Tiit Maran,
Riigikogu liige, ökoloog, SDE
Mitte väga kaua aega tagasi oli kliimamuutus nähtus, millest rääkisid vaid erialateadlased ja keskkonnaasjatundjad. Kuskil nullindatel muutus see marginaalsena tundunud küsimus millekski, mille üle arutlesid inimesed kohvikutes ja jutunurkades ning see tungis otsapidi poliitikute töömaile.
Nüüd, ligi 20 aastat hiljem on küsimus sellest, kuidas kliima soojenemist vähegi tagasi hoida ning samal ajal sellega kohaneda, muutunud valitsuste ja parlamentide jaoks üheks keskseks küsimuseks.
See on igati mõistetav, sest peame kiiresti kokku leppima, kuidas oma eluolu kujundada ümber selliseks, et elu maakeral ja Eestis ei muutuks ääretult keeruliseks, kui mitte päris võimatuks.
Midagi pole teha – ees ootab nii suur muutus, et ühel hetkel peab kasvukeskne maailm paratamatult aru saama, et vanaviisi edasi ei saa. Tõsi, see sõnum on raskesti seeditav paljudele väljakujunenud arusaamadega inimestele.
Umbes kaks kümnendit tagasi lugesin ma üliõpilastele loengukursust looduskaitsebioloogiast, mis oma sisult oli inimese ja keskkonna suhete aluste kursus, kus põimusid ökoloogia, keskkonnaökoloogia, majandus, antropoloogia, ajalugu, psühholoogia, poliitikateadus ja sotsioloogia. Puudutasin ka kliimat, tollal uudset teemat. Kui Riigikogu suures saalis esitati hiljutise kliimadebati ajal kindla suunitlusega seisukohti ja küsimusi, siis tekitas see minus kerge déjà-vu tunde.
Ka toonased tudengid kahtlesid kliimasoojenemises, selle inimtekkelisuses ja leidsid, et äkki see on illusioon või väljamõeldis. Arutasime ja lõpuks leidsime, et see on võimalik ainult siis, kui meie teaduslikud põhitõed maailmast, termodünaamikast, ainete füüsikalis-keemilistest omadustest, biosfääri toimimisest lihtsalt ei toimi, kui me elame mingis kummalises näilises maailmas, näiteks arvutisimulatsioonis. Ja kui see nii ei ole, siis on käesolevate kliimamuutuste inimtekkelisuses väga raske kahelda.
Paratamatult tekkis toonastel tudengitel küsimus: teadus ju ikka aeg-ajalt eksib, äkki ta eksib ka nüüd. Jõudsime järeldusele, et tõepoolest teadus vahel eksib, kuid ta korrigeerib ennast alati. Kui samale tulemusele jõuavad tuhanded ja kümned tuhanded uuringud väga erinevate nurkade alt, mis on ka erinevalt rahastatud, siis on olematu tõenäosus, et kõik need uuringud eksivad. Ja kui isegi jätaksime üheprotsendilise võimaluse, et teadus tõesti eksib, kas oleme siis nõus mängima vene ruletti revolvriga, mille 99 padrunipesas on tappev laeng ja ainult üks on tühi. Ilmselt mitte.
Eelmisel aastal avaldatud planetaarsete taluvuspiiride analüüsist selgus, et üheksast uuritud valdkonnast kuues on need piirid juba ületatud. Kurba loetellu kuuluvad kliimamuutus, uute inimtekkeliste ainete kuhjumine, elurikkuse kadu, aineringete (fosfor ja lämmastik) häired, magevee liigtarbimine ning maakasutuse massiivsed inimtekkelised muutused koos sellega kaasneva biosfääri sidususe vähenemisega. Kahes vallas läheneb olukord kiiresti kriitilisele ja vaid ühes on seis hea.
Kliimamuutus on seega biosfääri ja praeguse tsivilisatsiooni toimimise vastuoludest tuleneva kobarkriisi üks väljundeid. Üldisele keskkonnakriisile reageerimata jätmine raputab ühiskonna toimimise põhialuseid igal pool maailmas, ka Eestis.
Minu jaoks ei ole sellises olukorras muud valikut kui lahendused, mille keskmes on eelkõige inimene ja inimesest lähtuvalt ka looduse piirides toimiv majandus. Samuti see, et inimesed mõistaksid nii info- kui ka väärtuspõhiselt, et tegutsemine on paratamatu. Eraldi küsimus on, kuidas tegutseda.
Kliimamuutustele reageerimisel on võtmesõnad nende mõjude leevendamine ja kohanemine. Kobarkriisi erinevaid aspekte tuleb käsitleda koos ja mitte keskenduda ainult ühele. Vastasel juhul võib juhtuda nii, et üht kriisi lahendades tekitame me mujal märkimisväärset kahju. Oluline on ka arusaam, et biosfääri toimimise aluseid pole võimalik muuta, vaid ainult seda, kuidas me ühiskondadena toimime.
Kahtlemata on hirmutav, et üleilmses plaanis pole alates regulaarsete ilmavaatluse algusest varem nii kuuma suve olnud kui tänavu. Augustis ületas temperatuur Euroopas keskmise normi juba 1,56 kraadiga. On äärmiselt küsitav, kas oleme suutelised täitma Pariisi kliimaleppe eesmärki hoida temperatuuri tõus 1,5 kraadi piires. Tegelikult muutub ka kahe kraadi piiridesse jäämine keerulisemaks.
Sellega on võimalik hakkama saada vaid rahvusvaheliselt ühiselt pingutades, mis aga kuidagi ei tähenda, et Eestis ei peaks lokaalselt tegelema kasvuhoonegaaside heidete vähendamisega. Lähtekohaks olgu siin inimene ja tema mõtlemine – nendega mittearvestamine tekitab trotsi ega aita eesmärkide täitmisele kuidagi kaasa. Samas, mida kauem me viivitame ja kempleme, seda raskem on halbu stsenaariumeid ära hoida.
Kui leevendamise osas on edu pandiks rahvusvaheline koostöö, siis kõik see, mis puudutab kohanemist Eestis, jääb suuresti meie enda teha. Äärmise tõsidusega tuleb tegeleda oma riigi ja ühiskonna ettevalmistamisega, et saada kliimamuutuste tulemitega hakkama.
Tegu on meie oma inimeste, meie kogukondadega, aga see puudutab otseselt ka riigikaitset ja julgeolekut, kui mõelda näiteks eesootavatele kuumalainetele ja ootamatutele suuruputustele, mis on maailmas muutumas uueks normaalsuseks, või siis sotsiaalsete ja geopoliitiliste pingete kasvule. Sarnaselt riigikaitsega on ka keskkonnakriisi puhul tähtis ühtne identiteet ja ühise eesmärgi nimel tegutsemine.
Meie ees seisab ääretult suur väljakutse, võimalik, et üks suuremaid, mis kunagi on Eesti ühiskonna ees olnud. See kõik on kallis, läheb palju maksma ja paratamatult tuleb paljut harjumuspärast muuta. Minu suur soov on, et see ei jääks poliitiliste kempluste mängumaaks, vaid et kliimamuutustega tegeleksid kõik erakonnad sisuliselt ja süvitsi, kaasates kogu ühiskonda.
