Läinud sajandi üheksakümnendatel käivitati Eesti haridussüsteemis reform, mille eesmärk oli anda meie järelkasvule võimalikust parim ettevalmistus täiskasvanute maailma astumiseks ning riigi ja rahva tuleviku eest vastutuse võtmiseks. Täna tagasi vaadates võime tõdeda, et toona heas usus kavandatud süsteemi ajakohastamisest on saanud permanentne uutmisaktsioon, mille edendamises on 21 erinevat haridusministrit oma kätt
