Vootele Ruusmaa
8. juunil toimus juba viiendat korda “Linnujämm”, seekord Tartu Lodjakoja saalis, kus luuletajad ja muusikud kodukamaralt ja väljastpoolt tutvustasid loomingut, mis on inspireeritud lindudest ja nende suhtest (linna)keskkonnaga.
“Linnujämm” kuulus Tartu 2024 “Elujäämise kunstide” programmi, võttes seekord fookuse alla rahvuslinnud: eestlaste suitsupääsuke, inglaste punarind, norralaste vesipapp, soomlaste laululuik, hispaanlaste kääpakotkas. Esindatud lindude kõrval said oma häälel või neist inspireeritud loomingust võimaluse kõlada ööbik, ronk ja Eesti aasta lind kägu. Üritus on võtnud julge ja samas õilsa eesmärgi, püüdes tähelepanu pöörata lindudele ja (linna)looduse heaolule ning anda oma panuse elurikkuse väärtustamisse kunsti kaudu.
Vormideks on valitud eelkõige muusika ja poeetika, eraldiseisvana ja kooskõlas, andes nii võimaluse avada loojal end siiralt ja vahetult. Selline formaat on dünaamiline ja suudab liita ajaloolist mälu, folkloori ja olevikku samaväärseks. Kui tihti me tuletame meelde, millist väärtust loodus meie loomingus omab inspiratsiooniallikana? Või kas mõtleme selle peale, miks mõjuvad linnulaul ja loodus inimestele rahustavalt? Seetõttu on lindudele pühendatud poeetiline õhtu igati tänuväärt ja vajalik.
Kontserdile saabudes võttis publikut vastu linnulaul, millega manipuleeris panoraamselt ja efekte lisades tuntud muusik ja kunstnik Taavi Tulev. Artistide vahetuste aega täitis Tulev ruumilise helikujundusega, tutvustades helisalvestiste abil järgnevat lindu ja ekraanile kuvatud informatsiooni esineja kohta. Kahjuks jäid need hetked pigem vormitäiteks kui eraldiseisvateks muusikalisteks numbriteks, mistõttu ei suudetud ära kasutada ideeliselt ühtseks siduvat elementi. Huvitavamaks osutus hoopis laval olev ettevalmistusprotsess järgmisele etendajale. Lisaks jäi ekraanikasutus pelgalt lakoonilise informatsiooni edastuseks, mitte ei andnud panust mingisugusegi visuaalse atmosfääri toetamiseks.
Kontsertosa algas duo Maarja Soomre ja Maili Metssalu palaga “Käole”. Folkansamblist Rüüt tuntud interpreedid lõid käo äratuntavast “kukkumisest” vokaalharmoonia, millele Metssalu lisas viiulil kandvaid noote. Kammerkooriga Solemijo esitati lisaks pala “Kuku sa kägu”.
Filosoof, helilooja ja luuletaja David Rothenberg ehitas oma kava üles ööbikumotiividele, olles nii linnuga eksperimentaalses dialoogis. “How can I be silent while birds chant praises?” püüdis vaadelda suhet inimese ja linnu vahel looduses ja linnakeskkonnas. Saalis kõlasid kiriküüdi salvestused, millele interpreet vastas saksofonil ja klarnetil mängides, püüdes imiteerida sisaskile omast keerulist meloodiajoonist, mida võiks defineerida kui improvisatsiooni.
Rothenbergi etteaste teises pooles lisandus juba rütmiliselt tihedam muusikaline kangas, mille ülesehituses kõlas ööbiku laul kui pisikene tükikene üldisest tekstuurist. Artisti kava puhul tõstaks esile valitud instrumente, mis heli tekitamiseks vajavad õhuvoolu. Sellisel moel mõjus Rothenberg siirana ja haavatavana.
Rahvuslindudest inspireeritud loomingut esindasid luuletajad. Doris Kareva luges luuletust “Linnulennulaul”, millest kumas läbi mure suitsupääsukese pärast. Suitsupääsuke on meie folklooris tuntud kui õnnetooja, mistõttu mõjus Kareva esitus äärmiselt siira ja elulisena. Ville Hytöneni poeesias “Joutsenolo” elustus soomlaste rahvuslind laululuik, kelle kurvakõlalise kluugutamise kaudu avati inimese harrast hingemaastikku.
Vastukaaluks Hytöneni melanhoolsemale käsitlusele suutis norra-eesti luuletaja Øyvind Rangøy ehe esinemine tuua esile nii mõneski kuulajas itsitamist ja lõi vahetu vastuvõtmise publiku poolt. Eluline ja kaasahaarav luuletus vesipapist (“Fossekallen”) suutis kõrvutada ja vaadelda inimest ja lindu kui võrdseid, projitseerides meie igapäevaelu lindude maailma. Rangøy maalis oma esituse ja luulega elupaikade kadumise kohta äärmiselt mõjusa pildi, mistõttu mõjus üks lõik kirjutatus äärmisel valusalt, mõtlemapanevalt. Mingisugune kiil sai vahele löödud, ja see oli just see kiil, mis jäi ja jääb kummitama.
Inglaste punarinna tõid saali õed Jenny ja Jane Boxall, kelle esituses kõlas luulet ja muusikat siduv “Leave”. Klaveril esitatud minimalistlik harmooniajoonis ja kerge rütm mõjusid siiski lootusrikkalt ja julgustasid mitte meelt heitma. Daahoud Salimi impressionistlik klaveripala “From Above” vaatles hispaanlaste rahvuslindu ibeeria kääpakotkast. Tema mängumaneer oli vaoshoitud, sellest õhkus austust majesteetliku kotkalise vastu. Salimi teos polnud pelgalt kaunis, vaid ta otsis pingevälju ja püüdis erinevate dissonantidega luua suuremat haaret, mis tal ka õnnestus. Järgmisena esitas Ott Lepland ema kirjutatud laulu Arvi Siia sõnadele “Laululinnuingel”, millele järgnes Mart Saare “Lindude laul”, taas Solemijo esituses.
Rongast kõneles filosoof ja hääleimprovisaator Roomet Jakapi. “Linnukontsert 1” oli suurepärane näide sellest, kuidas looja on kaardistanud enda jaoks linnuheli, otsinud viise, kuidas teda interpreteerida, luua tema laul või häälitsused enda häälitsusteks. Lisaks huvitas teda linnu olemus, mis kandus edasi esinemismaneeri. Jakapi improvisatoorsus ja julgus haarasid kaasa.
Taavi Tulevil avanes võimalus liituda Jakapi loodud rongakarakteriga kahekõnesse, lisades tundlikult ja maitsekalt oma helikujundust. Kokku kõlas see kui suurepärane finaal, mis oleks võinud lõpetada “Linnujämmi” austusavaldusena peategelastele ehk lindudele. Kuid kahjuks otsustati kavaga edasi minna.
Kuigi eelnev võib jätta mulje, et kontsert oli õnnestumine, peab nentima, et meepotti sattus siiski üks suur tõrvatilk, mis ei jäta rahule. Puudus kujundlikkus ja kandev idee, mis suunaks tähelepanu pöörama või tõstaks esile mõne küsimuse. Korraldusmeeskonna valik rõhuda kontsertosa lõpus rahvusromantismile mõjus kentsakalt ja poogituna. Viimaste lugudena kõlasid Solemijo esituses Ruja tuntud pala “Must ronk” ja Karl Rammi “Õrn ööbik”, mille sooritused ei olnud veenvad ja koori nõrk tase tekitas üldiselt küsimuse, miks ei valitud sellise repertuaari esitamiseks meie mõnda esinduskoori või ei komplekteeritud väiksemat vokaalansamblit.
Miks pidi esitama Ott Lepland laulu – kas sellepärast, et pakkuda laiemat valikut publikule? Tõstatus küsimus, kas meie kodumaiseid muusikuid kimbutas ajasurve, sest nende esitused, välja arvatud Jakapi oma, mõjusid ebalevalt, säratuna ja igavalt.
Pärast kontserti valdaski pigem pettumus, sest sündmus oli läbilavastamata ja ärgitas rääkima hoopistükkis kentsakatest esteetilistest valikutest, mitte kunstilisest elamusest. Peab tõdema, et “Linnujämm” annaks juba nime poolest võimaluse mõelda kastist välja, olla loominguline ja julge. Kui eesmärk on pakkuda kõigile miskit, siis võiks kava liita kokku ikkagi nii, et kvaliteedi erinevus ei oleks nii kõikuv. Samas arvan, et Loodusfestivali veetav üritus on vajalik ja jõuab uute kuulajateni ja huvilisteni. Loodetavasti toimub viie aasta pärast “Linnujämm” järjekorranumbriga kümme.
