tõnis 1921-1986 (65aastaselt) 2 last
X Toomas Henn s 1957 1 laps
X Erik Ants s 1954 2 last
XI Tõnis Piip Eriku poeg 1 laps
XII Nora Piip Tõnise tütar
VIII Ants Piip 1884-1942 (58 aastaselt, mõrvatud) 1 laps
IX Ants Tõnis 1921-1986 (65aastaselt) 2 last
X Toomas Henn s 1957 1 laps
X Erik Ants s 1954 2 last
XI Tõnis Piip Eriku poeg 1 laps
XII Nora Piip Tõnise tütar

Ants Piibu isapoolse suguvõsa põlvkonnad
I Ungerti Jaan † u 1710 (u60aastaselt) u 6 last
II Ungerti Hans † 1746 (63aastaselt) u 13-15 last
III Ungerti Jaan † 1787 (66aastaselt) 10 last
IV Ungerti Heinrich † 1814 (59aastaselt) 8 last
VJaan Piigert † 1860 (54aastaselt) 13 last
VI Jaan Piigert jun † 1924 (70aastaselt) 6 last
VII Ants Piip 1884-1942 (58aastaselt, mõrvatud) 1 laps
VIIIAnts Tõnis 1921-1986 (65aastaselt) 2 last
IXErik Ants s 1954 2 last
IX Toomas Henn s 1957 1 laps
X Tõnis Piip Eriku poeg 1 laps
XI Nora Piip Tõnise tütar

Elukaar

Ants Piip kasvas üles vanaisa küllaltki jõukas Tuhalaanes Aru küla (tänapäeval Muksi) Ungerti talus. Antsu lapsepõlvest on mitmeidki teateid. Ta tegi lapsena varakult talus talutöid: 5aastaselt hanekarjas, seejärel seakarjuse ja karjapoisina, vanemana 12 aastaselt töötas talutöödel – tulles koolist pidi sõnnikut tõstma või rukkitehte rabama ( Ants ise ütles, et kooli võis siis minna, kui rukkireht oli rabatud).
Pole ühtegi märki, et Ants Piip oleks üles kasvanud teiste omaealistega võrreldes kehvamates oludes. Jõukusest räägivad ka 2007. aastal pildistatud Ungeri talu omaaegse lauda vägevad kivimüürid. Tänapäeval käibiv müüt perekonna kehvadest oludest pärineb 1917. aasta Eesti maanõukogu/Maapäeva valimiskampaania aegadest, mil Ants Piip valiti ühel häälel Tuhalaane valla maatameeste fraktsiooni saadikuks. Fraktsiooni liikmena pani Ants kirja oma isa kui maata talumehe, ennast aga mõisamoonaka, s,.o maata talumehe pojana. Kirjapandu ei olnud formaalselt konfliktis tegelikkusega – Ants Piibul endal maad tõepoolest ei olnud. Isa oli aga Paistu kihelkonnas ja kaugemalgi tunnustatud ehitusmeister ja elas Holstres teise abikaasa Tiina vanemate talus. Isa Jaan Piigert suutis anda oma neljale pojale (noorematele Antsu toetusel) kõrghariduse (kolmele õigusteadusliku ja ühele vaimuliku haridus), mida võib eestlaste hulgas tollal harukordseks pidada. Kõik see annab tunnistust üle keskmise sissetulekuga perekonnast.
Ants Piibu esimesed osalemised aktiivses ühiskodlikus elus algasid Saaremaal Kuressaares töötades aastatel 1906-1912. Siin oli ta esialgu Kuressaare Nikolai kiriku kihelkonnakooli juhataja ja aasta hiljem sai temast Kuressaare Merekooli õppejõud. Vaatamata sellele, et ta oli üles kasvanud väga kaugel merekallastest, süvenes ta rohketesse merega seotud küsimustesse, eriti meremeeste väljaõppe probleemidesse. Isikliku kogemuste pagasi täiendamise eesmärgil sõitis ta ühe suve merd kapten Jaan Teeääre laeval jungana koos teiste meremeestega.
Kuressaare merekooli õppejõuna ei olnud pea ühtki teemat või aspekti, millega Ants Piip poleks sellel perioodil tegelnud – merekooli ja merehariduse arendamine, eestikeelse merenduse terminoloogia välja töötmine (Priidu Pärna kirjutas 2007, et Piibu kaubandusõiguse õpiku (1933) mereõiguse peatükis võime kogeda juba eeskujulikku omakeelset mereterminoloogiat), meremeeste ühenduste, samas ka hariduse- ja kultuuriseltside asutamine. Kuressaare Merekoolis õppisid Ants Piibu kasvandikena hilisem mere sideülem Mihkel Piigert, isa Jaan Piigerti venna Heinrichi pojapoeg Juhan Piigert, hea inglise keele valdajana Antsu abiline Inglise ja USA saatkondades ja Jaan Piigert, Antsu noorim vend, hilisem jurist ja kohtunik
Eesti poliitikamaastikule tulekul oli Ants Piibul seljataga juba suurepärane kogemus Kuressaare eestlaskonna konsolideerimisel ja liitmisel, mis tipnes Kuressaare Eesti Seltsi nägusa ja peene seltsimaja ostmisega. Saksa kogukonna kiuste ostis Kuressaare Eesti Selts 1911 maja – mis oli Sigfried Talviku sõnutsi “uhke ja peenikene, tõstes eestlaste eneseusku ja väärikust. Maja avamispeol lausus seltsi esimees Ants Piip – Võimatuid asju peame me kätte püüdma !
Ants Piibu perekond
1919. aasta septembris oli välisminister Ants Piip välislähetusel Riias, kus tutvus sealse saatkonna teenistuses olnud noore, näguse ja intelligentse neiu Benita Uipusega, kes oli seal ametis olnud saatkonna tegevuse algusest.

Poeg Ants Tõnis õppis kaks esimest klassi Tallinnas Westholmi eragümnaasiumis, seejärel 1930. aasta kolmandast klassist kuni 1940. aastal lõpetamiseni Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis. Õppeasutuse lõpetas Ants Tõnis eduakalt, tunnistusel olid vaid viied (eriti loodusteadus ja keemia) ja neljad. Gümnaasiumi lõpetamisel oli Ants Tõnis pikkuseks mõõdetud 177cm, pikkust lisandus hiljem veelgi.
Ants Tõnis Piip oli innukas raadioasjanduse huviline. Siit võib näha Ants Piibu lellepoja Mihkel Piigerti mõjutust, kes oli Eesti mere sideülem (1932-1939).
1937. aasta suvel seadis Ants Tõnis koos isaga Tartus kodus sisse väikese amatöörraadiosaate ja vastuvõtujaama, loa andis maikuus 1937 Eesti Vabariigi teedeministeerium. 1940. aastal astus Ants Piip Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonda õppima elektri- ja raadioasjandust. Tallinna Tehnikaülikoolis võttis osa raadioside entusiastide ringis, mille tegevusest filmiarhiivis on säilinud filmikaadrid. Pärast isa arreteerimist 30. juunil Kiidjärvel ja ülekuulamist 1. juulil 1941 arreteeris NKGB tema poja 21. juulil 1941 Raasikul vanaisa õe Mari/Marie Piigerti lapselapse Viktor Pihti juures. Arreteerimise põhjuseks toodi mobiliseerimiskäsust kõrvalehoidmine. Ants Tõnis kuuulati üle Tallinnas 22. augustil 1941 (ülekuulamisprotokoll säilinud). Eelnevalt oli tal ära võetud väärtuslikud esemed (Šveitsi firma Longines käekell, seljakotid asjadega, käekott jm ning nõukogude 452 rubla. Mobiliseerimise käsku ei olnud noormees saanud, mistõttu otseselt sellist süüd tal ei olnudki. Kuid kindlaks süüks kinnitati kuulumine nn kontrrevolutsioonilise poliitilise organisatsiooni – Kaitseliitu, küll lihtliikmena, liikmeks astus gümnaasiumi lõpuklassis 1939.aastal. NKGB otsusena tuli rindeläheduse ettekäändel Ants Tõnis saata tapikorras (sundkorras) tagalasse, esialgu Leningradi.
Ants Tõnis Piibu tapiautost ära kaotamise asjaolud Raasikul jäid KGBle igaveseks saladuseks. See oli tollaste põrandaaluste Eesti Vabariigi salajaste raadiojaamade imepärase koostöö saavutus. Pärast põgenemist otsis KGB Ants Tõnis Piipu Eestis ja Venemaal taga vanglates ja vangilaagrites pidevalt. Esimene selline järelpärimine oli Leningradist 23. novembril 1942 saadetud Sverdlovskisse, kui Ants Piip oli Siberis surmatud kuu ja 23 päeva varem. Otsingud toimusid kuni 1966. aastani, mil teda leidmata need lõpetati.
Pärast venelaste väljakihutamist Eestist jätkas Ants Tõnis Piip Tallinnas Tehnikaülikoolis õpinguid, seal oli ta 1943. aastal astunud Inglise salaluure teenistusse. 1943. aastal aitas Ants Piip organiseerida eestlaste raadiosidet välisluure võrgustikega (sh Soome Haukka grupiga). Ants Tõnis saadeti Soome tehnilisi küsimusi lahendama ning loodeti, et jääb sinna Eesti-Soome koordinaatorina. Ants Tõnis Piip siirdus aga varsti Rootsi, kus tal avanesid paremad töötingimused. Ta hakkas töötama Stockholmis 1945–1949 ultraheli- ja akustikaseadmete ning raadiomajakate alal. Samuti lõpetas ta oktoobris 1950 Stockholmi Kuningliku Tehnoloogia Instituudi.Stockholmis jätkus tema luuretegevus radistina Inglise luure teenistuses.
Ants Tõnis Piip siirdus 1951 USAsse, töötades 1951–1953 õppejõuna Indianas Notre Dame’i ülikoolis, kus kaitses 1953 magistrikraadi. 1953–1961 ehitas ja katsetas mitmesuguseid füüsikalisi ja elektroonilisi aparaate. Oli 1961–1973 New Yorgi Columbia ülikooli teadur, 1973–1980 okeanograafia ja kalanduse uurija ja konsultant, avaldas uurimistöid süvamere füüsikalise okeanograafia alal: struktuuri, akustika ja elektronaparatuuri kohta.

Rahvusvaheline mees

Võimatuna tunduvaid asju saavutas Ants Piip hiljem iseseisvuse tunnustamise taotlemisel, olles esimesi noore vabariigi välissaadikuid (suuri teeneid diplomaadina Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides), Eesti delegatsiooni liige Pariisi Esimese ilmasõja lõpu rahukonverentsil ja Tartu rahu läbirääkimistel. Sidemed merendusringkondadega aitasid Piipu Eesti riigile tunnustuse taotlemise päevil, mil Ants Piibule olid suureks toeks Inglismaal asunud eesti meremehed ja laevaomanikud (Johan Pitka oli aastatel 1904–1911 Inglismaal, asutas Eesti-Läti Laevasõidu Agentuuri Liverpolis), kes tulid rahaliselt appi, et sisse seada Londoni Eesti saatkond
Riigimees
Ants Piip poliitikuna oli Eestimaa kubermangu Ajutise Maanõukogu (Maapäev), Asutava Kogu, I Riigikogu, Rahvuskogu ja Riigivolikogu liige. Piip oli peaminister ajal, kui jõustus 1920. aasta põhiseadus ja võeti kasutusele peaministri uus ametinimetus riigivanem. Piip nimetati riigivanemaks 21. detsembril 1920, olles ka sõjaminister, viiekordne eesti välisminister, olles ka Eesti Vabariigi viimane välisminister 1939-1940, kelle vene okupantide ebaseaduslikult kokku pandud ultimaatumvalitsus tagandas.21. juunil 1940.
Professor
12. juunil 1919 kutsuti Ants Piip Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli professori kohuse täitjaks. 1916. aastal omistati Peterburi ülikoolis talle magistrikraad (võrreldav nõukaaegse kandidaadikraadiga, nüüd PhD). Täielikult pühenduda sai ülikooli õppejõuna alates 1922 (USAs diplomaadina töötades valiti Piip 1924. aastal Tartu Ülikooli korraliseks rahvusvahelise õiguse õppetooli professoriks).
Ants Piibu loengud olid populaarsed ja toimusid sageli ülikooli aulas, et mahutada võimalikult palju kuulajaid. Õppejõuna evis Ants Piip ülikoolis suurt austust, teda peeti lausa asendamatuks. Tema kirjutatud ülikooli õpikud oli kõrgetasemelised ja need võeti kasutusele uuesti taasiseseisvumise järel. Lisaks õppetooli juhtimisele oli Ants Piip 1932. aastast alates Akadeemilise Õigusteaduste Seltsi (taastatud 1988) esimees ning vastutas õigusteadlaste päevade kõrgetasemelise korraldamise eest. Kutsealaste sidemete kaudu pidas Ants Piip loenguid mitmetes kõrgkoolides ja ülikoolides ning vahendanud Tartu Ülikooli tudengitele ja õppejõududele väärtuslikke stipendiume Euroopas ja USAs. Ants Piip oli aastaid ülikooli akadeemilise kohtu esimees. 18. septembril 1940 kõrvaldasid eestlastest punavõimu esindajad Ants Piibu Tartu Ülikooli õppejõu ametikohalt.
Ants Piibul tuli osaleda ka 1939. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud vastastikuse abistamise pakti sõlmimisel, ta uskus, et baaside leping aitab päästa Eestit kõige hullemast.
Au-aadress

Rahva kõige ees sammuvad juhid

Rahulikus igapäevaelus ei ole juhil suuremat osavust vaja, küll aga siis, kui elus tuleb ületada raskusi, mis oleks justkui minek üle raiesmike ja rägastike, üle kivide ja kändude.
Siis ei kõlba teejuhiks mees, kellel ei ole selget pead ja tugevat hinge. Juhil on selge eesmärk ja tegevuse sihid, mis on Eesti elu arendamine, eestlaste nime ausse tõstmine, majanduse tugevdamine, rahva vaimu ja keha tugevdamine.

Teie töötasite oma isikust hoolimata, ainult töö enese pärast. Kaasteelisi on sütitanud juhi eeskuju ja sõna. Tööga kasvas tööosavus ja -rõõm koos kaasatulijate rohke kasvuga. Vili, mida arvati ainult tuleva põlve päralt olevat, hakkas juba valminema.
Kaasteelised hindasid juhi juures töö tulemuste kõrval ka kasutatud abinõusid. Need ei olnud mitte kõverad rajad läbi salakoobaste ja teiste inimeste tööde maha kiskumise, vaid otsekohesus ja kultuursete abinõude avalikult seatud sihid. Kui Teie lahkute, meie ei loe Teid veel kadunuks. Meile jäävad Teie poolt seatud selged sihid ja Teie visa ennassalgava töö eeskuju !
Ants Piibu isiksuse suurus väljendub tema diplomaatilistes oskustes kompromisse leida, selles võimes saab teda võrrelda Jaan Poskaga.
Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. aastal vabastati Ants Piip kõikidest ametikohtadest valitsuses ja ülikoolis. Lohutust rängast ülekohtust leidis rahulikust maakodust Kiidjärvel. Siit algas ka tema kannatuste rada nõukogude Gulagi vanglates, kui 1941. aasta juunikuu viimasel päeval koos naabrimehe Viktor Mutiga ühel päeval arreteeriti ja üheskoos mustas sõiduautos Tartusse vangi viidi. Piip võeti kinni lausa maanteelt, kus ta oli parasjagu jalutuskäigul.
Tema järelvalvetoimikus on kirjas, et süüdistatav on vahi all Solikamski linnas NKVD Usollaagri Kljapaja laagripunktis ja asjas ei ole esemelisi asitõendeid. Toimikus on ka ühele lehekesele kirjutatud, et 30. juunil 1941 arreteeritud Ants Piip on surnud 1. oktoobril 1942 Usollagis.
Pärimismuusikud laulsid Zolotaja Niva küla siberieestlaste laulu “Jumalaga üksik talu.” (Laulnud on. Leonora Haller, Emilie Illak, Olga Parts, Elfriede Reisman, Liidia Rist ja Rosalie Taits 1995. Aastal).
Raamatu üks autoritest professor Eero Madijainen oma ettekandes üldistas tuleviku teemasid ja vajadust valmistuda Piibu 150. sünniaastapäevaks, mil tuleks ajaloolaste faktikeskse, valgustusliku kronoloogia asemel keskenduda üldistustele. Eero Medijainen arutles järgmistel uurimisteemadel:
1.Piip kui Eesti poolse PRi tegija, seda alates 1917-1918 ja läbi kahe aastakümne. Ameeriklaste public diplomacy algas 1930. aastate teisel poolel, aga väiksemad ja eriti Eesti tegi algust kohe sünnist alates.
2.   Neutraliteedi kohta on palju eriarvamusi. Piibu lapsuke Tartu rahulepingus – 5 paragrahvi tõlgendab Mälksoo kui sellist, mis Eestit millekski ei kohustanud. Mitmel läbirääkimisel hiljem Moskvaga tuli aga neutraalsus jutuks ja mõjutas Eestit. Piip oli ka näiteks 1922 toimunud Läänemere neutraliseerimise kavade toetaja. See oli viga, aga ka neid tuleks üldistada.
3.     Piip kehastas sümboolselt kogu Eesti välisteenistuste enne Tesit maailma sõda. Täna kritiseeritakse 1930. aastate vigu ja seega ka Piipu. Tuleks üldistada, mis olid Piibu ja Eesti vead. Kas tänane julgeolek on paremas seisus, kuigi tollases ministeeriumis töötas 30 ja täna enam kui 600 inimest + muud esindused lisaks saatkondadele. Kuuldavasti (?) elab Eesti esindaja ÜRO-s lausa kuninglikult.
4. Piip oli tollase Balti Liidu ristiisaks ja hilisem kaitsja. Mina näiteks peaksin pigem veaks Balti Entente rajamist 1934. Poolt ja vastu argumendid tuleks läbi analüüsida ja võrrelda.
4. Piibu tegevuse hindamine maist oktoobrini 1933. Sel ajal toimus palju muudatusi rahvusvahelistes suhetes. kuidas Ants Piip neile reageeris ja Kuidas kriisiga hakkama sai.
5. Piip ja rahvusvaheline õigus vajab täpsustamist. Ta oli hea tutvustaja ja õpetaja-kasutaja. Kuidas ta aga suhtus näiteks agressori jms mõistetesse, mis sel ajal lepingutele allakirjutati. Kas ta mõistis kollektiivse julgeoleku plaanide ohtlikkusest.
Järgmiste raamatute teemasid on piisavalt ning tuleks alustada teabe üldistamisega. Uurimuste valminud peatükke (koostajate poolt ühtlustatud) peaksid hindama anonüümsed retsensendid. Lõpuks võiks 2034. aastal taoline kogumik ilmuda nii eesti kui inglese keels ja olla kättesaadav välisministeeroiumi kodulehel. (Eero Medijaineni ettekanne 28. 02 2024)

Kirjastaja Andres Adamsoni lõppsõnadega jõudis Ants Piibu 140.sünniaastapäeva pidulik tähistamine lõpule. Üritus lõppes pärimismuusikute laulude saatel – Vormsi leik ja Suure-Töllu labajalg ja Valss Saaremaalt.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare