Kümne aasta kestel on iga augustikuu viimase laupäeva pärastlõunal kogu Eestist Vigala maile Tiduvere külasse Põrgupõhja punkri juurde kokku sõitnud nii sadakond või pisut rohkem entusiasti, et saada osa Poolkuupaiste piknikust, mis on pühendatud meestele ja naistele, kes aastakümnete eest Eestimaa eri paigus ennast varjates okupatsioonivõimule vastupanu osutasid.
Õhtu on alanud alati kontsertosaga, kus kümne aasta kestel üles astunud 28 esinejat ja üks suurem kollektiiv, see oli Arhailise Meestelaulu Seltsi
ansambel Lüü-Türr. Kõigil kümnel kontserdil on oma esinemisvõimaluse ära kasutanud Rapla kultuurikeskuse kultuurikorraldaja Piia Põder. Pikniku korraldustoimkond on talle tänulik südamesse minevate lihtsate esituste eest, mis on aidanud luua sobilikku meeleolu ning ühtlasi ka meenutanud, et metsas oma võitlust jätkanud olid täiesti tavalised inimesed, mitte verejanulised bandiidid, nagu neid kujutati okupatsioonivõimu poolt, milline kuvand pole kahjuks tänaseni veel päriselt tuhmunud.
Kontsertosad on vaheldunud mõtisklushetkedega. Vesteldud on teemadel, mis paljudele korda lähevad. Jutu ülevalhoidjad on olnud ellujäämiskoolitaja Erki Vaikre, ajaloolane Jüri Metssalu, ajakirjanik Margus Mikomägi, metsavendluse uurija Martin Andreller, vaimulik Tauno Kibur, riigikaitseõpetaja ning Ukraina abistaja Marek Nisumaa, Eesti Endiste Metsavendade Liidu juht Heiki Magnus, näitleja ja stsenarist Villi Kangur ning kohalikud mehed Hans ja Sulev Hatto.
Kui ettepandud programm on ammendunud, istutakse tavaliselt ühise tule ümber, nauditakse suvelõpu pimedust ja lauldakse lõkkelaule. On tavaks saanud, et paljud jäävad järgmise päeva hommikuni Põrgupõhjale – augustiööde eriline lummus ei lase lahkuda.
See on eriline ettevõtmine ka selle poolest, et korraldustoimkond koosneb vabatahtlikest. Seni on Poolkuupaiste pikniku ärgitajad olnud Tiina Kaffer ja Toomas Tõnisson, kuid suure töö teevad ära ikkagi vabatahtlikud, keda pole olnud tarvis isegi paluda. Siin tuleb rõhutatult nimetada Marko Matsoni gruppi ja Metsalisi (nagu nad ennast ise nimetavad).
Osa neist on inimesed, kes hoolitsevad niikuinii Põrgupõhja punkri ja selle ümbruse korrasoleku eest, kuid aastatega on välja kujunenud veel teine grupp, kes ilmuvad välja vahetult enne augustilõpu üritust, et valmistada koht ette ning pärast ka plats korda teha. Vabatahtlike hulgas on nii kohalikke Tiduvere inimesi (näiteks Leili Seisonen, kes on palumata enda peale võtnud talvised lumelükkamised ning suvised teeäärte niitmised) kui ka kaugemalt tulijaid.
Tiina ja Toomas lisavad, et ainult vabatahtlike entusiasmist ürituse elushoidmiseks siiski ei piisa. Poolkuupaiste piknik on saanud seni toimida ikka tänu Eesti Endiste Metsavendade Liidu, Rapla kultuurikeskuse ja Kaitseliidu Rapla maleva toetusele. Aitajaid on muidugi teisigi, kõiki ei jõuaks nimetada, aga mõnest mehest – Rapla kultuurikeskuse heli- ja valgustustehnikust Kalju Visnust (valgusefektid) ning Sigfrid Keskkülast ja Joel Schelejevist (heli) oleks patt vaikides mööda minna. Kindlasti on nendel oma osa augustikuu ööde lummuse võimendamisel.
Kümme aastat on nüüd täis, kuidas edasi? Toomas Tõnisson ütleb, et nemad Tiinaga astuvad kõrvale ja on õnnelikud, kui tuleb keegi, kes tahaks piknike traditsiooni jätkata. Esialgu asendajat siiski ei ole, kuid vähemalt pool aastat on järgmise pikniku ettevalmistamise alustamiseks veel aega. Ehk leidub keegi, kes sooviks proovida.
