Eile alustas valitsus ettevalmistusi uue riigieelarve koostamiseks. Rahandusministeerium korraldas pressikonverentsi, et tutvustada avalikkusele suvist majandusprognoosi. Kui räägitu põgusalt kokku võtta, oli sõnum järgmine: Alusstsenaariumi kohaselt pöördub majandus 2024. aasta lõpus kasvule tänu eksportturgude taastumisele, eratarbimise tõusule ning investeeringute elavnemisele. Selleks annab lootust ettevõtjate ja tarbijate madalale langenud kindlustunde paranemine nii Eestis kui ka naaberriikides. Rahandusministeeriumi veendumust mööda piiravad kavandatavad eelarvekärped lühikeses plaanis küll mõnevõrra majanduskasvu, kuid loovad pikemas plaanis usaldust siinse rahandus- ja majanduskeskkonna suhtes.
Prognoosi järgi kasvab meetmete mõjul majandus 2025. aastal 2,1% ja 2026. aastal 2,7%. Selline tulevikupilt andis rahandusminister Jürgen Ligile (RE) kuraasi kuulutada: Kasvuprognoos lükkab ümber etteheited, et valitsuse poliitika hävitab majanduse ja tõstab hinnad lakke. Samas pole aga alternatiivi riigi laenamise piiramisele ning asendamisele kulukärbete ja maksutõusudega.
Detailsemalt kulukärbetest ja maksutõusudest rahandusministeeriumi esindajad loomulikult ei rääkinud – nende otsuste tegemine kuulub valitsuse prioriteetide hulka. Ometi on maksutõusu poleeemika valitsuseväliselt erinevates meediakanalites juba mõnda aega käinud. Eelkõige on seda toitnud oma väljaütlemistega just Reformierakonda esindav rahandusminister.
Temaga on rohkem või vähem aktiivselt oponeerinud (samuti ikka meedia vahendusel) sotsiaaldemokraatide juht siseminister Lauri Läänemets ja Eesti 200 esindajad (eelkõige erakonna praegune esimees Margus Tsahkna ning võimalik erakonna järgmine esimees Kristina Kallas). Ei saa lisamata jätta, et Kristina Kallas on sedagi juba öelnud, et kui Reformierakond Eesti 200 ettepanekutega ei arvesta, kaob põhjus, miks peaks Eesti 200 valitsuses jätkama. Valitsuskriisi oleks meile ju ka veel väga vaja!
Tõsiasi, et valitsuses puudub üksmeel nii eelarve kui ka majanduse arengu küsimustes, kahandab ilmselgelt meie kõigi valmisolekut jagada rahandusministri optimismi. Põhimõtteliselt võib ju nõustuda Jürgen Ligi seisukohaga, et laenamine ei kergenda pikas plaanis riigi majanduse seisu. Ka sellega pole ehk põhjust vaielda, et alternatiiviks saavadki olla vaid kulukärped ja maksud. Kuid seda tehes tuleb rõhutatult lisada: mõistlikud, igakülgse analüüsi läbinud ja võimalikke tagajärgi arvestavad kulukärped ning maksud.
Kui kärpeid tehakse ja makse tõstetakse analüüsita, pelgalt kõhutunde järgi, võib auk, milles praegu oma riigiga istume, veel sügavamaks muutuda. Ei pea olema ühiskonnateadlane, et poliitikutele meenutada: kui puudub analüüs, kuidas erinevad maksutõusud elanikkonnarühmi mõjutavad, tekib oht, et see koormab ebaproportsionaalselt haavatavaid elanikkonnagruppe, selleläbi kasvab sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, süveneb vaesus, suurenevad sotsiaalsed probleemid – kodutus, tervisemured, kuritegevus jne, mis pikemas perspektiivis omakorda suurendavad sotsiaalteenuste koormust ning kulusid.
Samas peaks seegi selge olema, et igasugune mõõdutundetu tööjõu maksustamine toob kaasa sisendhindade kasvu ja vähendab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet eksportturgudel, mis omakorda toob kaasa palkade külmutamise, sealtkaudu ostujõu ja tarbimise vähenemise ning majanduse jätkuva languse.