Väärikate Ülikooli Rapla osakonna kolmas külaline, pärast Marju Lauristini ja Urve Uusbergi, oli kindral Martin Herem. Järgnev on väga põgus kokkuvõte kõneldust.
Kes on kindral Herem?
Kindral Martin Herem on sündinud 17. detsembril 1973. aastal. Ta on Eesti sõjaväelane, auastmelt kindral. Praegu on erus. Oli 5. detsembrist 2018 kuni 2024 Eesti Kaitseväe juhataja. Ühtlasi on ta esimene kaitseväe juhataja, kes ei ole teeninud ühegi välisriigi relvajõududes.
Meie jaoks on oluline teada, et Herem liitus 1990. aastal koolipoisina Kaitseliidu Rapla malevaga. 1992. aastal lõpetas ta Järvakandi keskkooli ja valis sõjaväelase elukutse.
Tänaseks on Martin Herem juba ammu rahvusvaheline mees, kelle sõnaga arvestatakse jätkuvalt nii valitsuses kui ka NATO-s. Kaitseväe juhatajana peetakse tema teeneks kaitseväe sõjaaja struktuuri suurendamist 43 700 inimeseni, vägede lahinguvõime ja tulejõu tõstmist, suurte õppekogunemiste korraldamist ja koostööd liitlastega.
Samuti on ta hinnatud avalik esineja, kes oskab keerulistest teemadest arusaadavalt rääkida ja jääb kõneldes otsekoheseks ning enesekindlaks sõjameheks. Tema kohta on öeldud, et kindral Herem on mees, kes teab, mitte ei otsi lahendusi.
Enam-vähem kõike seda võis 12. detsembril kogeda ka Rapla kultuurikeskuse äärest ääreni täis suures saalis. Võib-olla olid saalis mõned, kes ehk kõige räägituga ei nõustunud, kuid ükskõikseid kuulajaid küll ei näinud.
Kindral jagas oma esinemisaja kaheks. Esimese poole teema oli metsavennad Eesti sõjaajaloos ja teise poole pühendas ta tänasele päevale ja sõjalise kaitse küsimustele.
Metsavennad sõjaajaloos
Eestis on metsavendadesse suhtutud mitut moodi. Oma osa oli inimeste arusaamade kujundamisel kahtlemata nõukogude ideoloogial. Toonane propaganda nimetas pikki aastaid metsavendi bandiitideks, see on jätnud tänaseni nii mõnegi inimese silmis oma jälje metsavendlusele. Samas oli nõukogude võim 1948. aastal sunnitud tunnistama, et Eestis on reaalselt olemas vastupanuliikumine, millega tuleb tõsiselt võidelda.
Me ei eksi, kui ütleme, et Martin Herem on üks esimesi, kes on selgelt välja öelnud, et metsavendade salkade tegevus oligi igasuguste rahvusvaheliste parameetrite järgi relvastatud vastupanuliikumine. Täpselt samaväärne, nagu seda oli võitlus okupantidega Ukrainas, Lääne-Valgevenes või Leedus.
Herem tõi esile, et tänu metsavendadele võime ennast tunda rahvana, kes pole kunagi olnud lihtsalt okupeeritud. Vastupanuliikumine ja ilmselt sellega kaasnevad legendid aitasid meie ühises mälus hoida mälestust oma riigist ja esimesel võimalusel seda taastama hakata.
Herem jagas meie vastupanuliikumise kaheks: olid aktiivsed võitlejad ja passiivsed toetajad, kes ei osalenud küll otseses võitluses, kuid toetasid metsavendi nii toidu kui ka muu vajalikuga ja andsid neile peavarju, kui selle järele tekkis vajadus.
1949. aasta küüditamine oli suunatud just nende teiste, legaalset elu elanud, kuid samas reaalselt vastupanuliikumist toetanud kodanike vastu. Need, kes on nimekirju lähemalt vaadanud, võivad kinnitada, et enamikul küüditatutest oli mingi seos metsavendadega. Paratamatult nõrgestas küüditamine üsna suuresti metsavendlust ja aitas toetuseta jäänud vastupanuliikumist murda.
Otsekoheselt meie valmisolekust
Võiks öelda, et Heremi esinemise teine pool oli kaudselt esimese poolega seotud – toonane vastupanu võiks hoida meie vaimu värskena. Kindral oli oma ütlemistes otsekohene ja avameelne. Järgnev ei ole täpne refereering, siin antakse edasi vaid mõned mõtted, mis kõlama jäid.
Praegu elame rahus. Meie elus ei ole justkui otseseid märke, mis viitaksid mingile ohule. Samas peame väga selgelt valmis olema halvimaks. Siis läheb meil hästi. Kui küsida, milline on meie praegune valmisolek, on aus vastus, et me oleme reaalsest eesmärgist veel üsna kaugel. Me teeme praegu küll jõupingutusi, et eesmärgile läheneda, kuid me ei liigu edasi vajaliku kiirusega.
Jutud sellest, et Ukraina sõda on Venemaad nõrgestanud, ei vasta tõele. Venemaa majandus on tänu sõjatööstuse eelisarendusele kasvanud. Ka armee on tegelikult tugevnenud. See, et nad kasutavad Põhja-Koreas ladudesse kogunenud vana laskemoona, ei viita nõrkusele, sest samal ajal toodetakse oma ladudesse värsket ja kaasaegset moona. Ja Põhja-Korea sõdurite kasutamine rindel aitab säästa oma elavjõudu. Herem ütles, et Põhja-Korea sõdur on väga odav materjal. Kõlab jõhkralt, aga nii on.
Ka venelaste moraalne valmisolek on meist erinev. Sealne propaganda valmistab oma ühiskonda ette suurteks võitlusteks. Kui meil on iga hukkunu tragöödia, on Venemaal surm kangelastegu. Me peame ka sellega arvestama.
Eesti Kaitsevägi vajab ladudesse laskemoona, see on praegu peamine. Kõik muu on lahendatav, ka NATO üksuste kiire kaasamine ei ole probleem. Herem ütleb: „Me peame kartma, et ei tee oma asja õigeks ajaks ära, kuid positiivne selle juures on, et oleme õigel teel. Peame endale selgelt ütlema, et Venemaad hoiab tagasi vaid see, kui ta teab, et meie laod on moona täis ja me ei karda.”
Praegu on Venemaa eesmärk saavutada meie ühiskonnas ebastabiilsust. Herem on veendunud, et meie ühiskond pole lõhestunud ja lisas kinnituseks mitu näidet: õpetajad streikisid ja nõudsid palgatõusu, kuid keegi ei öelnud, et see raha tuleks võtta riigikaitsest. Teine näide tuleb kaitseväest: õppekogunemised on näidanud, et kutsutud on kiirelt kohal, tähendab – tööandjad ei tee takistusi, ja vähe sellest, nad jätkavad töötasu maksmist ka äraoldud päevade eest. See toimib.
Kuid sellegipoolest peame valvel olema: venelaste oskus sotsiaalmeedias oma mõju kasvatada on palju suurem, kui oskame ehk arvata.
