Jalase Haridusseltsi liikmed ja veel mõned asjasse puutuvad on juba mõnda aega murelikud olnud, sest Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) hakkab peagi Sõbessoos sood taastama ja tahab selle tarbeks rasket tehnikat läbi Lipstu nõmme ja üle Lehmlõuke panga edasi-tagasi liigutada.
Tüli ei ole tõusnud siiski mitte soo taastamise soovi pärast. On teada asi, et Jalase maastikukaitseala kaitse-eeskiri näeb sookoosluse parandamist ette.
Ka see on teada, et selleks vajalike tegevustena on kavandatud kraavide sulgemist ja puu- ning põõsarinde harvendamist. Sellestki võib aru saada, et tänapäeval käsitsi keegi enam niisuguseid töid tegema ei hakka – kõik peab tehnika abil käima. Ja masinad, nagu teame, kaaluvad palju. Selles mure ongi: keegi ei oska ju kindlalt öelda, kui palju karstilõhedega Lehmlõuke pank ning sealne taimestik, see üks väheseid seni säilinud ürglooduse objekte Eestis, välja kannatada jõuab.
Selle vastu, et soid ja veerežiimi taastada, inimesed ei ole, kuigi kahtlevad, kas kõik tegevused peavad just sellistes mahtudes toimuma, nagu plaanid ette näevad. Aga olgu. Küll tekitab neis aga arusaamatust, miks peab ühe koha päästmine teise paiga ohtu seadmise arvelt käima. Inimestele teeb muret Lipstu nõmme ja Lehmlõuke panga saatus. See ei ole mingi lihtsalt looduslikult kena paik, mille rahu tahaks säilitada. Lipstu nõmmel kasvavad sellised I ja II kaitsekategooria taimed nagu püstkivirik, jumalakäpp, tõmmu käpp, müürraunjalg, pruun raunjalg, palu-karukell ja sile tondipea, mis on muide Raplamaa sümboltaimeks kuulutatud. Tegemist on Eesti esimese kaitse alla võetud loometsaga, mis on kord juba raskelt kannatada saanud. 1986. aastal hävitas hoolimatusest lõõmama hakanud maastikutulekahju suure osa sealsest kaitsealusest loodusest. Peaaegu nelikümmend aastat on sellest õnnetusest kulunud ja kogu kahju pole ikka veel taastunud. Midagi ilmselt ei taastugi. Loodusega lihtsalt on nii.
See, et RMK looduskaitsealast suurt midagi ei pea, isegi väga ei üllata – vaadake, kui kohutavad näevad välja lageraiejärgsed kännustikud. Valus on vaadata. Seal, kus rasketehnika hoolimatult pinnase segamini pööranud, on normaalne metsaelu aastakümneteks lakanud. Midagi muidugi taastub ja midagi lihtsalt ka armistub, kuid läheb pikki aastakümneid, enne kui nendel songermaadel päris metsast taas rääkida saab.
Küll aga on üllatav, et ka Keskkonnaametil, kust ootaks loodusesse hoolivat suhtumist, on täiesti suva, mis ühest kaitsealusest paigast saab, kui sealt rasked roomikmasinad üle roomama hakkavad. Jutt, et taastatava soo servani ei vii mitte ükski alternatiivne tee, ei ole ju tõsiselt võetav. Võib ju tõesti olla, et kõik metsateed, mida aastakümnete kestel kasutatud pole, masinaid kohe kandma ei hakka, aga tehtagu need siis niimoodi korda, et hakkaksid kandma.
Ja veel. Praegu tundub Jalase küla rahvas (mõne üksiku toetajaga) Lipstu nõmme ja Lehmlõuke panga kaitsel üksinda olevat, kuigi tegelikult seisavad nad meie kõigi ühise vara eest, seega ka meie laste tuleviku eest. Kas me jäämegi tuima huviga vaatama, et mis juhtub ja kes võidab?
