Kuusiku hooldekodu vanim elanik Ljudmila Mandri tähistas 13. augustil 102. sünnipäeva.
Suure tähtpäeva puhul käisid talle õnne soovimas hooldekodu töötajad ja elanikud. Mandri on ühtlasi ka ainuke Kuusiku hooldekodu praegune elanik, kellel on vanust üle saja aasta.
Vaatamata väärikale eale on ta jätkuvalt kõbus ning liigub omal jalal ringi.
Hooldekodu töötajad rääkisid, et näiteks sööma jalutab ta ise, kuigi kõige kergemini see tal enam välja ei tule. Tervise poolest on järele andnud ka nägemine. Päris pime ta ei ole, kuid näeb väga kehvasti ja näo järgi enam inimesi ära ei tunne. Samuti on kehvemaks läinud kuulmine. Õnne soovides tuleb seda teha valjul häälel ning otse kõrva juures.
See-eest on tema mõistus jätkuvalt heas vormis ning mälu fenomenaalselt terav. Ta võib igasuguste probleemideta pajatada lugusid oma lapsepõlvest ja noorusajast. Mandri on erakordselt seltsiva loomuga ning jagab oma elusündmusi heal meelel. Just nooruspõlve meenutamine ning sellest rääkimine ongi tema üks lemmiktegevusi. Ta sündis 13. augustil 1922 omaaegses Leningradis (Petrogradis) ehk tänapäeva Peterburis. Lapsepõlve veetis ta Tallinnas, kus teda kasvatas tädi.
Ta on näinud esimest Eesti Vabariiki, üle elanud Teise maailmasõja, näinud tervet Nõukogude okupatsiooni Eestis ning olnud taasiseseisvumise tunnistaja. Nüüd veedab ta vanaduspõlve Kuusikul. Seal asuvasse Villa Alfredi hooldekodusse asus ta elama 4. jaanuaril 2024. Sünnipäeva puhul oli Mandri end kenasti riidesse pannud ning soengugi pähe teinud. Sünnipäeva tähistati enne lõunasööki hooldekodu teise korruse suures saalis, kus oli koos üle kahekümne õnnitleja.
Muusikalise meelelahutuse eest hoolitsesid Raigo ja Karolin Saariste, kes sünnipäevalapsele laulsid. Tordi peal põles säraküünal numbriga 102 ning esimesena õnnitles sünnipäevalast hooldekodu juhataja Ruth Riga. Pärast seda jätkusid õnnitlused ning siis võis juba hakata tordiga maiustama. Kohal oli ka Mandri kaks tuttavat ning päeva jooksul pidi tulema õnne soovima ka tema lapselaps.
Palju õnne!