22. juulil maeti Kehtna mõisapargis asunud punamonumendi juurest leitud Punaarmee sõdurite säilmed ümber Lelle kalmistule viimsesse puhkepaika.
Tegemist oli 17. juunil sõjaarheoloog Arnold Unti juhendamisel Kehtna mõisapargis asunud punamonumendi alt välja kaevatud punaarmeelaste säilmetega. Kokku leiti sealt neljateistkümne sõduri säilmed, mis komplekteeriti korrektselt ning paigutati neljateistkümnesse miniatuursesse kirstu.
Pidulikul ümbermatmistseremoonial viibis viis inimest, teiste hulgas ka Kehtna vallavanem Tanel Viks. Vaimulikuna oli kohal õigeusu preestr. Viimane ütles Raplamaa Sõnumitele, et valik Lelle kalmistu kasuks oli igati loogiline, sest seal oli juba olemas neutraalse tähisega mälestuskivi, mis on pühendatud Teises maailmasõjas langenutele. Samas on ka kolm nimelist hauda ning seega oli igati loomulik, et Punaarme sõdurite säilmed just sinna viidi.
Viks rõhutas, et valla soov oli viia matmistalitus läbi võimalikult korretkselt. Sel eesmärgil eraldati igale hukkunule oma väike kirst. “Sõltumata sellest, milliste plaanide või mõtetega nad Eestimaale tulid, oli meie soov matta nad korrektselt,” sõnas vallavanem ja lisas, et seda tehti oluliselt viisakamalt kui näiteks praegu venelased oma langenuid Ukrainas matavad.
Ümbermaetud sõdurite identiteedi väljaselgitamine on tänaseks võimatuks muutunud. Isegi kui säilmetest mingisugune DNA näidis leida, siis pole teisi andmeid, millega seda võrrelda.
Teadaolevalt on tegemist 1941.a augusti alguses Keavas ja Kehtnas langenud punaarmeelastega. Nende esimeseks hauakohaks sai lahingute lõppedes Kehtna mõisa pargi taga asunud Kabelimägi. Koduloouurija Heik Pasti andmetel maeti langenute säilmed ümber 1950. aastal mõisa parki, kui Kabelimäele hakati ehitama Kolhooside Esimeeste Ettevalmistamise Põllumajanduskeskkooli peahoonet. 1970. aasta kevadel paigaldati hauale skulptor Linda Rosina poolt solomiiti raiutud automaati käes hoidva naise kuju. Seega on Lelle kalmistu langenute kolmandaks puhkepaigaks.
Teisipäevasele tseremooniale Lelle kalmistul oli kaasatud õigeusu preester. Tanel Viks selgitas, et kuna ümbermaetute näol oli tegemist inimestega, kes olid sündinud tõenäoliselt 1920. aasta paiku või varem, siis on võimalik, et usulise veendumuse poolest olid hukkunud õigeusklikud. Samas ei ole aga lõppkokkuvõttes oluline kas tseremoonial osalenud vaimulik oli luterikirikust, õigeusukirikust või kuskilt mujalt. Oluline on, et see tseremoonia viidi läbi vaimulikus õhkkonnas.
