Vana-Vigala kooli sulgemine lööb valusalt kõige haavatavamaid

Liina Lanno, AS-i Hoolekandeteenused juhatuse esimees

Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli sulgemise plaan on valus uudis nii kohalikule kogukonnale kui ka kutseõppe õppuritele, sest tegemist on kooliga, mis on alati olnud valmis leidma õppimisvõimalusi kõikidele inimestele.
Nii on see olnud üks esimesi Eesti kutsekoole, kes hea koostöö tulemusena leidis juba 2019. aastal võimaluse pakkuda kutseõpet ka psüühilise erivajadusega inimestele, kes ei oska lugeda või kirjutada. Kuid ametit õppida ja tööd teha suudavad nad ometi ning on tööturul tublid ja motiveeritud.
AS Hoolekandeteenused on alates 2007. aastast töötanud selle nimel, et sulgeda suured institutsionaalsed erihoolekandeasutused ning luua psüühilise erivajadusega inimestele väikesed hubased kodud kogukondades. Kogukond tähendab seda, et nüüd on inimestel, kes varem elasid n-ö metsa taha peidetult, oluliselt rohkem võimalusi tavaliseks eluks, mille hulka kuulub nii õppimine kui ka töötamine, muudest võimalustest rääkimata.

Kala või õng?

Miks on oluline õppida ka nendel inimestel, kes seda senise elu jooksul ei ole teha saanud? Kas nad ei võiks siis samamoodi oma eluga edasi minna? Psüühiline erivajadus ei ole midagi, mida saab inimene ise valida. Küll aga saab ta õppida tugiisikute toel oma haavatavusega toime tulema. Iga inimene soovib end tunda vajaliku ja kasulikuna ning töötamine on mõtestatud elu üks oluline väljund.
Kõik ei saa olla tippjuhid, arstid või kokad, ka poemüüja amet võib jääda kättesaamatuks, kuid peaaegu igas ettevõttes on ametikohti, ilma milleta ka hästi toimetada ei saa. Nii õpivad erivajadusega inimesed Vana-Vigala koolis näiteks puhastusteenindajaks või kokaabiks.
Selleks, et erilisi inimesi veelgi paremini toetada, omandasid kaks kooli õpetajat ka tegevusjuhendaja kutse. 2019. aastal avati esimesed 2. taseme õppegrupid köögiabilise ja puhastusteenindaja abilise erialal.
Vana-Vigala kooli personal teeb oma tööd südamega ning osaleb ja korraldab erilistele inimestele sündmusi ka väljaspool kooli, näiteks üle-eestilist erivajadusega inimeste teatrifestivali ja suvepäevi, Rapla Vahtra tugikeskuse tantsuhommikuid, kokandusvõistlusi Pärnumaal. Koostööd tehakse ka ajakirjaga Vaimupuu, kus testitakse lihtsas keeles kirjutatud tekste ja piktogramme.
Tänasel päeval õpivad Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis psüühilise erivajadusega inimesed nii Pärnust, Haapsalust, Raplast kui ka Vändrast. Ka teised Eesti kutsekoolid on avanud oma uksed erilistele õpihimulistele inimestele ja nende tööga ollakse rahul.
Miks on oluline, et igas maakonnas oleks kutsekool, mis on avatud põhikooli järel kõikidele soovijatele? Sest iseseisvuse alus on ka võimalus ise kohale jõuda – kooli, tööle, huviringi. Kui ühistransport on napp või sõit võtab päevast ebamõistlikult palju aega, ongi tekkinud takistus, mis vahel võib jääda ületamatuks. Nii jääb pooleli koolitee ja sotsiaalsüsteemi tekivad juurde inimesed, kes vajavad rohkem tuge, selle asemel, et anda neile kala asemel õng ehk teadmised koos võimalusega neid realiseerida.
Koolipere on teinud oma tööd südame ja hingega erivajadusega õppuritega töötades. Tegemist ei ole sihtrühmaga, kellelt saab oodata väga kõrgeid akadeemilisi tulemusi, kuid inimestega, kes võimaluse korral suudavad ja soovivad õppida, et ise elus hakkama saada ning mitte sõltuda ainult sotsiaalsüsteemi toetusest. Loodame omalt poolt, et õppimisvõimalused haa­vatavamatele sihtrühmadele säilivad maakondades siiski ka edaspidi.