Koduloolane: Kodila hõbeda-aare – legend või tõelisus

Liivi Aarma

Kodila kant asub Kodila jõe äärsel alal, jõgi saab alguse Hagudi külast umbes kilomeetri kaugusel lääne pool Hagudi raba1 ja suubub Koikses paremalt Vigala jõkke, viimase suudmest umbes 62 km kaugusel.

Kodila varasele asustusloole ei leia raamatu Eesti esiaeg lehekülgedelt kinnitust ega ühtegi arheoloogiliste uurimuste või muinsuskaitse all olevate mälestiste teadet. Samas on Kodila piirkonna asustuse tihedus Taani hindamisraamatus silmapaistev. Thidericus Odvardi pojale kuulunud valduses on kirjas neljaadrane Kodila (Kotial), viieadrane Palamulla (Palamala), kaheksaadrased Oela (Oiel) ja Raka (Rakal) ning 10-adrane Koigi (Koic)2. Ester Kulagina (sünd Leemann) on siiski andnud Kodila esiajaloolistest tähelepanu väärivatest objektidest põgusa ülevaate, hinnates Kodila kandi muinasaegsete leidude ja ohvrikivide arvu rikkalikuks. 3
Vanasti oli Kodila küla põlde ümbritsenud püha hiis, mille keskmeks oli eestlaste linnus mäekõrgendikul. Vallutajad nägid tulusat perspektiivi juba 13. sajandil, ehitades linnamäe kõrgendikule õige pea kindlustatud kivihoone, mis tänaseks on täielikult hävinenud. Selle järgi hakati arvatavalt pühak Antoniusele pühitsetud kabeli järgi kohta nimetama Kabelimäeks. Kabeli säilinud müürinurgast on teateid veel 20. sajandi algusest. Kabeli mõõtmeteks on arvatud pikkuses kuus meetrit ja laiuses neli meetrit.
Muistsed eestlased ei matnud Kodila pühasse hiide surnuid, küll hakati seda tegema ristiusu ajal. Tänapäeval, kui mäelt kruusa võeti, on leitud kabeli ümbrusest münte, inimluid, noolte teravikke, vanu savist nõusid, isegi sõrmuseid, nagu kirjutas Kodila Kabelimäe kohta koduloolane Heino Toomtalu. 4
Ester Kulagina on veel kirjutanud, et Öela külas on rahvasuus liikunud lugu Korni talu peremehe Andres Raklase peitleiu avastamisest. Pole aga täpselt teada, millal see oli. 5 Kahjuks ei ole autor 1890. aastate alguse Kodila rikkaliku hõbeda peitleiu loole pühendanud uurimislikku kirjatööd ega lisanud konkreetseid allikaid olemasolevale teatele. Seda ei ole teinud siiamaani ka keegi teine Kodila kodu-uurijatest. 6
Siinkohal olgu esitatud Ester Kulagina edastatud Korni talu peremehe hõbeda leiu loo kirjeldus (lk 104): Korni Andres olla sündinud Sääse saunas (kirikumeetrikas aga ikka Kadarpiku talus – L. Aarma). Andres kündnud [naaberkülas Rakas lellepoja Hans Raklase – L. Aarma märkus] Nahkru põllul härgadega. Seal olnud kolm kivi lähestikku. Härjad tõmmanud maa seest välja paja, pajas hõbe. Isa jaganud poegade vahel [Korni Andres Raklase (1832-1929), pojad olid Juhan, Mart ja Hans – L. Aarma] kolme peale raha ära ja läinud Rakveresse elama. Millal see oli, pole täpselt teada.
Korni koht osteti 1882, uus maja ehitati 1900 paiku. Rakverest tuli Juhan Rakles Korni tallu tagasi 1938. aastal ühes naise ja poja Leo perega. Leo oli 1936. aastal abiellunud Juuli Ausiga (lahutatud Selistemäe), neil oli poeg Rein. Juhani õde Leenu ja Miina elasid Korni vanas majas (vt EAA.3784 Kodila vallavalitsus). Juhan Rakles suri Kodilas 16. märtsil 1953 87aastasena.

Mõni sõna siitkandi  peitleidudest

Teatavasti on paljud Eestimaa muinasaegsed hõbeaarded aegade jooksul päevavalgele tulnud ja leidnud tutvustamist ajalise määratluse, leiukoha ja peitleiu sisu järgi, nagu mündid, hõbeehted, hõbeplekitükid jm. Leitu sisu järgi on kindlaks tehtud ajastu ja müntide päritolu. Aga on ka teateid sellistest leidudest, millest ei ole järel midagi muud kui ähmased teated rahvasuus. Ometi on needki olulised teated, andes piirkonna ajaloo kohta väärtuslikku teavet.
Kodila leiu ajalist dateeringut ei ole enam võimalik taastada. Hõbeda pada võis pärineda 12.-13. sajandist või ka Põhjasõja aegadest. Kui Raplamaale kõige lähemaid hõbeaardeid meenutada, siis oleksid need Angerja aare, Kullamaa Maidla aare ja kaks Paunküla aaret. Neljas leid oleks siis u 1890ndal aastal Kodilas leitud hõbe­aare (lisaks Läänemaal Vigalas, Märjamaal leitule). 1975. aastal kirjutati, et Eestis oli selleks ajaks 11.-12. sajandi esimesest poolest leitud rohkem kui 110 aaret (Arkadi Molvõgin, Jüri Selirand. Eesti muinasaarded. Ajutise näituse juht. Tallinn, 1975, lk 11).

Lisateateid otsimas

Meieni jõudnud peitleiu napi teate kohta soovisin välja selgitada tõepärast ajaloolist tagapõhja. Kõigile on teadmata, kas tollases ajakirjanduses võiks selle kohta ka midagi kirjas olla. Blumfeldt-Loone ajaloolises bibliograafias sellist teadet fikseeritud ei ole. Leidu ei soovitud ilmselt reklaamida kahel põhjusel – esiteks, et leid jääks perekonda, ja teiseks, et külaelanike hulgas ei tõuseks ülemäärane kadedus. Tõestusmaterjali otsimiseks pidasin vajalikuks välja selgitada Kodila kandi külarahva seas liikunud peitleiu teisigi kuuldusi, mille kaudu saaks kinnitada hõbeaarde olemaolu või kvalifitseerida see ainult rahvajutuks. Taustainfo saamiseks pöördusin Rapla vanemraamatukoguhoidja Urve Ellandi poole, küsides sündmuse kohta tänapäevaseid lisateateid – kas mõnes koduloolises allikas võiks leiduda samalaadseid teateid.
Koduloolistes allikates erudeeritud Urve Ellandi poolt välja otsitud raamatukogus säilitatavates Mart Tapupere materjalides siiski midagi ei leidunud. Seejärel tutvustas Urve Ellandi teeneka kodu-uurija Karl Estriku raamatut, kus sündmuse kohta ei olnud kahjuks samuti midagi kirjas. Siiski pakkusin välja, et Karl Estrik võis ikkagi pika eluaja jooksul üles kirjutada Kodila ajaloo paljude teemade seas ka need kirjaread hõbeaarde kohta. Lahkelt helistas Urve Ellandi Karl Estriku tütrele, Kodila giidile Siiri Abelile. Siiri Abel ei osanud otsekohe Urve Ellandi sellele küsimusele vastust anda ning lubas isa märkmetest mõni aeg hiljem järele vaadata.
Urve Ellandi puhkusele mineku järel helistasin enda initsiatiivil ise Siirile, kelle käest sain teada, et tõepoolest on Karl Estriku materjalides hõbeaarde kohta midagi kirja pandud. Detailsema info lubas Siiri Abel avaldada Raplamaa Sõnumites. Sealjuures esitas Siiri Abel mõningaid huvitavaid tõiku sündmuskoha ajaloo kohta. Ta märkis hõbeaarde leidja Andres Raklase Korni talu kohta, et varasem nimi oli olnud hoopis teine.
Kontrollisin – Ester Kulagina kirjutas, et vähemalt 1782. aastast oli Korni talul alati üks js sama nimi olnud. Aga uurides varaseid adrarevisjone, sain teada, et talu nimi Korni esineb Öela külas alles 1775. aastast. 1765. aastal seda veel kirjas polnud, siis oli Öela külas kaks Prakeli talu (Prakel Siim ja Prakel Jüri), mis olid muudetud 1775. aastal Raakleks – Raakle Mihkli ja Raakle Matsi ning nende kõrval ilmub esmakordselt ka Korni Jüri talu.
Siiri Abel lisas veel, et arvatavalt on talu nimi tulnud Kodilasse asutatud noorukite (ka juudi soost) kasvatusasutuse saksakeelsest nimest Kornisch. Tegelikkuses võis olla nime saamine vastupidi – kasvatusasutus oli teatud kombel seotud Korni taluga. Niisiis ilmus Korni talu revisjonidesse 1775. aastal ilmselt mingil kindlal põhjusel (EAA.3.1.503, k 631 Ogell küla – Korni talu), sest varem sellenimelist talu kirjas ei ole olnud.
Ajaloost on teada, et Kodila kroonumõisa võis 1775. aastal olla ehitatud vene sõjavägede majutusmaja ning selle juurde kuulunud Korni talu. Eelmise sajandi keskel paigutati kantonistide kasvatusasutus (vaeslastest nekrutite lapsed) Kodila majutusmajja (Quartier Haus, tänapäevaks lammutatud). Korni nimi tuletati arvatavalt eesti keeles tarvitatud murdesõnast garnisoni kohta.

Raklese perekond

Ester Kulagina raamatu avaldamise ajal 2001. aastal oli minul uurimuste tulemusel olemas Raklaste-Rakleste vendadest Juhani kohta ainukordne teave, mille kogusin 20. sajandi alguse Eesti raamatukaupmeeste andmebaasi koostades. Kodila hõbeda leiuga seotuna oli mul kirjas Juhan Raklas Rakvere raamatukaupmehena, kes 1904. aastal avas Rakveres raamatukaupluse. 7 Juhan Raklase poeg Andres oli nime muutnud Rakleseks. Raplamaa muinasaega süüvides sain kasutada 25 aastat tagasi kogutud andmeid raamatukaupmehe Juhan Raklase pere kohta.
Andres Raklase (1832-1829) vanem poeg Mart (1861-1902) lahkus Kodilast juba 1891. aasta lõpul Rakverre (passiandmed). Seal abiellus ta 1896. aastal Anna Maria Leetbergiga. Anna Maria üks vendadest oli Rakvere ehitusmeister Gustav Leetberg ja teine keeleteadlane, Rakvere Reaalgümnaasiumi direktor Karl Leetberg. Mart Rakles suri 1902. aastal täismehe eas kõrivähki.
Andrese Raklase järgmine poeg Juhan (1865-1953) võeti vene kroonusse 1886. aastal, järgmine poeg Hans aga 1888. aastal. Mõlemad pidid teenima sõjaväes viis aastat. 1891. aastal pääses Juhan sõjaväeteenistusest ning teadaolevalt läks 1895. aastal esialgu Rakvere lähistele mõisavalitsejaks. 1904. aastal asutas Juhan Rakles oma elukohas Karja/Peetri tn 4 raamatukaupluse, mis oli üheksas raamatukauplus Ralveres (ajalehes kuulutus avamise kohta). 8
1898. aastal oli Juhan Rakveres abiellunud 20aastase Leenu Jurkeniga. Perre sündisid Rakveres viis poisslast, kellest neli jõudsid täisikka. Kõikide täiskasvanud poegade kohta on (välja arvatud Rudolf) eluloolisi andmeid. Rakleste lapsed õppisid Juhan Raklese ostetud krundil Pikk tn 64 paiknenud haridusseltsi koolis (ka elementaarkool). Samale krundile ehitas Juhan kahekorruselise punastest tellistest fassaadiga kivimaja, mille allkorrusel olid poed, õuel sissesõiduhoov ja teisel korrusel leidis peavarju 1909. aastal loodud Rakvere Eesti Haridusseltsi kool. 1913. aastal müüs omanik küll maja ära, kuid kõik pojad olid algkooli lõpetanud samas majas.
Esiklapsena oli 1899. aastal Rakveres sündinud kunstikalduvustega Voldemar, kes õppis haridusseltsi koolis ja läks siis Tallinna Ants Laikmaa asutatud Tallinna Kunsttööstuskooli, kus õppis aastatel 1915-1919 ja lõpetas esimese lennu seas. Töötas seejärel Tallinna poeglaste gümnaasiumis, kust 1925 kooliasutuste liitmisel tema õpetaja koht kadus (vt artikli lõpul).
Teine poeg Karl Johan (s 1901) astus Tartu Ülikooli 1922, õppides varem Rakvere algkoolis ja poeglaste reaalgümnaasiumis Rakvere reaalgümnaasiumi direktori Aleksander Karl Leetbergi ajal.
Kolmas poeg Elmar Heinrich elas kümnenda eluaastani (1903-1913). Neljas oli peres Leonhard Martin (s. 1906), kes elas vanematega ning tuli 1938. aastal Kodilasse. Viiendast pojast Rudolf Nikolaist (s. 1909) ei ole õnnestunud midagi leida, oli elus vähemalt 1930. aastal.
Kolmandaks läks Rakveresse ka tütar Miina, s. 1875, kuid tema pöördus peagi tagasi Kodilasse.

Kodila Andres Raklase  perekonna taust

Kodila kandi mehed olid eesrindliku mõtlemisega, eelkõige silmas pidades koolitarkuse vajadust koos usulise ärkamisega – need käisid tollal käsikäes. Ega Hans Tiismann üksinda sealtkandist koolihariduse ja usulise ärkamise järele puudust tundnud. Tiismann oleks nagu tollaste eestlaste vaimsete eesmärkide koondportree.
Kodila vald oli üks esimesi Raplamaal, kes muutis vana Raka kõrtsihoone kooliks ja kutsus Ataste seminari haridusega Kabala noormehe Jaan Andoki koolmeistriks. Seega oli siinkandis pidevale kooliharidusele alus pandud ühena esimeste seas Raplamaal.
Kooli mõju paikkonnale on raske ülehinnata. Seda saab teha, kui tähele panna kooli kestmise aega ja mõju seltskondliku arenemise käiku. Nii kirjutas Kodila kooli üks tollastest juhatajatest: Kui võrrelda ringkondi Kodila lähemas ümbruses, kus koolid hiljem tööle asusid, leiame, et mitmes elu küsimuses nad peavad veel seda õppima, mida meie juba teame. Sada aastat, mis möödunud Kodilasse kooli asutamisest, on ajaloo käigus küll lühikene aeg, aga siiski pikk küllalt, et see võib seltskondlises elus tõe kuju ja tõekspidamisi muuta. Seda võib mälestuste põhjal tähele panna.
Kodila kool on oma olemas olemise ajal ühes asjas, ja ma mõtlen väga olulises asjas, heas seisukorras. Siin on ikka kutsega koolmeistrid töötand ja kehvade palgaolude tõttu paigal püsind viimase võimaluseni. Arvan mitte ülearune olevat, kui tagasivaadet neile pühendada, selleks et aru saada nende kasvatavat mõju, mis on viinud selleni, nagu meie oma ümbruses tunneme ja näeme.
Mina oma mälestustest ei saa leida, kes kutsus kooli ellu ja kooliõpetajad valis, sest ma sündisin 25 aastat pärast kooli asutamist. Aga on teada, et esimene koolmeister oli Jaan Andok. Alguses isa kuni surmani ja siis poeg.
Rapla koguduses oli enne Kodila kooli asutamist sisse seatud veel üks haridust andev asutus, seotud pietismi ja vennastekoguduse liikumisega. Need ettevõtmised olid mitte ametlike institutsioonide kirjas. Rapla kirikuõpetaja Eduard Pontus Haller toetas vennastekoguduse liikumises sotsiaalset ebavõrdsust vähendava heategevusliku lastevarjupaikade (Rettungsanstalten) asutamisega. Liikumine oli alguse saanud Saksamaalt Hernnhutist.
1819. aastast oli Tallinnas asutatud kaks lastevarjupaika – Lutheri ja Aleksandri varjupaigad (hiljem lisandused teised). Nii asutati Eestimaa teisteski linnades nagu Paides Hermann Hesse vaeste eestlaste lastekodu- varjupaik, Pärnus 1840. aastal Aleksandri-varjupaik, siis Haapsalu, Rakvere varjupaigad jm.
Sellise varjupaiga asutas 1840. aastate teisel poolel ka Rapla pastor Eduard Pontus Haller Rapla kirikumõisa maal Reinul. Varjupaiga eestseisja-majaisa-õpetaja oli muusiku Johann Kappeli /Johannes Franz Friedrich/ isa Aleksander Daniel Kappel. Varjupaikade õpetajaid nimetati suure pedagoogi Pestalozzi järgi majaisaks (Vorsteher). Ilmselt tegutses varjupaiga koolis ka Kappeli abikaasa, nagu veel Kappeli ema Ann(a) Kappel ja pastor Halleri abikaasa, sündinud Paucker.
Aleksander Daniel Kappel oli sündinud 19. V 1824 Paliveres Lääne-Nigula kihelkonnas (suri Paides 26. V 1910), leeris 1842 Vändras, õppis Tallinnas Paul Baueri vaesteasutuses Tõnismäel ning abiellus Paides 5. XII 1851 Elisabeth Charlotte Hessega, kes oli sündinud Tarvastus Voorokülas 18. I 1822). 1856. aastal lahkus Aleksander Kappel perega Paidesse sealse lastekodu-varjupaiga majaisaks, hiljem sai temast Paide koguduse köster.
Teadmata on Rapla varjupaiga järgmine majaisa. Ilmselt sai siinses varjupaigas ka oma esimese koolihariduse hilisem misjonär Hans Tiismann. Hiljem võis Rapla vaeslaste varjupaik olla muudetud kantonistide haridusasutuseks. Venemaal kuni 1856 nimetati kantonistideks soldatite poegi, kes sündimisest saadik kuulusid sõjaväeametkonna käsutusse; tavaliselt olid nemad isa kaotanud nekrutite pojad – vaeslapsed, neid kasvatati tulevasteks sõduriteks Venemaa armeele. Selline asutus paigutati Kodilasse ehitatud sõjavägede majutusmajja (Quartier­haus), mille ehitamise aeg oli 18. sajandi viimasel veerandil. Korni talu oli sellega seotud – nimi tuli garnisoni rahvakeelsest sõnast – Korni.
Andres Raklase enda perekonnas oli vennastekoguduse usuline tegevus olulise tähtsusega. Ei ole võimatu, et Korni Andres oli vaeslastest noorukite kasvatusasutuse majaisa. Kodila oli üks neist kohtadest, kus vennastekoguduse palvemaja ei olnud, tegevus toimus kohapealsetes taludes. Paistab, et Kodilas oli selleks Korni talu. Teatavasti elas Rapla pastor Karl Eduard Malm ise Kodila kroonumõisas, sest tema abikaasa perekonnast oli keegi kroonumõisa rentnik. Ei ole ju tavaline, et Andrese poeg Mart avaldas 1892. aastal kõike ütleva pealkirjaga raamatu Uued äratamise laulud ristirahvale ja Juhan Raklase vanem poeg Voldemar oli 1928. aastal asutatud Sinise-Risti Ühingu üks asutajatest ja põhikirja väljatöötajatest.

Raklased – rikkad mehed

Arvatavalt ei ole peitleiu hõbedat võimalik enam kuskilt leida ja selle järgi vanust kindlaks teha. Poolsada aastat hiljem juhtus samalaadne lugu Jõhvi peitleiuga. Seal kanti väärtuslik XIII sajandi peitleid ümbruskonna elanike poolt laiali ja teadusliku uurimise asutused said asjast teada alles kaks aastat hiljem. Tuleks uskuda, et pajast saadud hõbeda müügist Rakvere kullasseppadele said Raklesid oma algkapitali, milles eest Juhan Rakles ehitas Rakveres uskumatult palju hooneid.
Teisalt paistab, et Juhan Rakles oli rohkem ehitusmeister kui ärihai. Ta pani ehitustegevusse rohkem oma kapitali kui investeeringutest vastu sai. Võib-olla mitmed ametimehed lõikasid tema tegevuse ja investeeringute pealt head profiiti, teenides ise terveid varandusi. 1938. aastal Kodilasse tagasi jõudes oli Juhan Rakles pankrotistunud.
Tõepoolest, Rakleste säilinud tegevuse teadete järgi käitusid nad Rakveres kui rikkad mehed. Raklesid ehitasid imetlusväärsel hulgal hooneid Rakvere linnavalitsuse tellimusel. Selge see, et tellimuse saanud ehitusmeistril pidi alustuseks olema oma ettevõtmiste kapital, rahata talupoegadel sellist võimalust ei olnud.
Vanem vend ostis endale kinnistu Karja (Peetri) tänav 4 ja abiellus kaupmehe Kristjan Leetbergi tütrega. Sajandivahetusel kerkis vend Mardi krundile kahekorruseline puitelamu, milles oli (arvatavalt välja üürimiseks) kolm neljatoalist ja üks viietoaline korter, kaks poeruumi ja pööningukorrusel veel väike pliidiga tuba.
Õuele ehitatud kahekorruselises puithoones olid töökoda ning elukorter. Vennad elasid ise tänavaäärses majas Karja (Peetri) ja Tartu tänava nurgal. Pärast Mart Raklese surma kinkis lesk majad Juhan Raklese perekonnale (Kirss, Rakvere lood ja legendid, lk 106).
Odette Kirs on kirjutanud ülevaate ka Juhan Raklesi ehitustegevusest: Rakvere ehitusmeistritest oli samal ajal üks hinnatumaid Juhan Rakles, kes tuli siia Rapla kihelkonnast Kodilast 1895. Tema ehitatud on paekivimajad Tallinna tn 3 ja 5 hoovis, esimene neist oli kreisi sõjaväeülema asutuse arsenal ja teine pritsikuur. Niisamuti valmisid tema käe all linna tapamaja ja ehitusmeistrile endale kuuluv tellisfassaadiga elu- ja ärihoone Pikk 64, kus 1912. aastast tegutses teisel korrusel linna algkool. 1913. aasta sügisel andis Rakvere Tuletõrje Ühingu juhatus Raklesele tellimuse uue kivist pritsikuuri ehitamiseks Peetri (Karja) tänavale tiigi kaldale. Tänapäeval on pritsikuuris kauplus.
Vennad pidasid ka oma äri. 1898. aastal reklaamis Juhan Rakles Nikolai Erna kirjastatud raamatus (romaanis) “Johannes ja Johanna” esilehekülgedel oma poodi, mis asus Martin Raklese majas Karja ja Tartu tn nurgal.